Okapi galerii projekt "Analoogdialoogid – identiteet · tehnoloogia · ühiskond" toob kokku kolm Eesti kunstnikku, kelle praktikad ristuvad analoogse ja kaasaegse piiril. Digitaalse kiirenduse ajastul pöördub see näitus teadlikult käsitsi, mehaaniliste ja taktiilsete kunstilise väljenduse vormide poole. Dialoog hargneb kolmes mõõtmes: identiteet (Temuri Hvingija), tehnoloogia (Erik Alalooga) ja ühiskond (Toomas Kuusing).

Temuri Hvingija "Minu Kolhiida – kuldvillaku jälgedes" uurib Kolhiida, iidset Gruusia piirkonda, mis on tuntud oma seotuse poolest kuldvillaku legendiga, emotsionaalseid ja mütoloogilisi maastikke. Nii Eestisse kui ka Gruusia Lääne Gruusia piirkonda juurdunud Hvingija looming käsitleb identiteedi, mälu ja kultuuripärandi taasavastamist. Tema teosed põimivad iidse müüdi isikliku ajalooga, kombineerides analoogfotograafiat ja linoollõiketrükki, koodnimega Fotograafika.

Erik Alalooga ,,Kineetiline heliinstallatsioon" elustab mehaanilised konstruktsioonid ja akustilised seadmed heli ja liikumise sümbioosiks: Metall, pinge, hammasrattad ja resonants muutuvad narratiivi instrumentideks. Selle asemel, et jutustada lugu sõnadega, kutsub installatsioon publikut kogema müüti, mälu ja ruumilist pinget helilainete ja kehalise taju kaudu.

Samal näitusel esitleb Toomas Kuusing valikut oma uusimatest linoollõigetest ,,Tavalised maailmad – lineoollõikesari", jätkates oma pikaajalist igapäevaelu absurdsuste ja vastuolude uurimist. Tema teosed kujutavad lavastatud, sürrealistlikke stseene, mis hägustavad piire reaalsuse ja kujutlusvõime, humoorse ja häiriva vahel.

Koos loovad need teosed analoogsete tundlikkuste ühtse maastiku: lõigatud joonte kihid, taktiilsed pinnad, mehaaniline pinge, fotograafia tekstuurid ja loomise füüsiline töö. Näitus rõhutab kultuuridevahelise kunstilise koostöö olulisust Eesti ja Gruusia vahel – kahe riigi vahel, mida ühendavad vastupidavuse, kohanemise ja kultuurilise uudishimu ühised lood.

International Handmade Printing Festival 2025 – Imprint #9 uurib, kuidas iidne käsitrüki kultuur on ellu jäänud ja kuidas see traditsioon elab edasi tänapäeva digitaalses ja tehnoloogilises reaalsuses. Käsitsi trükkimise protsess – mis põhineb inimlikul puudutusel, füüsilisel jõul ja otsesel dialoogil materjaliga – leiab tänapäeval uue elu algoritmides, ekraanipõhises liikumisgraafikas ja hübriidsetes kunstipraktikates.

Näitus on avatud 18. jaanuarini.