Kümme aastat on kohalikule plaadimärgile igati väärikas tulemus. Kindlasti annab see number aimu kõvast sihikindlusest. Millised need kümme aastat Estonian Funk Embassyt olnud on?

Kümme aastat iseseisvat muusikaettevõtet vedada lihtne ei ole. See on tõesti mingisugune loll sihikindlus. Ma isegi ütleksin, et kollektiivne hallutsinatsioon. Kui bändid, mina ja publik usuvad, et meil on siin funk-, soul- või diskoskeene, siis justkui on ka. Ja saab sellisena ka Eesti muusikaauhindadel või Craig Charlesi raadiosaates või nüüd mõnel puhul ka Gilles Petersoni saates tunnustatud.

Funk Embassyle eelnes ajastu, kus ma üritasin teha musaajakirjandust ja laiapõhjalisemat platvormi, aga jõudsin üks hetk arusaamani, et just selline muusika on see, mille nimel ma olen valmis minema nii kaugele, kui me praegu läinud oleme.

Kuigi ma kuulan ka muud muusikat, siis funk'is ja soul'is on minu jaoks mingi sügavam tähendus. See ühendab inimesi, kas siis läbi tantsulise elemendi või läbi soul-muusika liigutava elemendi, mis paneb ühiselt tundeid läbi elama. Kui see 60-ndate lõpus sai alguse rõhutud mustanahaliste eneseväljendusena, siis ma tajun täna selle ühendavat jõudu suhteliselt sarnaselt. Kõrgem idee selle muusika juures on ka mind käimas hoidnud.

Kuidas sa seda kõrgemat ideed tajud?

Kõige lihtsamalt öeldes ongi see läbi muusika üheks saamine. Maailmas on nähtusi ja tööriistu, mis justkui jutustavad sellest, et nad ühendavad inimesi. Näiteks poliitika. See võiks koondada ühe rahvuse ühiste eesmärkide taha, mille poole koos minna, aga see kipub hoopis pooluseid lõhestama. Olen läbi elu märganud, et nii spordis, muusikas või muus kultuuris on selline positiivne liitev jõud olemas.

Isiklikul tasandil on mul koolikiusamisest saati olnud küsimus, et kui me oleme kõik ühes klassis, tahame kõik siit läbi minna, tunda rõõmu, siis miks mingid inimesed lihtsalt lõhestavad seda. Minu esimeses kossutiimis olid pooled poistest eestlased, pooled venelased, aga kuna meil oli üks tiim ja üks eesmärk, siis me tulime kokku. Ei olnud mingit üksteise sõimamist või kaklemist. Olime kõik üks kogukond.

See on miski, mida funk-muusika teeb. Isegi James Brown üritas seda öelda, kui osa rõhututest mustanahalistest kasutas enda inimõiguste eest võitlemiseks ja pahameele väljendamiseks vägivaldseid viise. Näiteks suuremad rahutused ja põlengud Los Angeleses. Brown leidis, et kui seda teha läbi jõulise eneseväljenduse, nagu muusika seda on, aga näidata sealjuures üles ühtsust ja ei lase endale pähe istuda, siis on see parem viis, kuidas sama eesmärgini jõuda.

Ma olen proovinud seda pidude ja kontsertidega teha ning näinud, kuidas artistid liidavad publiku üheks suureks hõimuks, panevad nad kaasa tantsima, vehkima ja laulma. Energiavahetus ja publikuga üheks saamine ongi olnud see "miski".

Tunnistust sellest, et see on sellisena ka toiminud, on andnud hiljuti Haldi ja ans Flamingo Instragrami postkasti potsatanud kiri. Üks paarike kirjeldas, kuidas nende esimene kohting oli Haldi kontserdil ning käisid nüüd aasta hiljem Marju Kuudi muusikale pühendatud kontserdil esimest armumisaega meenutamas. Me Haldiga saime aru, et see ongi see põhjus, miks me seda teeme. Et inimesi kokku kutsuda.

Vahepeal võib ära eksida sinna, et mul on vaja pileteid müüa ja mul on vaja baarikäivet teha. Tekib küsimus, et kas ma olen lihtne meelelahutaja. See tundub natukene devalveeriv, aga sellistel eksistentsiaalsetel momentidel tuletamegi tiimi ja bändidega meelde, miks ja kuidas me seda päriselt teeme.

Aga kui see kollektiivne hallutsinatsioon raugeb, siis mis sellest Eesti soul'i ja funk'i skeenest alles jääb ja mis seal toimub?

