"Her" (eesti keelde tõlgituna natuke ebasobiliku tooniga "Temake") viib vaataja lähitulevikku, kus Ameerika arhitektuur on järgi võtnud Shanghai omale, mehed kannavad pea eranditult väga kõrge värvliga pükse, teenusmajandus on jõudnud kõikmõeldavatesse eluvaldkondadesse ja tehnoloogia on suutnud luua uue intelligentsi.

Theodore Twombly, keda mängib Joaquin Phoenix, ongi ühe uue teenusmajanduse haru esindaja - nimelt kirjutab ta teiste eest nende personaalseid kirju. Arhailine suhtlusvorm, mis praeguseks on marginaliseerunud, on filmi toimumisajaks läbinud taassünni, kus kirja kirjutamise teenus on laialt levinud, häbiväärse asemel hinnatud ja kliendid eluaegsed. 

Üksildane Twombly soetab endale uue operatsioonisüsteemi, mis on programmeeritud igale kasutajale individuaalselt ja peaks omama ehtsat intuitiivset inimloomust. Peale oma isikliku opsüsteemi käivitamist tervitab teda Samantha, keda "mängib" Scarlett Johansson. Johansson, keda kordagi ekraanil näha ei ole, teeb häälega nii hea rolli, et paljud solvusid, kui teda Oscarile ei nomineeritud.

Siiras ja vaimukas Samantha hajutab ruttu igasugused kahtlused ja reservatsioonid, mis Theodore'il opsüsteemiga suhtlemisel olla võisid ning nende vahel tekib sõprus. Paralleelselt selle arenemisega avanevad vaatajale ka Twombly teised olulisemad inimsuhted - endise naise Catherine'i (Rooney Mara) ning ülikooliaegse sõbra ja naabri Amyga (Amy Adams). Film on täis lihtsaid, kuid läbinägelikke tähelepanekuid meie eksistentsi ning suhete kohta.

Nii kuidas Samantha ja Theodore'i suhe areneb armastuseks, nii läheb ka kõik keerukamaks ning paljastuvad inimloomuse tumedamad küljed, mida tehisintellekti tegelaskuju eriti hästi valgustab, eelkõige ebakindlus ja sellest tulenevad piinlikkus, armukadedus jm. Nende lahenedes ilmneb aga, et oma kogemuste najal muudkui edasi arenev opsüsteem jõuab koos teise omasugustega nii kaugele, et neil tekib iseteadvus, mis sunnib neid inimestest lahkuma ja oma ühiskonda looma.

"Her" liigitub opsüsteemi ja inimese armusuhtega ulmefilmide žanrisse ja tegelikult ei olegi see nii vale, kuid see on ulmefilm nagu ei kunagi varem. See käsitleb inimese ja tehnika intiimsuhet palju soojemalt, ohutundeta ja inimlikult. Vastupidiselt muidu ulmefilmides levinud ebanormaalsuse või anomaalia kontekstile, mis vaatajates sellistele suhetele mõeldes vastikust tekitavad. Filmis ilmneb, et seltsielu elamine sellise paarina on tänu eelarvamuste vabale või tavatute suhetega harjunud ühiskonnale täiesti võimalik või et Theodore ja Samantha ei ole sugugi ainukesed ning hiljem ilmneb, et Theodore ei ole Samantha ainuke.Teisalt on siinne robot ilma kehata, ilma füüsilise olekuta, isegi ilma ühegi kujutiseta, mis tänu inimese häälele loob temast meie peas ka väga inimesesarnase tegelase. 

Spike Jonze'i on toonud sellesse teosesse filmikeele, mida ta on varem kasutanud oma arvukates muusikavideodes ning filmis "Seal, kus elavad metsakollid" ("Where the Wild Things Are"). See on päikesest küllastunud ja detailiderohke, keskendudes kaameraga lugu jutustades rohkem emotsiooni kui sündmuste kirjeldamisele. Nii pakub see vaatajale palju mugavamat sisenemist filmi tegelaste sekka, palju lihtsamat samastumist ja sümpaatiatunnetust. "Her" on väga ilus film, täis värvilisi stseene, võrdselt kauneid mõtteid ning palju erinevaid emotsioone.