Kui Andres Noormetsaga kahasse kirjutatud "Ruth" 2019. aastal Ugala lavale jõudis, siis sa kirjeldasid Liis Aedmaale antud intervjuus, kuidas kirjanikuks ja näitekirjanikuks olemine pakub naudingut ja teeb elu rikkaks. Miks on näitekirjandus sinu jaoks eriline? 

Näitekirjandus võimaldab ainulaadset rännakut. Kirjutades sa kanaliseerid oma mõtted ja loovuse kindlasse vormi ja selle tulemuseks on lõpetatud teos. Tekst enam ei muutu, sest ta on valmis, punkt on pandud.

USA kirjanik Louise Erdrich sõnastab Ovidiuse "Metamorfooside" eeskujul, et kõik muutumatud asjad on surnud. Kuidas siis surnud tekstid ja ideed uuesti ellu ärkavad? Kas need protsessid toimuvad lugejate peas? Väga tore, kui see nii on, aga kirjanik ise ju lugeja pähe ei pääse. Muidugi on võimalik oma lugemiskogemust edasi anda keele kujundlikkuse kaudu. Paraku ei asu kirjutaja lugeja ja loetava tekstiga samas tunnetuslikus ruumis, ta saab pärast ainult kaudseid kommentaare. Tagasisidet saada on küll tore, aga seda piirab keele poolt loodud reaalsus, mis on täis eri tähendusvarjundeid. 

Draamakirjandus seevastu viib sind teistsugusele rännule. Kollektiivse töö tulemusena nii proovides kui etendustel ärkab tekst siin ja praegu kogu oma eheduses ellu. Nii saab kirjanik osaleda protsessis, mis on lihtsatest sõnadest palju enamat. See on oluline. Protsessis osalejad jagavad, põimivad ja teisendavad oma sisemisi maastikke kirjaniku teksti kaudu. Trupp loob midagi sellist, mis on päriselt elus. See on reaalsuse ilming, milles kirjaniku kavatsus areneb laval ühiseks ja elavaks kogemuseks.

Küsimus ei ole enam sümboolsetes märkides paberil või subjektiivsetes muljetes lugeja peas. On toimunud metamorfoos, mille tulemuseks on uus elu. Mida autor laval näeb, on alati erinev teksti algsest kujutluspildist. See kehastab midagi palju suuremat, mida võiks nimetada taassünni imeks. Protsessi viimases etapis paigutab publik etenduse omaenda sisemaailma. Mõnes mõttes on see sarnane protsess proosa lugemisega. Aga rännak, mille pealtvaataja teeb tekstist iseendani, teeb draama eriliseks. Seetõttu ma valisingi proosa asemel näitekirjanduse. See žanr võimaldab ühendada ja noorendada, ületada üksildaste minade piire ja luua ühiselt uusi maailmu.

Sul on kõrgharidus teatri ja näitekirjanduse alal ning magistrikraad bioloogias. On need kaks erinevat maailma üldse võrreldavad? Kuidas aitab üks olla parem teises valdkonnas? 

Bioloogiaalane haridus on osutunud minu töös dramaturgina päris kasulikuks, kuid mitte nii, nagu arvata võiks. Olemaks loov, pead sa olema võimeline laskma lahti struktuuridest, mis hoiavad meie maailma koos. Mida loovam sa oled, seda suurem kaos valitseb sinu maailmatajus. Kuid lisaks loovusele koosneb lavastus paljudest järjestikustest ja läbimõeldud etappidest, mis nõuavad kõigilt osalejatelt loogilise perspektiivi omaksvõtmist ja konstruktiivse dialoogi pidamist.

Kuigi loominguline ja kaootiline isiksus on loomeprotsessis hädavajalik, võib see tekitada märkimisväärset hõõrdumist. Metsik ja pulbitsev loovus põrkub sidusa protsessiga. Objektiivse vaatluse alal haritud inimene, kes on võimeline eristama subjektiivseid ja objektiivseid seisukohti, oskab vajadusel enda mina kõrvale jätta ja vaadata protsessi teise inimese pilguga. See on igas loomingulises ettevõtmises väärtuslik – eeldusel, et inimene tunneb süvitsi ka loomingulise protsessi keerukust. On õnn, et mul on nii loominguline kui ka teaduslik haridus. Mul on kergem probleeme analüüsida, ilma et ma neid isiklikult võtaksin. Mul on kergem olla abiks.  

Kohtusid Andres Noormetsaga 2006. aastal Berliinis meediafestivalil Prix Europa. Kuidas iseloomustaksid teie omavahelist klappi ja koostööd?

