Maailma tippteadlaste konverentsidel, kus Jaan Aru on osalenud, on mõnikord väidetud, et tehisintellekt on saavutanud teatud hingestatuse, eneseteadvuse. Aru sõnul see nii päris pole. "See on väga raske minu jaoks, sest ma olen 20 aastat teadvust uurinud ja järsku oleme olukorras, kus konverentsil võib esineda see väga tähtis tegelane kuskilt Google'ist, kes ütleb, et muidugi need süsteemid on teadvusel. Siis tahaks käe tõsta ja öelda, et miks te sellist asja ütlete. Vaadake, kui erinevad need süsteemid on meie ajus, mis on see põhjus öelda, et nad on teadvusel," rääkis Aru.

Sageli öeldakse siis, et need reageerivad samamoodi ja tunnevad erinevaid emotsioone nagu inimene. "Minu seisukoht on, et ehkki teadlasena peab ütlema, et päris kindlad me olla ei saa, siis tänasel päeval saame olla üsna kindlad, et need süsteemid ei ole teadvusel. Nad võivad seda öelda, võivad selle mulje jätta, aga nad on lihtsalt niivõrd erinevad sellest, mis meil peakolu sees on," ütles ajuteadlane ja lisas, et ehkki tõestusmaterjal kinnitab, et süsteemid teadvusel pole, siis teatud inimesi see ei huvita. "Tähtsam on see äge jutt ja visioon sellest, et meil on nüüd teadvusel masin kui see, et mingi pisike ajuteadlane kuskilt Eestist midagi kobiseb."

Aru ei saa väita, et mitte kunagi ei tule masinale teadvust, sest ka aju on mingil määral masin. "Kui me võtaks aju lahti, me saame neid asju uurida, seal on erinevad tükid ja need on väga erinevad sellest, mis me praegusest tehisarust leiame. Mõtle niimoodi, et sinu ajus on päris närvirakud, need võib sealt välja võtta, klaasi panna, kui seal oleks teatud ained, siis nad hakkaksid jätkeid kasvatama, toimetaksid seal. Praeguses tehisarus olevad närvirakud on lihtsalt simulatsioon, koodijupp, mitte päriselt olemas olevad asjad. Aga kui ehitataks süsteeme, mis on n-ö neuromorfilised süsteemid, kus arvutus ei toimu mitte tarkvaras, vaid on päris masinad, mis teevad väikseid arvutusi nagu meie ajus, siis oleme sammu lähemal ja võime sinna ka kunagi jõuda," ütles Aru.

TI-hüppe arengud

Tänavu varakevadel kuulutas president välja tehisintellekti hüppe, mis peaks koolidesse tooma parimad tehisaru kasutusvõimalused, et toetada õppimist. Jaan Aru on programmi oluline lüli, kes aitab seda mõtestada. "Sellise suure programmi taga peavad olema inimesed, kes mõtlevad. Mina ei toimeta ja avalikult palju ei räägi, aga ma olen üks nendest, kes on mõelnud, et mida me tahame saavutada, kuidas me sinna jõuame, mis on meie teaduslikud andmed, mille pealt me otsuseid teeme ja kuidas me otsustame, kas midagi on tegelikult juhtumas. Meil on ees selline suur ülesanne, selle kallal rabavad paljud inimesed, osad neist on rohkem rambivalguses, aga kulisside taga toimetab väga palju toredaid inimesi," kirjeldas ajuteadlane.

Kui Aru raamatuid lugeda, on ta digitehnoloogiate suhtes üsna kriitiline. Ta arvab, et TI-hüppe programmi jaoks ongi vaja väga erinevaid hääli ja visioone. "Kui me võtame ainult need, kes ütlevad, et tehisaru on äge, siis tegelikult see ei pruugi hästi välja kukkuda. Inimkonna tugevus on see, et meil on erinevad mõtted. Ma loodan, et mina olen see, kes panustab oma mõtete ja teadmistega," sõnas Aru.

