Kui esimene presidendi raamatuklubi keskendus Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetele juttudele", siis nüüd, veidi rohkem kui aasta hiljem, on käepärast võtta Kivirähki "Eesti rahva uued jutud". "See teeb ilusa ringi eesti raamatu aastale. Alustame muinasjuttudega ja lõpetame muinasjuttudega. Loodan, et elu edasi on ka üks suur muinasjutt," sõnas president Alar Karis.

Küsimusele, miks ka "Kalevipoja" ümber kirjutanud Kivirähk lauluisa pärandit rahule ei jäta, vastas kirjanik, et häid asju on tore näppida. "Halvad teosed ei inspireeri. Head tekstid äratavad ka endas mingeid uinunud mõtteid. Eks need uued jutud tegelikult ka väga juhuse tahtel sündisid, sest esimene lugu "Puulased ja tohtlased" on kirjutatud ühte ulmekogumikku, mille Indrek Hargla kunagi kokku pani ja tellis erinevatelt Eesti autoritelt Kreutzwaldist inspireeritud tekste. Mina valisin toona "Puulased ja tohtlased", aga kui mul juba üks selline Kreutzwaldi adaptsioon oli olemas, siis tundus mõistlik seda rada pidi edasi minna," selgitas Kivirähk.

"Seda enam, et endal oli hästi tore ja lõbus mängida nende tekstidega ja vaadata, mis mõtteid mingi konkreetne muinasjutt minus äratab. Uued jutud ei ole paroodiad, vaid pigem nii, nagu õuntest võib teha nii kompotti kui ka pirukat. Me siis ka Kreutzwaldiga võtsime sama õuna, üks tegi pirukat ja teine kompotti," lisas ta.

President Karist ei hirmutanud, et tuntud kirjanik ühe tema lemmikraamatu ainese ette võttis. "Ma olen harjunud selliste asjadega. Ka muusikas on teinekord nii, tänapäevalgi tehakse kavereid ja mõnikord kaver on isegi parem kui originaal. Kuigi ma ei taha siin nüüd tänast autorit Kreutzwaldiga võrdlema hakata. Aga mina lugesin neid mõnuga. Mulle meeldis lugu "Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid". See oli väga kummastav lugemine," tõdes Karis.

Kivirähk tõdes, et lühivormide juurde naaseb ta etapiti. "Ma väga kaua ei kirjutanud üldse lühijutte või novelle. Siis kuidagi tekkis isu. Nagu toiduga, et ammu pole verivorsti söönud ja siis jõulude ajal tuleb seda süüa. Nüüd kui see raamat ilmus, siis ma jällegi arvan, et ma ei kirjuta paar-kolm aastat ühtegi novelli. Pigem tegelen näidendite või lastekirjandusega," sõnas kirjanik.

Kui oma iganädalases "LP" rubriigis peab Kivirähk olema poliitiliselt päevakajaline, siis novellides ta päris tänapäevasid teemasid sisse tuua ei soovi. "Ega need lood ei ole eriti sellised pedagoogilised või olemuselt propagandistlikud ega taha "midagi öelda". Tänapäeval on hästi palju kirjandust, mille puhul autorid deklareerivad, et see pöörab tähelepanu lähisuhtevägivallale või rassismile. Minu lood niisama lustivad. Kirjutades olen fantaasia-mullivannis ja vaatan, kuhu see välja viib. Ja vahel viib ka kohta, kus tõesti millelegi tähelepanu pööratakse," märkis Kivirähk.

"Näiteks on raamatus üks jutt, mille nimi on ""Naljakas" härjamüümine", mis tegelikult peaks ju, ja tegelikult pöörabki tähelepanu loomavastasele vägivallale ja sellele, kuidas noorem põlvkond loeb muinasjuttu, mis ongi tegelikult hästi kole muinasjutt. See võiks olla kuidagi propagandistlik tekst, aga paljud on ikkagi heas mõttes jaburad," naeris ta.

Kuigi Kivirähki iganädalastes lugudes on tihedad külalised näiteks Kristen Michal ja Jürgen Ligi, siis presidenti ta oma lugudesse pole veel pannud. "Ma tean, et ma pean temaga aeg-ajalt kohtuma, siis ma igaks juhuks ei kirjuta," naeris Kivirähk. "Selleks peaks olema vastav karakter. Mina pean kõike sordiini all hoidma, et Kivirähk ei tuleks ja ei hakkaks panema," lisas president Karis.

"Jah, president ei ole meil kahjuks või õnneks piisavalt ere tüüp, kellest humorist tahaks kirjutada. Ma ütlen ikkagi õnneks," märkis Kivirähk.

Kui Karis ennast mõnest naljanurgast leiab, siis presidendi sõnul see teda ei kõiguta. "Ma olen harjunud. Olen piisavalt elanud, seda tulebki täpselt naljana võtta. Ja igas naljas on midagi ka sellist, mis võiks õpetada. Järsku tegingi kuskil midagi valesti. Aga üldiselt see mind väga endast välja ei vii, kui mitte öelda, et üldse ei vii. Teisest küljest – eks me kõik ole natukene edevad ja vaat kui tore, et pandi tähele," muigas president.

Samas tõdes Karis, et hetki, kus tekib presidendiametis tunne justkui oleks ta osaline mõnes Mr Beani sketšis, on palju. "Huumorit võib ju näha kõiges, kui natukene vaatad. Eks ma lõbustan ennast ka sellega, et kui päris lollus sulle vastu vaatab, siis võtad seda lihtsalt huumoriga. Ega tema ka huumorist aru ei saa, aga ise lõbustad ennast sellega, et kui rumal võib mõni olla. See ei sõltu üldse sellest, kas inimene on lõpetanud põhikooli või käinud ülikoolis. Teinekord lihtsalt satuvad sellised inimesed vastu. Varasemas elus olen ikkagi elanud väga palju tarkade inimeste keskel, siis aeg-ajalt tuleb see reaalsus vastu, et on ka teistsuguseid, kes näevad maailma teistmoodi," tõdes Karis.

Ta lisas, et presidendiametis tohib nalja teha, aga tuleb valida õige seltskond. "Inimesed alati aru ei saa. Eesti rahval on hakanud kaduma eneseiroonia, milles me olime väga tugevad. Sinna kõrvale on viimastel aastatel hakanud tekkima ka enesetsensuur. Järjest rohkem mõeldakse, kas ma ikka seda tohin öelda. See võtab kõvasti ka kirjanduses värvi maha. Tuleb jääda ikka iseendaks, see on kõige tähtsam. Kui sul on huumorisoon, siis sul on huumorisoon. Kui ei ole, siis ei aita ka Kivirähki raamatu lugemine," tõdes president.