See võib kõlada uhkustamisena, aga mulle meeldib mõelda, et me teeme ajatut muusikat. Me ei lähe moevooludega liialt kaasa. Kui parajasti ei ole funk, soul, disko või nendega piirnevad žanrid hullult populaarsed, siis me ei tee sellest eriti välja, sest olemegi sellega tegelenud suurematest hoovustest hoolimata juba kümme aastat. Popmuusikas justkui tuleb püsida relevantne läbi mingitele trendidele allumise või nende esile kutsumise. 

Ohtlikumad on sellele missioonile on hetked, kui meie enda kogukonna sees need illusioonid purunevad. Näiteks kui Lexsoul Dancemachine Funk Embassy management'i alt ära läks. Üks bänd, millest kõik alguse sai, mis toitis kogu seda ettevõtmist ja mis on selle keskmes. Neid töösuhte purunemisi on olnud ja need panevad ikka mõtlema, et mis edasi.

Aga kuidagi on asi ikkagi edasi läinud. Publikut on, uusi bände tuleb juurde. Näiteks umbes sel ajal kui Lexsoul läks, siis Haldi ja Flamingo tulid. Nendega tuli kaasa ka täiesti uut noort publikut, uut hingamist meie tiimis. Tekkis sild meie vanakooli muusika kogumikesse puutuva töö ja uue bändi vahel, kellelt tuli ka tugev debüütalbum. Ja nüüd juubeli tähistamiseks korraldame märtsis veel kahe uue artisti, Marcella ja Saudade debüütkontserdid.

Eksistentsiaalsete kriiside ajal on tulnud alati midagi uut ja põnevat. Pidev enese uuesti leiutamine käib. Ma usun tugevalt sellesse, et kui mäng paistab läbi saavat, siis tuleb mõned mängureeglid ümber teha ja uusi mängijaid kaasata, et see saaks edasi minna.

Ühelt poolt kindlasti ei ole vähe neid inimesi Eestis, kelle jaoks võibki esimene südamlikum kokkupuude sellist tüüpi muusikaga olla läbi teie artistide. Teisalt, kuulsin ma alles mõned päevad tagasi küsimust, ja sina oled seda ka kindlasti kümne aasta jooksul tajunud, et kui James Brown on olemas, siis miks kuulata Lexsoul Dancemachine'i.

Mis see on, mida Eesti funk ja soul saavad anda, mida me mujalt ei leia?

Mulle on alati meeldinud kokkupuude valge Põhja- ja Ida-Euroopa ning lääne mustanahaliste või ka ladina kultuuri vahel. See eksootilisus, mis tekib, kui Doktor Normalis Marten Kuningas üpris nohiklikult räpib, või see autentsus, mis on võimalik, kui Martin Laksberg Lexsoulist ütleb, et okei, me teeme funk'i, aga me ei pane siia mitte kunagi torusid.

Aga see ei tule kõne allagi, et paneme afroparukad pähe, neoonrohelised alt laienevad püksid ja teeme funkylt, nagu mõned keikabändid või Regatt. See ajatus, originaalsus ja autentsus tuleb sellest, et sa võtad küll vihjeid, näiteks 70-ndatest, aga sünteesid sellest midagi uut. See ei ole lihtsalt matkimine, vaid käepikendus olnust olevikku ja tulevikku.

Kui tahad laheda vanakooli filtriga pilti teha, siis sa ei keera seda 120 protsenti põhja. Siis see mõjubki võltsilt. Võtad väikese varjundi, värvingu ja siis selle pinnalt lood midagi uut.

Mida sa nende kümne aasta kõige suuremaks saavutuseks pead?

Kuna Funk Embassy ei ole ainult üks ja konkreetne asi, siis seda on keeruline öelda. Suurim üldine saavutus on see, et meil on kodubaas, ja saame nimetada seda enda igapäeva tööks ja tegeleda sellega, mis me armastame.

Plaadifirmana on enim müüdud plaat "Groove of ESSR I". Bookingu valdkonnast on üks erilisem Lexsoul Dancemahine'i kontsert Hispaania härjavõitlusareenil mitme tuhande inimese ees. Ühel täiesti pöörasel funk-festivalil, mis on seal 20 aastat toimunud. Kontserdikorralduse poole pealt ütleksin Rita Ray albumi "Life of Its Own" esitluskontserdid Alexelas ja Vanemuises ning "Eesti gruuvi" tuur, mille käigus sai orkestri, Rita Ray ja Lexsouliga neli linna läbi käidud.