Kui sügiseks lubati esimesi vilju, siis nüüd on selge, et programm vajab veel aega. "Praeguse seisuga on vähemalt kaks olulist muutust. Tahvelarvuteid niimoodi õpilastele ei anta ja teine, mitte ei anta lihtsalt Chat GPT-d või mõnda teist tavalist tehisaru süsteemi, vaid antakse natuke parandatud Eesti versioon, kuhu on vähemalt üritatud sisse panna teatud asjad, mis aitaksid õpilasel õppida," selgitas Aru, rõhutades et Chat GPT ei toeta õppimist ega olegi selleks mõeldud. "Kui õpilane seda niisama kasutab, ei pruugi ta üldse kasu saada, vastupidi, ta võib kahju saada. Me oleme üritanud teha süsteeme, millest oleks rohkem kasu."

Selleks, et tehisaru kasulikkust õppimisele hinnata, on vaja seda uurida. "Kui me üldse ei teeks mingit uurimistööd praegu ja selleks ei valmistuks, siis võib-olla kevadel on eksamite tulemused natuke läinud paremaks, võib-olla halvemaks, aga iga aasta nad kõiguvad ja siis me mõtleme, kas TI-hüppel oli mõju või mitte. See ongi see koht, kus teadlane saab tulla ja öelda, et selleks, et aru saada midagi, me peame mõõtma teatud muutujaid. Heal juhul tahaks teha isegi variatsioone, et ühes grupis teed natuke ühtmoodi, teises grupis teistmoodi ja siis saad vaadata, mis on see efekt," lausus Aru.

Ajuteadlase sõnul on siin raske teha täiuslikku teadust, sest haridus ei tohiks olla lihtsalt mängumaa teadlastele. "Ta kindlasti ei tohiks olla niisama mängumaa ka ettevõtjatele või tehisaru korporatsioonidele. Me vastutame selle eest, et meie õpilased saaksid parima versiooni ja me rahvana saaksime aru, mis toimus ja kas üldse midagi toimus," ütles Aru.

Lolluse ajajoon

Peagi ilmub Aru uus raamat "Aju vabadus", kus ta arutab väga paljude tehisaru ja inimaru probleemide üle tänases maailmas. Selles raamatus ütleb ta, et elame lolluse ajajoonel. "See küsimus on, mis muutub ja mis läheb paremaks. Kui me vaatame lihtsalt suurte tehnoloogiaettevõtete kasumit, siis läheb paremaks. Aga kui me küsime hoopis, mis juhtub inimmõistusega, siis äkki see ei ole nii. See ajajoonte mõte ongi, et me oleme mõnda aega olnud sellise ajajoonel, kus tehnoloogia tuleb, mida me ei vaja, mida me ei ole küsinud, mida me ei ole demokraatlikult otsustanud. Ta tuleb meie telefoni, ta teeb seal mingeid asju, nüüd tuleb samamoodi tehisaru. Me pole neid asju valinud, aga need tehnoloogiad määravad seda, kuidas me mõtleme, kuidas me suhtleme, mida me teeme. Ma nimetan seda lolluse ajajooneks, sest seal on üha vähem aktiivset mõtlemist," rääkis ajuteadlane.

Samas võiks tema hinnangul olla ka teine tehnoloogia ajajoon, aga sotsiaalmeedia mitte ei ürita võtta võimalikult palju inimese aega, vaid on mõeldud selleks, et inimene saaks kiiresti selle info, mida tal vaja on.

Aju vabadust on Aru sõnul vahest hea võrrelda ka ajuvabandusega. "Ajuvabadus tähendab seda, et sa teed neid asju, mida algoritm sulle ütleb. Sa vaatad Tiktokis neid videoid, mis sulle ette tulevad ja kui on mingi asi, kus on vaja mõelda, sa küsid tehisarult ja teed seda, mida tehisaru ütleb. Oma aju kasutad minimaalselt. Selle vastu on aju vabadus, mis tähendab seda, et sa oled võimeline ise mõtlema, kui sul on mingi otsus, siis kui sa tahad, sa võid tehisaruga konsulteerida, aga see ei ole sinu jaoks määrav, vaid see on üks arvamus. Sul on ka teine mõte, mida teha, sa tead, kellelt veel küsida. Aju vabadus tähendab, et sul on valikuid, sa oled vaba selles, mida sa teed," ütles ajuteadlane.

