22. märtsil toimus Eesti Arhitektide Liidu noortekogus linnahalli-teemaline arutelu. Sarnaselt paljude teiste viimastel nädalatel ilmunud väljaütlemiste ja mõtisklustega, oli ürituse ajendiks Tallinna linnapea Peeter Raudsepa 18. märtsil ERR-ile antud kommentaar, kus ta nentis, et Tallinna linnahall tuleb lammutada. Koosolemisel mõtiskleti ehitise kultuurilise väärtuse ja funktsioonide üle, aga räägiti ka maamärgi mõistest ja selle tähendusest. Olgu siinkohal kokku võetud mõned noorarhitektide arutelust kõlama jäänud valupunktid ja soovid.

Tallinna südalinnas lagunev hiigelehitis sunnib endast üha uuesti rääkima, kuid seejuures takerdutakse liialt vastandusse lammutame – teeme korda. Aeg on näidanud, et see arutelu ei vii kuhugi: kummagi äärmuse toetajad võitlevad oma tõe eest. Äärmuste vahepeale jääb aga hulk muid võimalusi: vahekasutus, osaline kasutus, osaline lammutamine või osaline restaureerimine.

Linnahall pole ainult maja, vaid omanäoline linnamaastik, mis annab mõtteliselt välja peaaegu linnaosa mõõdu. Arhitekt Ülar Mark on 2024. aasta mais ilmunud Levila artiklis võrrelnud linnahalli mõõtmeid teiste äratuntavate kohtadega Tallinnas ja toonud välja, et hoone on pindalalt suurem kui Toompea.

Kuigi linnahall on aastaid suletult seisnud, ei saa väita, et selles kohas haigutaks praegu tühjus. Linnahalli ümbrusest leiame kihava elu: maja alt läbi sõitva trammitee äärde jäävad Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) ja Kultuurikatel, kailt väljuvad praamid Naissaarele ja Aegnale ning katusel asuv helikopteri maandumisplats on endiselt kasutuses. Mereäärsetes ruumides tegutseb hooajaliselt baar, kaldalt leiab EKA arhitektuuritudengite varjualuseid ning rohepealinna raames valminud paviljone. 2023. aastast tegutseb linnahalli rannas kodanikualgatusena rajatud Logi saun ja samal aastal linna abiga korda tehtud rand on suviti (ja hooti ka talviti) rahvast täis.

Kuigi linnahall on olnud viimased 15 aastat pigem kinnine hoone, on äsja kirjeldatu osa linnahalli kui vabaduse sümboli mõjualast ja tõestab, et linlased hindavad ja kasutavad seda osa linnaruumist. Hoone lammutamisega ei kaotaks me mitte ainult kultuurilist maamärki ja ainulaadset avalikku ruumi, kust avanevad vaated teistele Tallinna kultuuriobjektidele, vaid lõikaks linnast ära suure tüki vabamat ja kodanikke kaasavamat ruumi. 

Ehk aitaks linnahalli väärindada juba see, kui luua hoonele ja avalikule ruumile selle ümber tugevam bränd, tuua kokku infokanalid ja võtta uhkusega omaks see, et meie rannal on tekkinud ruum, mis võimaldab saunalava intiimsusel kohtuda linliku merepromenaadiga. Linnahall oma praegusel kujul on üks väheseid noortele kasutada jäänud nii-öelda kolmandaid ruume Tallinnas, kus ei pea aja veetmiseks kuskil kliendiks olema. Näiteid sellistest siseruumidest ei pea otsima kaugelt: Oodi raamatukogu on Helsingi viimase aja suurimaid edulugusid, samamoodi kihab elust hiljuti ümber tehtud Kulturhuset Stadsteatern Stockholmis. Avalikud tasuta ajaveetmiskohad on ennast väga hästi tõestanud: miks mitte näha sarnast potentsiaali ka linnahalli siseruumides?

Noorte arhitektidena oleme veendunud, et maamärki saab luua konteksti rikastades ja olemasolevaid tegevusi ning elemente ühte sidudes. Võõras on lugeda, et maamärgi loomiseks tuleks praegune hoone maha tõmmata – veelgi enam, et uue ehitise peamine eesmärk peaks olema püstitada päris maamärk. Selline mõtteviis on vananenud ja irdne.

Jah, linnahalli siseruumide kasutuselevõtmiseks tehtavad ehitustööd nõuavad suuri kulutusi, aga samamoodi on hinnalipik lammutamisel ja uue ehitamisel. Linnahall võiks olla suurepärane näide sellest, kuidas linn, riik ja erasektor ühise huvi nimel kokku tulevad. Väärtuslikke ehitisi ei pea iga hinna eest puutumatuna hoidma, aga tuleb mõista ja hinnata juba olemasolevat.

