Ula tähistab eesti keeles vabalt, omapäi või unaruses olemist. See võib esineda mitmel eri kujul, näiteks määrsõnana lauses "Ehk kellegil seisab mingi jõuallikas ula", või mõnes kohakäändes, nagu lauses "Telefon ununes ulale". Viimane kasutus on lühem variant väljendist ula peal, mis tähistab samuti järelevalveta olemist. Ula võib olla ka omadussõna, nagu lauses "Ime, et niisugune ula inimene süüa on ikka saanud".

Lisaks võib ula või ula peal olemine öelda kusagil hulkumise või kõlvatuse kohta. Seda illustreerib lause "Kiisu mul ju läks kolme paiku öösel ulale" või ka lause "Mina üksi ula peal, sarvi maha jooksmas". Niisugust tähendust kannab ka liitsõna ulaelu ehk teisisõnu jõudeelu. Seda tähistab lause "…nõnda ma kaldusingi uuesti oma ulaellu". Üks huvitav liitsõna on ka ulaharitlane – see osutab mittetöötavale, jõude elavale haritlasele.

Toredatest liitsõnadest võib veel välja tuua keelekorpuses leiduvad ulaloom, mis osutab hulkuvale loomale; ulaprügila ehk hoolitsuseta jäetud prügila; või ulapäev, mis tähistab ula peal olemise päeva. Silma jäi ka sõna ulaklus. Tõenäoliselt on sellega mõeldud ulakas olemist, kuid sõnaga võiks ju ka ula peal olemisele osutada – näiteks lauses "Tema elu pole muud kui üks prassimine ja ulaklus".
Leidsin ula kohta veel, et saarte murdes on nokamüts ulaga müts. Samuti nimetatakse ulaks laia räästast. Mida võiks näiteks tähendada mõistatus "Toa taga tuiskab, ula all on kena ilm"? Jätan selle kuulajate endi mõistatada. Muide, Tartus asub Ula-nimeline baar, nii et ula peale saab minna ka Ula peale.