Aru arvates ei pea olema isegi teadlane nägemaks, et inimesed mõtlevad vähem. "Kui noor inimene on telefonis, sotsiaalmeedias või videomängude taga seitse või rohkem tundi päevas, siis tal lihtsalt ei ole aega mõelda, tal pole isegi mingit võimalust. Ja need ei ole mingid arvud, mis on välja mõeldud, vaid Tervise Arengu Instituudi uuringust, mis näitab, et kümme protsenti 13—15aastastest tüdrukutest on seitse ja rohkem tundi päevas sotsiaalmeedias ja kümme protsenti 13—15aastastest poistest on videomängude taga seitse ja rohkem tundi päevas. See ei ole nii, et need lapsed või vanemad või õpetajad on valinud, et ole seal seitse või kümme tundi, vaid see on talle nagu peale surutud, tema aeg on sinna ära võetud," tõdes Aru.

Ajajoone algus võiks Aru sõnul jääda 2000-ndatesse või 2010-ndatesse, kus saime juba teaduslikult aru, mis on inimmõistuse nõrkused. "Me oleks võinud öelda, et me teame mis on nõrkused, loome nüüd tehnoloogiaid, mis kõrvaldavad need nõrkused ja teevad inimest targemaks. Aga selle asemel saime tehnoloogia, mis võimendab meie nõrkusi," ütles Aru ja tõi näite sotsiaalmeediast. "Keegi ei tee sellest mingit saladust, et kui loodi Facebook ja teised sellised asjad, siis mõte oli selles, et kuidas me teeme tehnoloogiat, mis hoiaks inimeste tähelepanu võimalikult pikalt, mitte kuidas me teeme tehnoloogiat, mis võimaldaks inimestel olla parim versioon endast."

Trikid, mis on sotsiaalmeedias, on Aru sõnul üle võetud sellest, kuidas töötab kasiino. "Meie ajul on nõrkused, meile meeldib uudsus ja kui tuleb mingi eriti hea video või midagi eriti põnevat, siis meie aju mõtleb, et äkki on järgmine või ülejärgmine asi veel parem. Kui sa seal aktiivselt jagad midagi, siis kas sul nüüd tuleb like või ei tule. Kõik sellised elemendid, mida seal ei ole vaja. Facebooki algusaegadel seal ei olnud like-nuppu, see ei olnud nii, et sa saad seal lõputult rullida. Need on disaini otsused, mis on tehtud selleks, et inimesi võimalikult pikalt seal hoida. Ja seda ei ole vaja. See on otsus, mis viib meid lolluse ajajoonele," nentis Aru.

Teadlasena on see Aru jaoks suur probleem, sest ta on pea kümme aastat käinud rääkimas lastele, vanematele, õpetajatele ja ettevõtetele ning mõtleb tihti, miks ta seda teeb. "Tegelikult mitte midagi ei muutu. See on loogiline ka, ühelpool vastas on triljonite väärtusega suurkorporatsioon ja teiselpool pisike kiilakas vend, kes räägib mingit imelikku juttu. Miks ma üldse võitlen, mis selle mõte on. Ja siis vahel ikka tuleb keegi ja ütleb, et minu laps muutis oma käitumist ja ma ise olen nüüd ümber mõelnud ja keegi ütleb aitäh, et ikka teed. Oleks tore, kui neid võitlejaid oleks rohkem," leiab Aru.

