Loomingu peatoimetaja konkursist võttis osa mitu tunnustatud kirjandusinimest ja valimine oli tasavägine. Prestiižesse ajakirja tööle kandideerimine näeb välja nagu iga teinegi – tuleb saata motivatsioonikiri, kandidaadid kutsutakse vestlusele ja kirjanike liidu eestseisus valib sobivaima inimese.

"Looming võiks ja peaks olema Eesti kirjanduskese, kus avaldatakse nii tippautoreid kui ka noori paljulubavaid, mida rõhutas kunagi ajakirja luues ka Tuglas – ikkagi seinast seina ja et oleks n-ö parlamentaarne ajakiri, aga samas oleks ka häid huvitavaid tekste, mida lugeda," rõhutas Pihelgas.

"Ega peatoimetaja ei tee seda ajakirja üksinda, hästi tähtis on toimetuse koostöö. Kõik paremad ideed tulevad üheskoos mõttevahetuses," mainis ta ja lisas, et kuigi Loomingu peatoimetaja on kirjandusväljal mõjukas, on seda tüüpi ametikohtadega välja kujunenud teatav arusaam, et palju vaeva nägema ei pea ja kõrvalt saab tegeleda oma asjadega. See arusaam sõltub Pihelga sõnul sellest, kuidas keegi peatoimetaja rollile läheneb.

"On olnud selliseid peatoimetajaid, kes on lausa välja öelnud, et ajakiri teeb ennast ise ja parem on mitte toimetajaid segada. Mina seda põhimõtet ei jaga. Ma näen, et peatoimetajal võiks olla aktiivne roll ajakirja kujundamisel. Loomulikult on toimetajad, kes vastutavad oma rubriikide eest, aga siis ka keegi, kes toob need toimetajad kokku, kes seab sihte, et kus me oleme ja kuhu liigume. Ma loodan tuua sellist elusust ja energiat, sest kui väljaanne jääb väga pikalt natukene seisma, siis stagneerumine on paratamatu ja see mõjutab ka väljaande kvaliteeti," ütles Pihelgas.

Pihelgas on ise paljude luulekogude ja kahe romaani autor. Ta nentis, et enda looming on alati jäänud pigem töökohustuste tagaplaanile. "See on see tubli tüdruku sündroom tõenäoliselt. Esiteks ma olen ise loonud kogu aeg täistöökoha kõrvalt. Ma olen töötanud toimetajana 15 aastat ja paraku kipub nii olema, et kõigepealt teen need tähtsad asjad töö juures ära ja kui jääb aega, siis üritan enda loominguni ka jõuda," lausus kirjanik.

Saja-aastase ajalooga ajakirja kõiki aastakäike vastne peatoimetaja küll kaanest kaaneni läbi pole lugenud, aga on nendega kursis ja loodab töö käigus üha enam sellega tegeleda. "Kui Looming tähistas oma 100. sünnipäeva, siis Tiit Hennoste tegi sellise suure ülevaate kõikidest kümnenditest, kus Looming on ilmunud, ühiskondlikust poolest, kirjanduselust, selline põhjalik analüüs. See on ka raamatuna ilmunud," ütles Pihelgas.

Värske Rõhu eri põlvkonnad

Pihelgas saatis oma esimese kaastöö Loomingusse 17-aastaselt. "Ma saatsin oma luuletusi Asta Põldmäele, kes oli toona ilukirjanduse toimetaja. Ma mäletan, et tükk aega pidi ootama, aga lõpuks saabus selline ühelauseline vastus. Ma ei mäleta, mis see lause täpselt oli, aga see korraga ütles mulle ära, et need luuletused ei ilmu, need pole veel piisavalt küpsed, aga võiks edasi kirjutada. See on tõeline toimetaja diplomaatiline vastus, mis ühtaegu on kindel ja ütleb, kuidas asjad on, aga on samas ka toetav ja innustav," rääkis kirjanik ja meenutas, et ei olnud noorena sugugi vastuses pettunud, vaid rõõmus, et talle vastati.

