Sel ajal kui Eesti kultuuriinimesed... Issand, kuidas mulle ei meeldi see väljend! See kõlab, nagu teistes valdkondades tegutsevad inimesed poleks pihukirvest ega ratastki leiutanud. Hea küll – sel ajal, kui ärksam osa Eesti üldsusest oli kõigi meeltega keskendunud Sirbi ja Kenderi emotsionaalsele teemale, võeti vaikselt vastu terve meie riigi uus eelarve.

Juhtub teinegi kord, et mõni suur asi saab vaikselt, õigel hetkel ja suurema kärata tehtud.

Sama vaikselt läks möödunud aasta detsembris riigikokku ettepanek muuta suvilasse sissemurdmine karistusseaduses kuriteost väärteoks ja sellega seoses kuulutada põgusa enesestmõistetavusega suvila lõplikult mitte-eluruumiks. Seejuures seadus ei pane eluruumi mõistet täpselt paika, aga üks varasem riigikohtu lahend kinnitavat, et suvila ei ole eluruum.

Muidugi ei ole seadusemuutjate eesmärk üksiti muuta suvila mitte-eluruumiks. Nad vast naudivad isegi suviti elu suvilas.

Nende eesmärk on võitlus kuritegevusega, täpsemalt kuritegude arvu vähendamine, lugedes osa kuritegudest väärtegudeks. Väärtegu on näiteks piletita bussisõit ja kuritegu näiteks füüsiliste vigastuste tekitamine teisele isikule. Nii et see on kiire, leidlik, säästlik ja kahtlemata efektiivne viis kuritegevust vähendada (omavolilised sissetungid hoidsid mullu 1927 juhuga registreeritud kuritegude edetabelis lausa neljandat kohta).

Aga mis see suvila siis on, kui ta pole eluruum? Väärtegutseva sissemurdja jaoks on suvila juriidiliselt samal pulgal kontori, tehase, küüni ja laudaga. Kõigist neist ruumidest erineb suvila just selle poolest, et seal ikka elatakse. Küll suvel, aga elatakse. Oma kogemuse põhjal julgen väita, et see on üks toredamaid perioode elust. Selles mõttes võiks suvila olla eluruum ja talvekorter mitte-eluruum.

Tõsi, suvilaomanik on meie kliimas sunnitud suurema osa aastast veetma talvekorteris ja tööl käima ega saa seetõttu teha, soolapüss õlal, valvsaid tiire ümber oma suvekodu. Suvekodu – suvila teine nimetus – viitab üsna ilmselt vastava rajatise funktsioonile. Miks peab siis seadus suvilaomanikule selja pöörama ja sel moel üleüldist stressitaset suurendama?

Kui seadusemuutjate arvates on suvila mitte-eluruum, siis näiteks Valdur Mikita arvates on suvila hoopis võimalik kultuurisild minevikku. Kultuuriobjekt. Aga kultuur on meil hobi või luksus. Kultuur ei ole meie eluruum.

Kahjuks võib sama öelda ka maaelu kohta. Luksus, veidrus, jonn. Metsik seikluspark paremal juhul, kuhu võivad minna vaid noored ja tugevad, sest arstiabi ja muud infrat seal pole.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et eks kõik läheb kallimaks. Kui täna võib sissemurdja suvilast ära viia kraami kuni 64 euro väärtuses ilma kurjategijaks kvalifitseerumata, siis järgmisest aastast, kui seadusemuutus peaks jõustuma, on see arv kuni 200. Niisiis, kuritegevus väheneb, kuid suvilaomanike poolt sissemurdmisel pakutava „vabavara“ maksumus suureneb. Ei ole halba ilma heata!