Samas on meie PISA testid suurepäraste tulemustega, mis paneb küsima, et ehk on tegu liigse skepsisega. Aru ütles, et lapsed on erinevad ja tema kogemus noortega on olnud väga positiivne. "Ma töötan noorte teadlastega, inimestega, kes tulevad otse gümnaasiumist või tulevad minu juurde bakatöö tegemiseks. Seal hulgas on fantastilisi, väga ägedaid noori, kelle puhul ma näen, et sotsiaalmeedia neid ei häiri. Kui ma nendega rääkinud olen, siis nad on seda ise reguleerinud. Nad ütlevad, et ongi tund-poolteist, aga mitte rohkem seal. See ei ole nii, et kõik on halvasti, aga ei pea isegi statistikat vaatama, istuge bussis, vaadake koolis vahetunnis, me näeme, et see ei ole lõpp ja täiesti hirmus, et inimesed on vahepeal telefonis. Aga kui noored järjest ütlevad, et see on nende ainus huvi, ainus asi, mida nad tahavad teha oma elus, siis ilmselt paljud mõistavad, et tegelikult see ei peaks olema ainus asi. See ei ole nii, et need noored on selle ise valinud, vaid see on neile peale surutud nende disainiotsustega. See on nende jaoks selliseks tehtud ja see on ebaaus," rääkis Aru.

Aru on lastele kirjutanud raamatu, mis räägib nupukast ja napakast ajust. Kui nupukat osa on raske treenida, siis napakat lihtne mõjutada. "Meie põhiosa ajust on väga vana ürgne süsteem ja seal peal on väiksed tükikesed, mis suudavad kontrollida meie käitumist. Vahel on nii, et sööd seda šokolaadikommi, mida tegelikult ei peaks, vahel vihastad. See võitlus käib. Seal on mitu süsteemi sees. Võib-olla on juhtunud, et oled kuskil kontserdil või teatris ja järsku tuleb mõte, et vaataks telefoni. Siis tuleb teine mõte, et ei, ei vaata. Siis näed, et ongi selline kerge võitlus," ütles ajuteadlane.

Selline võitlus on Aru sõnul normaalne. "See on see napakas süsteem, kes tahab, et midagi põnevamat oleks, et tuleks pidev sisend või šokolaadikomm. Kui sa saad mõttesabast kinni ja saad aru, et ei pea seda tegema, siis on see nupukas süsteem. Vahepeal võidab napakas, aga me ei taha, et digitehnoloogia ainult võimendab seda napakat poolt, vaid me tahame, et meie haridussüsteem ja ka digitehnoloogia võimendaks nupukat poolt. See napakas pool on nii vana süsteem, mida on lihtne mõjutada lihtsate asjadega nagu like'id, uudsus ja šokolaadikomm, samas kui seda nupukat treenida on päris raske," nentis ta.

Aru on seisukohal, et enne kooliiga ei ole ühelgi lapsel vaja nutiseadet. Multikaid võib laps vaadata piiratud aja, näiteks tund päevas, aga alla kaheaastasel ei peaks üldse mingit ekraaniaega olema. "Ei ole vaja seda nutiseadme aega, sest enne kooliiga on sul peamiselt vaja õppida kasutama oma aju. Kui lastel on see baas olemas, nad saavad aru, kuidas mingeid asju mõelda, neil on võib-olla mingid hobid juba, siis seda nutiseadet tutvustada kui tööriista, mitte kui vahendit, kus on lõputult meelelahutust ja erinevaid võimalusi. Ta on meil natukene käest läinud ja ei ole lihtne käia koolides või vahel ka lasteaedades ja neid lugusid kuulata," ütles Aru. Ta soovitab lastele vanuses kuus kuni 12 Harry Potteri raamatuid ja filme.

Tehisaru nõuab vähe vaeva

Tehisaru vestlused on üles ehitatud nii, et need oleksid meeldivad ja meil oleks soov üha edasi jutustada. Problemaatiline on Aru arvates see, et see on ka disainiotsus. "Keskmise inimese jaoks tähendab meeldiv seda, et see on süsteem, mis temaga ei vaidle, mis ei juhi tähelepanu, kui ta vea teeb, vaid kiidab takka. See on probleem, sest kui sa tahad targemaks saada, siis on tähtis see, et keegi vahepeal korrigeerib, ütleb, et ei, seda võiks hoopis teistmoodi vaadata ja sa eksid siin. Chat GPT on loodud peamiselt selleks, et temaga oleks meeldiv suhelda ja võib teha ka teatud teste, kus sa näed, et ta ei korrigeeri sinu vigu, vaid ta mängib kaasa. Kasutuskogemuse suhtes on see väga hea, aga ta ei sobi õpetajaks," sõnas Aru.