Mõned aastad hiljem, 20-aastaselt debüteeris Pihelgas ajakirjas Värske Rõhk. "Vahepeal olin kirjutanud uusi tekste, kasvanud ka ise. Samal aastal ilmus mul debüütkogu ja Värskesse Rõhku sattusin ka natuke juhuslikult. Keegi soovitas, et vaata, selline uus kirjandusajakiri, sest see oli just 2005. aastal hakanud ilmuma. Seal võeti tõesti rõõmuga vastu ja mul oli samamoodi hea meel," ütles ta.

Pihelgas oli pikalt Värske Rõhu peatoimetaja, tema juhtimisel ajakiri etableerus ja leidis kindla koha Eesti kultuurimaastikul. Kui avalikkuses tuntakse muret noorte lugemuse pärast, siis Värske Rõhu autorite nimekiri on pikk. "Noori, kes loevad, on ja jätkub, nii sel ajal, kui mina töötasin Värskes Rõhus, kui ka praegu, sest Värske Rõhk on endiselt hästi elujõuline. Seal elu keeb. Noored loevad hea meelega. Loomulikult ei loe kõik, aga kõik ei ole kunagi lugenud, ka 80ndatel. Kirjandus ja kultuur huvitab hästi paljusid noori ja on tähtis, et anname noortele võimaluse ennast loominguliselt väljendada," kinnitas ta.

Värske Rõhu puhul on tähtis roll suhtlusel ja sellel, et igale kaastööle vastatakse. "Iga noor, kes saadab oma tekste toimetusele, saab mingit sorti tagasisidet või vastuse, see võib vahel olla mõni lause, võib ka olla pikem, aga tuleb mingisugune kontakt ja tagasiside. See on hästi tähtis alustavale autorile. Ja loomulikult see toimetamine sõltub täiesti tekstist endast. Vahel on natukene toimetada, vahel lihtsalt öelda, et see viimane rida võta ära ja siis on ideaalne luuletus. Selline toetav roll, et toetada neid noori andeid," selgitas kirjanik.

Praegu on kirjandusväljal terve elamusluule ala ja inimesed avaldavad näiteks Instagramis oma värsse, mida ostetakse ja mille vastu tuntakse huvi võib-olla rohkemgi kui hästi toimetatud kirjandusajakirja vastu. Ka Instagrami luulega võib Loomingusse pääseda, kõik sõltub teksti kvaliteedist. "Hea teksti kriteeriumit on väga raske paika panna, sest kui mõelda luule peale või tegelikult ka laiemalt, siis hea tekst võib alati kõiki neid reegleid murda, mis iganes reegleid me välja mõtleme. Võib-olla ongi just ootamatus tihti see, mis tekitab huvitava efekti või paneb lugema."

Värske Rõhu autoreid on nüüdseks juba mitu põlvkonda ja need, kes praegu kirjutavad, erinevad 2000ndate algusajast täiesti. "Ma arvan, et seal on selline kujunemiskaar, kuidas need teemad ja autorid on kujunenud ja ta käib kuidagi lainetena ka. Alguses olid seal Maarja Pärtna, Martin Vabat, ma mäletan, mina ise olin seal, minu meelest ka Sass Henno avaldas. Väga mitmekesised inimesed ja teisalt, kui ma ise peatoimetaja olin, siis tulid sel ajal Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Tõnis Vilu, Kelly Turk. Need autorid, kes sealt praegu tulevad, on jälle täiesti uus põlvkond ja mulle meeldib, kuidas praegu väga vabalt mängitakse žanritega," sõnas Pihelgas.