Linnahallile välja pakutud ideede ja projektide arvukus kinnitab justkui midagi ilmselget: olenemata ajas üha enam killustunud identiteedist, ei jäta hoone puhtalt oma vormi ja linnaruumilise kohaloluga ühtki tallinlast külmaks. Linnahall kannab tohutult mälestusi – vähesed kohad on põlvkondadeüleselt nii tähendusrikkad kui see moodne püramiid oma amfiteatriga. 

Avalikkust köitva teema senine tulipunkt on aga murettekitav. Uppudes suure ettevõtmisega kaasnevasse ebakindlusesse, vaadatakse mööda hoomatavatest liigutustest, millega saaks hoone seisukorda parandama hakata. Visioonivõistlusi utoopilise tuleviku kujundamiseks jagub kõigile huvilistele ja igas formaadis. Suur osa neist on üles ehitatud suurelt ja spekuleerivalt: linnahalli kasutatakse kas radikaalsete ideede katsetamiseks või arendaja unistuste merevaate pakkumiseks.

2023. aastal avalikustatud Tallinna merevisioon kujutab endast inimkeskset ja rohelust täis linnaruumi, kus linnahall on asendatud analoogse, kuid väiksema avaliku hoonega. Pakkumine ei määratlenud ametlikult, et linnahalli peaks lammutatama: eesmärk oli tekitada avalikku arutelu hoone tuleviku osas. Visiooni tegelik mõju oli lammutamisteemalise vestluse ärgitamine ja ahvatlevalt ühekülgne nägemus hoonest kui puhtalt probleemist, mis kõigi heaolu nimel likvideerida tuleks.

Viimased kolmkümmend aastat kestnud otsustamisvõimetuse festivali ajal seisab linnahall tühjalt ja on iga uue arvamusmöirge järel ainult mõnest nurgast rohkem lagunenud ja seina hallitust kogunud. Struktuuri mastaapsuse ja ühise nägemuse puudumise tõttu kasvab hirm üldse midagi teha. Linnahalli tulevikust räägitakse pealiskaudselt ühe liigutusena ning nimetatakse hirmuäratavaid summasid, mis tegelikkuses jaotuvad etapiliselt pikema perioodi peale. Selline mustvalge käsitlus seob kirglikel huvilistel silmad ja käed kinni.

Õigupoolest on tegu laiema probleemiga Eesti ehituskultuuris, mis vaatab mööda planeerimisprotsessi vaheetappidest ja jätab linna palju alakasutatud ruumi. Endine Eesti Kunstiakadeemia krunt südalinnas täitis näiteks aastaid parkimisplatsi funktsiooni, oodates oma edasist saatust. Nüüd, kui on otsustava teoni jõutud, võtab sama rolli üle projekteerijate maja krunt.

Linnahallil on olnud sarnane käekäik. Ehitise renoveerimist vaadeldakse kindla alguse ja lõpuga protsessina. Seekaudu jääb tähelepanuta, kuidas praeguste struktuuride eest paremini hoolitseda ning milliseid võimalusi arvamuste vahele kinni kiilunud hoone pakkuda saab. Linnahall on olemas ja kasutamiseks nüüd ja praegu. Jätta see hooletult oma saatust ootama on valik, mida võib võrdsustada hoone lammutamisega. Visioonivõistluste kõrvale vajame järjepidevat tegevust: kaasavaid arutelusid, otsese mõjuga töötubasid ja tegusid, et lükata käima olemasoleva ehitise väärindamise protsess.

Linnahall ja selle ümber kasvanud avalik ruum on ainulaadne osa Tallinnast. Olenemata sellega kaasnevatest rahastamismuredest ei saa seda paika niisama maha kanda ja asendada. Kaasaegne arhitektuurimaailm peaks suutma näha uute tähtteoste taga ajamisest kaugemale – noor arhitekt ei vaja mitte niivõrd ruumi uue maamärgi loomiseks, kuivõrd elavat kohalikku kogukonda ja kultuuri, millega suhestuda ja koostööd teha. Linnahalliga seonduv vastandumine on viljatu. See on kaitsealune objekt, mille oleme jätnud saatuse hooleks. Praegu vajab linnahall arutelusid selle üle, mida saaksime tema eest hoolitsemiseks ja tema väärindamiseks teha juba täna.