Ajuteadlane tõi välja, et tänapäeva tehisaru süsteemides ei ole kuskil mingit otsustajat, kes mõtleks, et vastata tuleb korrektselt ja mis see korrektne üldse on. "See süsteem on lihtsalt väga võimas ennustussüsteem, mis ennustab seda, mis oleks parim ja meeldivaim vastus inimesele," ütles Aru.

See, et inimesed emotsionaalselt tehisarusse kiinduvad, ei ole utoopia või tulevikus toimuv asi, vaid siin ja praegu. "Miljonitel inimestel juba on selline tehisaru kaaslane, kellele nad pühendavad päris palju aega. Keegi just hiljuti rääkis, et on eraldi kanal kuskil foorumis, kus pannakse pilte, kuidas nad tehisaruga kohtingul käivad ja kuidas nad tehisaruga abielluvad ja see pole mingi naljavärk, vaid tõsine. Me inimestena väga lihtsalt peegeldame emotsioone ja tunneme teises olendis emotsioone, eriti kui ta vastab meile asju, mis tunduvad õiged olevat. Ega inimese elu polegi lihtne, päris suhted on vahel rasked. See teine näägutab vahel ja pärast tööpäeva pead seal maid jagama. Kõrval on sul tehisaru, kes alati ütleb: "Jah, printsess, kõik on hästi", paneb emotikonid iga lause lõppu. See ei ole oht, vaid see on siin ja praegu, ta on reguleerimata ja kõige hullem on see, et ta on reguleerimata ka laste jaoks. META oma tehisaru kaaslastel lubab rääkida ka väga noorte lastega ja kasutada sõnavara ja mõtteid, mida ma selles viisakas saates edasi andma ei hakka," rääkis Aru.

Mõnel pool maailmas on jõutud haridussüsteemis punkti, kus Chat küsib, vastab ja hindab. Puudu jääb igasugune õppimine ja seda me Eestis ei taha. "Ma usun, et mõte on selles, et õpetajatel on see töö kohati raske ja mis tihtipeale õpetajal pidurdab uut tüüpi ülesandeid tegemast on see, et lihtsalt pole aega. See tehisaru abiline võib olla see, kes aitab sul sellest üle saada, võib-olla koostada mingid ülesanded või küsimused, aga tegelikult me sooviksime, et see õpetaja neid küsimusi ka vaatab ja viskab viletsamad välja, paneb enda poolt juurde. Ei tohiks olla nii, et tehisaru ainult küsib ja ammugi ei tohiks olla, et tehisaru ainult vastab," lausus Aru.

Eesti on digioptimistlik riik ja tehisarust räägitakse erinevates sektorites palju. "Minu jaoks on asi väga lihtne – meie riik püsib sellel, et meil on nutikad inimesed. Põhiküsimus peab olema, kuidas me hoiame inimeste nutikust. Kui me näeme, et mingi tehnoloogia ei toeta meie inimeste nutikust, siis me peame ümber mõtlema selle asja. Maailma parim digi- ja tehnoloogiariik peaks olema mitte see riik, kes kõige rohkem kasutab, vaid see, kes kõige targemalt kasutab ja kus me kõige paremini teame, mis on ohud ja kuidas navigeerida sellel maastikul," ütles Aru.

Aru suur teema on inimteadvuse probleem ja küsimus sellest, mis on teadvus. Teemal, millega ta on maadelnud 20 aastat, pole endiselt lahendusteni jõutud. "Tahaks öelda, et oleme teinud tugevalt progressi ja me oleme teinud mõnes asjas ajuteaduses kõvasti arenguid, aga teadvuse probleem, küsimus sellest, kuidas teadvus tekib, on mõnes mõttes samas seisus. Kindlasti oleks teadlasi, kes minuga ei nõustu, aga mina ise olen pigem kriitiline. Ma näen, et on väga tugevad teooriad, mis loodavad, et nemad on ära lahendanud, aga minu poolt vaadatuna nad ei ole ära lahendanud ja on rumal seda mänguasja enda käes hoida. Mängime edasi," lausus Aru.