Enne Loomingu peatoimetaja ametit töötas Pihelgas samas ajakirjas kriitikatoimetajana. Tema asemel tulebki kriitikatoimetaja tööd tegema luuletaja ja tõlkija, aga ka pikaaegne toimetaja Tõnis Vilu

Unelevast elulise juurde

20 aastat tagasi ilmunud Pihelga esimest luulekogu "Sõrmemuster" ja 2011. aastal ilmunud luulekogu "Õnnekangestust" iseloomustab tundeline ning poeetiline maailmanägemine. Tema praegune looming on tuntavalt teistsugune. Kirjanik ise ütleb, et niisugune unelev ja igatsuslik tunnetus päris kadunud ei ole. "Ma arvan, et kirjaniku hääl elu jooksul muutub ja kasvab kogu aeg. See ei püsi päris sama kohe kindlasti. Ma arvan, et see muutumine on väga hea, sest täpselt samamoodi nagu ma ise inimesena muutun ja kasvan, seda teevad ka tekstid. Ma kindlasti ka otsin seda, kuhu ma liigun oma enda mõtetega, tunnetega ja ilmselt ka eri aegadel huvitavad erinevad asjad. Aga tõepoolest, see algusaja lüürilisus, seda on praegu vähem," lausus kirjanik.

Tema kirjaniku häält on muutunud elu ise. "Kuskil 30ndate alguses ma sain aru, et minu elus on väga palju olnud vägivalda ja kui hakkasin seda lahti mõtestama ning selle sisse vaatama, siis sain aru, et see on ikkagi hästi suur teema ja see on midagi, mida ma olin varem vältinud. Sellest on ka viimased raamatud tegelikult rääkinud," tõdes Pihelgas.

Pihelga auhinnatud lühiromaan "Lõikejoon" käsitleb ühe olulise teemana lähisuhtevägivalda. Ta usub, et see, kuidas raamat kellelegi mõjub ja kuhu viib, võib olla täiesti erinev. "Kui see mõjub mulle nii, et ma tõesti tahan näiteks helistada, kui ma kuulen või näen pealt vägivalda, siis väga hea, tulebki reageerida, aga tähtsam küsimus on see, mida see teeb minu enda sees, kuidas mõtestan ja vaatan enda sees iseenda kogemusi või neid, mida ma olen kuulnud teistelt, ja mõtlen, mida see tähendab. Kui see on midagi uut mulle, võib tõesti mõelda, et miks nii, ja kui see on midagi väga tuttavat, siis mõelda, et on ka teisi inimesi, kes on selliseid kogemusi läbi elanud," rääkis autor.

Ta usub, et vägivallast tuleks rohkem rääkida ka avalikkuses. "Vägivald armastab vaikimist ja kasvab selle pinnal, et me ei räägi sellest. Ma arvan, et sellepärast on tähtis helistada politseisse, on tähtis rääkida sellest oma perekonnaga, sõprade ja tuttavatega, sest mis on kõige tüüpilisem asi, mida lähisuhtevägivalla puhul tehakse, on see, et isoleeritakse ohver ära, et ta oleks mõjutatav, kontrollitav. Ma arvan, et sellest peab rääkima ka avalikult."

"Mul on väga raske vaadata, kui on avaliku elu tegelased, kelle puhul on teada, et nad on vägivaldsed, aga neid endiselt kutsutakse lavastama, esitatakse auhindadele ja nad need ka rõõmsalt vastu võtavad. See on päris raske," tõdes Pihelgas ja lisas, et loomulikult on piirid siin keerulised. "Millal me siis kellelegi andestame või mis sellest inimesest siis saama peaks. Aga ma usun, et kui see inimene päriselt vaatab endale otsa ja võtab selle vastutuse oma tegude eest, siis see on hästi suur ja oluline samm, aga seni, kuni seda ei tehta, on see lihtsalt masendav, kuidas me ühiskonnana aktsepteerime seda, et tugevam võib vägivallatseda ja et ohvriteks enamasti on ju naised ja lapsed."