Mänedžeri-tööst mäletan kirkalt seda, kui Lexsoul ütles mind endale mänedžeriks kutsudes, et nende plaat peab jõudma Craig Charlesi kätte ja BBC raadio eetrisse. Esimesel tegutsemisaastal sain neile Riia Rock Cafes, pärast seda, kui olin nende kontserdil korraks trummarit asendanud, öelda, et sel laupäeval kõlab teie lugu "Beef Grinder" BBC-s 150 000 kõrvapaarile.

Lexsoulile jäi Funk Embassy siis lõpuks natukene väikeseks?

Eks see on kompleksne teema. Ma olen proovinud aina professionaalsemalt keskenduda ühele skeenele, samal ajal kui Eesti turg paneb bändid tõsiasja ette, et neil peab olema mitu projekti, mis kõik vajavad tähelepanu ja aega. Funk Embassy poolt vaadatuna tahtsin ka n-ö oma bändi – spetsialistidest tugiteenuste pakkujaid. Eesmärk luua stuudiomaja, struktureerida asju ümber, kus pole enam üks mänedžer, vaid mänedžment-tiim: see kõik kasvatab vajadust panustada ühte konkreetsesse projekti, mõlemapoolset ajalist ja rahalist investeeringut, usku ja all-in minemist

Ja see kõik tuli pärast nii ja naa läinud Kanada tuuri, kontsertelu madalhooajal, mil oli tekkinud motivatsioonipuudus, mis võib ka pikas ja tõhusas koostöös tekkida.

Sain aru, et minu viimane hea lüke nende mänedžerina saab olla see, et ma ütlen neile, et loobun neile selle teenuse pakkumisest. Jätkasime Selektor Studio näol neile koduks olemist ja mulle tundub, et see töösuhte muutumine on toonud uut hingamist, järgnes äge plaat ja esitluskontsert. Ning tulemus ka Eesti muusikaauhinna näol.

Su esimene mõte oli, et ei ole lihtne kümme aastat plaadifirmat vedada. On siis pillide kokku pakkimine lähedal olnud?

Oleme mitmeid kordi arutanud selle, et panna mingi osa oma tegemistest kinni ja keskenduda ainult ühele või teisele. Me oleme küll kahel korral olnud aasta plaadifirma, aga just plaadifirmatöö on see, mida on kõige keerulisem endale õigustada ja samal ajal on see ka kõige alahinnatum.

Seda on kõikidest meie tegevustest kõige keerulisem teha Eestis nii, et kõik on õnnelikud ja rahul. Hoida mingit tiimi, logistikat, veebipoodi, ladu jne ja siis vaadata lõpuks, mis sinna kasumireale jääb. Mitu korda ongi olnud tunne, et plaadifirmanduse peaks küll lõpetama ja keskenduks rohkem kontsertidele.

Aga siis saad aru, et tegelikult toidab laive see, kui sa teed plaate, kui sul on esikad, kui sul on see suur moment, kus sa näitad midagi uut ja vinget, kutsud kõik tähtsad inimesed kohale. Ilma selleta ei saa ja siis jõuamegi ringiga tagasi mõtteni, et plaadifirmat on vaja teha. Lisaks kipub see ikkagi lahe eneseteostuse koht olema.

Aidanud on ka see, et ma anname välja nii uut kui ka vana. "Groove of ESSR" on ka olnud selline projekt, mis on viinud eriti põnevatesse kohtadesse. Nüüd lähmegi New Yorki Eesti kultuuripäevadele seda tutvustama, oleme käinud Saksamaal filmifestivalil DJ-tamas, sest leiti see kogumik ja öeldi, et meil on vaja veidrat Ida-Euroopa funk'i.

Nii et, jah, on raske, aga peamiselt ikkagi jääb tänutunne, et see mäng on mängitav, see on kestnud ja meil on õnnestunud tekitada kogukonna-mull, kus ma tõesti korra unustan mõneks hetkeks need kurjemad asjad, mis maailmas toimuvad. Samal ajal ma tunnen ka, et me konkureeri kellegagi, sest meil on keset muu muusika merd oma väike saareke, mida üritame asustada.

Ma tahtsingi järgmiseks küsida, et mis teid pinnal hoiab. Kas plaadid, kontserdid, stuudiorent või miski muu. Aga sa vist juba vastasid, et rügada tuleb igas vallas, et nad omakorda kõik üksteist ära põhjendaksid?