Kui Hando Runnel on öelnud, et mõtelda on mõnus, siis Aru arvates on see rohkem raske. "Mõtelda on mõnus niimoodi, et sa logeled ja mõte liigub suvaliselt, ma arvan, et see on see, mida Runnel ka mõtles, aga see, et sa mõtled, et sul on vaja mingit uut ülesannet lahendada, siis see on raske. Kui me teaduslikult uurime, siis me näeme, et inimesed ütlevad, et see on raske ja nad eelistaksid kõiki muid tegevusi sellele," sõnas Aru.

Aru ei saa öelda, et kõik peavad mõtlema, sest teab isegi, kui raske see on. "Mida ma saan öelda: see on ainus viis olla vaba ja ise oma elu juhtida. Kui sa ei oska erinevates punktides näha või teada, aru saada, et sul on erinevad võimalused, siis sa ei ole enam vaba. Sa oled juhitud algoritmide ja masinate poolt," nentis ta.

Samas võib küsida, miks me peame seda valusat protsessi läbi tegema, kui meil on abistav tehisarust kaaslane. "Ma isegi võiks sellega nõustuda, aga ma ütleks, et kui me sinna läheme, siis me tahaks, et see oleks demokraatlik otsus, mille me oleme vastu võtnud üheskoos, mitte nii, et meid on sunnitud selle lolluse ajajoonele, kus järjest on meie autonoomiat ja vabadust ära võetud kuni punktini, kus me ei saagi enam tagasi pöörata. Me pole kunagi valikut teinud, meile ei ole kunagi valikut antud, vaid see on meilt kuidagi ära võetud," tõdes Aru.

Aru sõnul on inimkonna tugevus see, et meil on palju erinevaid mõtlejaid, kes lisavad teemadele väga erinevaid vaateid. "Meil on võimalus mõelda, et see oli huvitav, aga ma tahaks seda ise edasi mõelda või ma tahaksin selle masina ehitada, see ei saa päris hästi valmis, siis tuleb keegi teine, kes ütleb, et mina olen mõelnud hoopis niimoodi ja teeb selle asja valmis. Siis on neljas, kes rakendab seda, viies, kes müüb seda. On hästi palju erinevaid mõistuseid, neil on erinevad kohad, selles seisneb inimkonna tugevus," rääkis ajuteadlane.

Tehisaru ajastul kasutavad aga kõik samu algoritme. "Muidugi tehisaru annab iga kord natuke erineva vastuse, aga kui me laseme seda teha tuhat korda tuhandel inimesel versus tuhat inimest kõik tehisaruga, siis tuhat inimest annavad vastuseid seinast seina ja variatsioon on väga suur. Jah, osad vastused on siis justkui objektiivselt halvemad, aga on ka neid, mis on täitsa teistmoodi, samas kui tuleks 1000 vastust, mis on kõik tehisaruga tehtud, siis nad oleksid palju sarnasemad, üheülbalisemad ja see on üks oht. Me oleme sinna suunas teel. Me liigume sinna, kus värvid kaovad. Oleks tore, kui oleks neid, kes selle raskema tee valivad," sõnas Aru.

Kultuurisoovitus. "Minge ja rääkige inimesega, kes on teistmoodi. Rääkige mingist kontserdist või artiklist, jumala pärast, rääkige sellest saatest, ja küsige, kuidas ta mõtleb. Tundke päriselt huvi selle vastu. Meie ajud on väga erinevad, meie mõtted on väga erinevad. Tehisaru ajastul on oht, et see kõik lahustub mingisuguseks sarnaseks asjaks. Me ei tohi lubada sellel juhtuda. Me peame hindama seda, et me oleme erinevad ja meis kõigis on inimlik väärtus," soovitas Jaan Aru.