Tiina Intal "Päikesest põlenud. Peruu, Colombia ja Boliivia: mitte ainult reisipäevik" (2026)

Kordan üle varemgi sõnastet põhitõe: reisiraamatute võluvalu on tolles, et nende kaudu saab kambrikesest lahkumata veenva ülevaate paikadest, kuhu kunagi sattuda ei tahaks. Raamatu vahendusel aga – iga kell, antagu aga juurde! Ses suhtes on Tiina Inteli raamat täiuslik näide. Alapealkirigi sisaldab sõna "päevik", kuigi päevikut ennast eriti polegi, küll aga on päeviklikkust nois kordustes, tos peatumatus jõnkslevas kirevuses, mis ilu-, olu- ja elukirjanduse rajamaadel ekseldes toovad ehedalt esile tänapäevase põhja(maa)liku turisti võimalused ja võimatused. Autor isegi tunnistab, et suur osa säändsest reisimisest kulub mitut masti enam või vähem ebamugavate sõiduvahenditega punktist x punkti y jõudmisele ning kohaloluks ehk väärsuse vaatamiseks jääb alati vähe aega, kohe tuleb tagasi tulema hakata, ning eks vahel pea magama kaa. Viimast eriti ei saa, sest järgmine äratus on jälle kole vara, mingi buss või hobune ootab, siis pead sina ootama teda, siis taas mäest üles ja alla ja nii edasi ja nii edasi. Kuude kaupa teel, täpselt isegi teadmata, miks, kuna ja kuhu. Ju on siin sisemist vabadusevajadust ning paistab ilusti välja, kuidas vabadus vangi võtta võib. Omaette raputav raamat. Ka mõtlemapanev.

Loodan, et peategelastel on kõik endiselt või jälle hästi ning nad midagi nii mõistusevastast järelejäänud eluga pihta hakata ei kavatse. Kuigi – eks ole hullematki tehtud ja nähtud. Maailm on imeline.

Gregor Elm "Broken Clock, 2 A.M." (2026)

Nii mitu asja korraga – hullupanek, jadajutt, seiklukas, reisiraamat, mereraamat, joomaraamat, padaajamine, meelelahutus, keelevahutus… Gregor Elm on hämmastava järjekindlusega kirjailma servadel ja kirju-ilma üdimes tüürinud ja tegutsenud jo päris kaua, andnud unustamatult segaseid karvaseid metseesleid ja omaette kiiksuga (laste)luulekogusid – samas tahtmata end miskitmoodi parketikõlbulikuks "päriskirjanikuks" treenida või kasva(ta)da. Mille eest tuleb talle au anda, suhtumus on saavutuse esiisa. Ma ei ütle, et "Broken…" oleks raamat, mida peab lugema (tegelt ei pea ju ühtki), kuid ta on üks, keda võiks lugeda (sellisi jagub küll). Eriti muu hästitempereeritud ilutsemise vahele ja vahelduseks. Mingit literatuuritsemist siit küll ei leia, aga elutervet sõbralikku toorust ja segapäist humoorsust seda enam. Kui Peeter Sauter kohtuks Lembit Uustulndiga paraja auru all suvalises sadamakõrtsis, siis nad võiksid millegi säherduse peale kokku leppida. Tuline ja tuuline teos, mille vead ja head kõõluvad ja kaaluvad üksteist üles ning tunnevad sellest rämedat rõõmu. Loodan, et ka lugeja.

Maara Vint ja Villu Kask "Metskitsed Lehte ja Haava" (2026)

No ja kes Gregor Elmi talitsematust sõnajadast tsimaruke ärr ehmus, võtku rahustuseks ette metskitsede-raamat. Vanasti oleks seda žanri küllap kunstmuinasjutuks tituleeritud; kuidas täna, ei tea. Ent ilus lugu ta on, ilus nii lastele kui ne (vana)vanemaile. Lugu looks ja kitsed kitsedeks, pildistik hoiab raamatut koos ning väärib omaette näitust. Lausa tahtnuks, et raamat suurema formaadi saanuks – sedavõrd nüansikat pildimaterjali oleks hea lähemalt uurida. Igal juhul täiesti ootamatu ning ülimalt nauditav teos, mis igapäevselt ja jätkuvalt juurde vohavast üllitispildist südamlikult esile tõuseb.