Seekordne jutt on siilist, kes on öise eluviisiga omaette hoiduv askeldaja. Praegu on ta küll talveund magamas ning uuesti võib teda kohata kevadel. Kuigi siilil on kombeks elada inimeste lähedal ning teda peetakse sümpaatseks loomaks, ei ole tal rahvasuus väga rikkalikult erinevaid nimesid.

Siil on sõnana soome-ugri tüvega ning tuntud igas piirkonnas. Kui enamasti käänatakse seda sõna omastavas käändes siili, siis mõnes murrakus on vastav vorm siilu. Nii öeldi Saarde kihelkonnas, et siilud kisusid, podisesid ja pannid aga küllega raps ja raps või Helmes, et siilu ajave pidime lakka [ehk okkad püsti]. Kuigi siilid on üldiselt märkamatult tegutsejad, võidi Martna kandis nentida, et siilid joosvad maas ühnä madinal või Viru-Jaagupis, et siil lähäb nagu sabiseb. 

Välimuse järgi kutsutakse siili näiteks metsseaks, Jämaja ja Kihelkonna murrakus ka siiliseaks. Häälitsemise järgi on Saaremaalt teada ka nimed siilipobi ja siilipopp. Jämajal kirjeldati, et siilipobi pobiseb sedasi, katsud, siis teeb popp-popp-popp. Lisaks pobisemisele siilid ka podisevad ja pogisevad ning kobisevad. Põgisemise sõna on teada ennekõike Tartumaalt. Näiteks kõneldi Nõo murrakus, et vanast olli siile pallu, ku mõtsa lätsit, siss põgisiva ütte viisi ja Rõngu murrakus, et siil tõmbab nigu kokku, siss nakap põgisema. On ka eripärasemaid sõnu nagu kotitsema ja koterdama, nt Kihelkonna murrakus siilisiga kotitseb, visiseb, kui sa pistad täda ning Muhu saarel siil koterdab kot-kot-kot. Turtsub rahvasuus küll enamasti kass, aga ka siili kohta öeldakse nt Kodaveres, et siil tursob, ise suhkatab, tiib suuh.

Risti, Harju-Madise ja Keila murrakus kutsuti siili ka nimega siilkott. Selles eesti ja rannarootsi segaasustusega piirkonnas on eesti sõna siil ja rootsi sõna igelkott liitunud. Liitsõna teine osa on algselt olnud rootsikeelne kotte, tähendusega käbi. Nii sõnati Harju-Madisel, et konnad ja siilkotid on kadun. 

Et siilisugu ikka me kõrval toimetaks, andkem neile vett, varjulisem koht aianurka ning laskem neil rahus üle tee minna.