Kuigi kirjutamine on viis, kuidas raskeid teemasid läbi töötada, ei ole see ainus põhjus, miks Pihelgas neid raamatuid on kirjutanud. "Mul on tegelikult üks romaan veel töös, mis natukene tegeleb sarnaste teemadega edasi, perekonnamustritega ja loodetavasti see on romaanitriloogia viimane osa ja siis loodan leida ka võib-olla natuke teistsuguseid ja helgemaid teemasid," ütles kirjanik.

Naiskirjanike olulisus

Pihelga lühiromaan "Lõikejoon" sai ka naiskirjanduse auhinna ja 15 000 eurot. Romaan on tekitanud palju resonantsi ja autor on saanud mitmeid kirju neilt, kes tunnevad end ära. "See kirjade hulk oli alguses päris üllatav ja isegi võib-olla ehmatav. Enamasti olid need kirjad naistelt, kes on midagi sarnast läbi elanud, öelnud, et täpselt neid lauseid öeldi mulle ka, nagu oleks mingisugune õpik, kust neid lauseid loetakse. Aga teisest küljest, kui mastaapne lähisuhtevägivald tegelikult on – lausa süsteemne – ja ilmselt on sel väga palju põhjuseid, miks see nii on, aga ma loodan, et see, kui räägime nendest teemadest, aitab paremini ära tunda ja ka kergemini välja pääseda nendest olukordadest," sõnas Pihelgas.

Ta usub, et naiste enda kirjutatud raamatutes on naiste kogemused palju mitmekesisemad kui üksnes meeste kirjutatud teostes. "Selles mõttes on väga oluline, et on naised, kes panevad oma ja teiste naiste kogemusi, seda, kuidas naised ise ennast näevad ja tunnetavad, tekstidesse. Ja tõesti, meil on väga palju suurepäraseid naisi, kes praegu kirjutavad ja ma ütleks, et kõik viimaste aastate huvitavamad teosed ongi tulnud naistelt, samas auhinnad lähevad ikka meestele. Selline inerts ikkagi kannab sellises kergelt patriarhaalses võtmes," rääkis Pihelgas, lisades et naiskirjanduse auhind loodigi seepärast, et naiste kirjutamist esile tõsta ja tunnustada.

Naiste probleeme praeguses ühiskonnas ei parandaks see, kui meeste ja naiste rollid lihtsalt ümber pööratakse, sest see oleks samasugune süsteem nagu praegu toimib. "Mina näen seda nii, et feministlik hoiak võiks olla see, et meil on see süsteem, mille keskmes on hoolivus, keskmes on lapsed, kogukond, keskkond ja mis ei oleks sedavõrd ebavõrdne nagu praegune ühiskond, mille tulemusi me näemegi selles, mis hetkel maailmas toimub."

"Millised liidrid on meil maailmas, kuidas nad käituvad nagu jonnivad lapsed. Või näiteks ka see ebavõrdsus, et kaheksa meest omavad sama palju vara kui pool maailma rahvastikust ehk 3,6 miljardit inimest. See on lihtsalt vale. Siin võib palju unistada ja peabki unistama, utoopiad on hästi olulised, aga selline ühiskond, kus ei oleks nii palju ebavõrdsust, ebaõiglust ja vägivalda, ma arvan, et see on see, mille poole minu feminism pürgiks," ütles Pihelgas.

Kultuurisoovitus. "Esimese asjana soovitan Loomingut lugeda. Uus sirelililla aastakäik on kohe algamas. Sellele lisaks ma soovitaksin veel ühte romaani, mis just äsja ilmus eesti keeles, see on Miranda July romaan "Käpuli", mille peategelane on üks 45-aastane naine, kes läheb road trip'ile, ta ei jõua võib-olla füüsiliselt väga kaugele, aga see-eest teeb läbi igasuguseid uperpalle oma elu peale mõeldes. Raju lugemine," soovitas Carolina Pihelgas.