Kõige tähtsam ja olulisem on ikkagi kontserdiäri. Nii avalikud piletimüügiga peod kui ka firmapeod ja juubelid. Omal kohal on ka muusikaga filmidesse jõudmine. Stuudiomaja on ka viimased kaks aastat õrnalt plussi jäänud. Algne plaan oli teha nii, et elame ära. On kontor, ladu ja koht, kus plaate salvestada, aga nüüd me näeme, et äkki õnnestub ka sellest päriselt äriliin teha.

Kui teistes tööstuses teed ühte asja eriti hästi, siis sellest piisab, aga kui tahad Eestis muusikatööstuses professionaalselt tugiteenuseid pakkuda, olla ise täiskohaga tööl, palgata tiim, kellest mõned saavad ka täiskoha palga, siis on vaja olla väga leidlik ja toimetada nii mitmel rindel kui vähegi võimalik.

Teie saavutuste hulka võib ka lugeda vajaduse luua Eesti muusikaauhindadele soul- ja funk-kategooria ning ka nende kategooriate tõekssaamise 2023. aastal.

Ma olin väga vokaalne sellel teemal. Käisin tagusin seda rauda nii fonogrammitootjate ühingu üldkoosolekutel kui ka meilides, tegin sellest avalikke postitusi, rääkisin Funk Embassy rahvusringhäälingu raadiosaates. Lõpuks sai see läbi surutud.

Samal ajal lõid sa ka endale ülesande anda välja piisavalt muusikat, et seda auhinda välja saaks jagada.

Täpselt. Üks aasta see jäi juba vahele, aga teoorias on vaja vähemalt kuus plaati välja anda, et saaks eelvaliku kokku. Tegelikult on see reeglistik natuke pehmenenud ja piisab ka sellest, kui annad selles žanris vähemalt kolm lugu aasta jooksul välja. Näiteks Anett andiski eelmine aasta ainult kolm lugu välja, aga sai seal kategoorias nominatsiooni.

Lahe, et see loodi ja see, et aastas tehakse vähemalt kuus asja, mis sinna kategooriasse kvalifitseeruvad, näitab juba ka üldist meelsust.

Kas alustavad artistid otsivad teid juba ise üles või on see põld nii väike, et kui üks juurde tekib, siis satuvad nad kohe teie radarile? Või otsite hoopis ise neid taga?

Hoiame silmad lahti, aga kuna olemasolevate projektidega on piisavalt tööd, siis aktiivselt juurde ei otsi. Raadiosaadet tehes otsisin pingsamalt, sest tundsin ennast veidi rohkem skeene saadikuna – seisin selle eest ka väljaspool oma ettevõtlust ja oma artiste. Kui midagi uut selles valdkonnas ilmus, siis mängisin seda, kutsusin intervjuule jne. Nüüd on seda väljundit vähem, kuigi me alustasime äsja oma Selektor Studio miksteipide-seeriat, omamoodi saadet, kus tuleb ka kindlasti Eesti spetsiaale. Hiljuti sain kusjuures Gilles Petersoni raadiojaama Worldwide FM jaoks teha erisaate "Postcard from Estonia".

Näiteks kõige hiljutisem artist, Reti, oli tegutsenud juba mitu aastat, aga tema õnnestus meile tuua, sest ta tuli koos mänedžeriga. Ma tol hetkel tajusin, et mina seda rolli võtta ei saaks. Aga kuna see inimene oli olemas, siis võtsin rohkem plaadifirma A&R rolli. Haldi tegemistega "For Maryn" projektis olin enam-vähem kursis, aga sattusin puhtjuhuslikult neid Võnge festivalil nägema ning olin väga positiivselt üllatunud. Hiljem pöördusid nad ise oma plaadiga minu poole.

Millest sa ise unistad, mis võiks teie skeenes või nišis juhtuda?

See suvi teostame ühe asja, mis on pikalt podisenud ehk Estonian Funk Embassy festivali EFEFest. Mulle tundub, et festivali ümber saab tekitada mingi tohutu elu, mille kaudu saab ka kindlasti uusi artiste ja loomingut kultiveerida.

Teine asi on laias ilmas läbi löömine ja väikeses Eestis läbi löömine. On artiste, kellega võiks Grammydele jõuda, on neid, kellega tahaks igas Eestimaa nurgas tuhat inimest kokku kutsuda.

Unistan, et mäng jätkuks ja läheks aina põnevamaks. Et vaba Eesti püsiks ja artistid julgeksid suurelt mõelda. Et nii laval olevate kui ka lavataguste inimeste potentsiaal ennast ületada ei jääks realiseerimata meile evolutsiooni poolt kaasa antud mugavuseihaluse, laiskuse või hirmu pärast.

Palju edu ja aitäh!

Aitäh.