Koostöö Andres Noormetsaga on eriliselt rahuldust pakkuv. Meil on ühised alusväärtused ja arusaamad nii elus kui ka loomingus. Sellele vaatamata on meil ridamisi asju, mida näeme erinevalt. Andres paneb rohkem rõhku füüsilisele, ta on tundlikum ja kehaliselt teadlikum. Tema mõtlemises on idamaist keerukust. Seevastu mina oman suurt sidet õhtumaise kultuuriga: keele, psühholoogia ja loogikaga. Kuid ma olen alati huvitatud liikuma nendest kategooriatest kaugemale, kaardistamata aladele. Usun, et me täiendame teineteist väga hästi.

Meie erinevused pakuvad olulisi eeliseid. Need hoiavad meie arutelusid asjalikuna. Lahkarvamused ei tekita trotsi, sest me mõistame, kuidas erinev seisukoht ei tähenda isiklikku kriitikat. Andres on egost vaba looja kehastus, mis on kooskõlas minu eelistatud tööstiiliga. Meie lähtepunktiks on lahenduste ja võimaluste leidmine loomingulistele väljakutsetele. Me ei tegele võimuvõitlusega ega luba egodel põrkuda kõrvaliste asjade pärast.

Otsesõnu öeldes kiirgab Andresest head huumorit, ta oskab tasakaalustada jõudu lahkusega, jääb teiste suhtes avatuks ja on märkimisväärselt asjatundlik. Tõesti, vahel on ta tüütult kangekaelne, aga mul on tunne, et see ehk hoiabki loomingulist pinget elus. Ausalt öeldes olen ma ise vist sama jonnakas.

"Superstaari" lavastusprotsessis on Noormets korraga autor ja lavastaja. Mis oli sinu roll dramaturgina?

Dramaturgina töötades ma muidugi teadvustan, et Andresel on autori ja lavastajana otsustusõigus lõppresultaadi üle. Minu roll on täiendada ja toetada. Selgitada tema jaoks välja teksti sisemisi toimemehhanisme, pakkudes kerkinud probleemidele toimivaid lahendusi ja pidades meeles publiku vaatenurka. Ma aitan teostada tema lavastaja visiooni teksti funktsionaalsuse tõstmise kaudu.

Kui me 2006. aastal esimest korda kohtusime, oli meie klapp kohe ilmne: meil on ühesugune huumorimeel, me hoiame oma egosid vaos ja jagame pisut seda soome-ugri tagasihoidlikkust. Kõik see hoiab meie koostöö toimivana, olenemata eriarvamustest.

"Superstaar" on näidend kannatlikkusest ja oskamatusest otsustada. Peategelane Jüri Sügis pöörab Olle elu pahupidi ja ometi laseb viimane sel kõigel juhtuda. Kuidas sina kirjeldaksid Noormetsa näidendit? Mis teeb sellest komöödia?

"Superstaar" on kindlasti komöödia selles mõttes, nagu Aristoteles seda defineeris – inimesed liiguvad katastroofist õnne poole. "Superstaar" kaldub aga kõrvale Carlo Goldoni või Hollywoodi komöödiate harjumuspärasest kodanlikust sotsiaalkriitikast. Sarnaselt varase commedia dell'arte'iga kasutab see näidend elemente füüsilisest ja muretust rahvakomöödia traditsioonist. Näidendis on tugevalt kasutusel absurdielemendid, mis loovad täiesti omamoodi tõeluse. Kuid sellele vaatamata ei sobitu antud komöödia ühessegi žanrimääratlusse. Seda saab määratleda peamiselt Noormetsa komöödiana.

Kui esimeses vaatuses areneb tasapisi haarav ja unenäoline atmosfäär, siis on see kaugel rahulikust unest, millega oleme laval harjunud. See on rohkem nagu hullumeelne sõit Ameerika mägedel, mille metsikud pöörded viivad meid lõpuks eredasse hommikuvalgusse teises vaatuses, kus loo iga aspekt leiab oma uue tasakaalu. 

Eriliselt torkavad silma teemad: kuidas aidata teisi oma ambitsioone ohverdamata, kuidas uskuda pimesi armastusse ja kuidas lasta lahti vanadest harjumustest, et leida uus tee oma tõelise minani. Viimane tähelepanek meenutab 1960-ndate kuulsa antipsühhiaatrilise liikumise guru R. D. Laingi ideed, et närvivapustus on loomulik viis aidata meeled uue ja tervema struktuuri rajale ning paranemise juurde. Mine tea, aga võib-olla on selle kõige all vaid lihtne unenäoloogika.