Rein Pakk Maire Aunastest: müts maha ja sügav kummardus
Teletäht Maire Aunaste tuuritab terve aprillikuu ja enamgi üle Eestimaa oma monoetendusega "Äraaetud kuid ülesmukitud" - publik on etendused soojalt vastu võtnud.
Monoteatri ettevõtmisel valminud tüki kirjutas koos Maire Aunastega valmis ja lavastas mitmekülgne kirja-teatri-ja-meediamees Rein Pakk. Viimane on hetkel veel Vanemuise hingekirjas, kus ta näitleb ja lavastab, aga juba hooaja lõpul tegutseb ta taas vaba mehena. Kultuuriportaal päris Pakult, kuidas telediivaga koostöö kulges ning toimetaja sai meeldetuletava märkuse, et tuuritamine ei tähenda alati haltuuritsemist ega mütsiga löömist.
Rein, oli see Mairega monotüki tegemine sulle rohkem selline haltuuraots, mille eest nüüd eesti maarahvas hea meelega oma raha välja annab või kujutas mingil moel siiski suuremat sorti ja sisulisemat väljakutset?
Loomulikult oli see monotükk algselt rohkem Maire ja Monoteatri juhi Karl Kermese initsiatiiv ja mina olin selle ettevõtmise juures teksti kaasautor ja lavastaja, kuid niisugune mõiste, nagu haltuura on mulle tegelikult täiesti võõras. Ma ei alahinda publikut kunagi, olgu publikuks linnarahvas, maarahvas või kuurahvas. Samuti on selge, et luua ja lavale seada monotükk, mille peaosas - ja ühtlasi ainsas osas - on küll telesaatejuhina kogenud, kuid näitlejana debüteeriv daam ei saa olla vähemat ega rohkemat kui just suuremat sorti ja sisuline väljakutse. See, et laval oleks tund ja kakskümmend minutit huvitav vaadata ja kuulata inimest ja tema lugu nõuab suurt tööd nii autoritelt, näitlejalt kui lavastajalt.
Kuidas see kirjatöö konkreetselt teil käis - Maire kirjutas midagi ja pani sulle meili ja sina käisid teksti üle, tegid mõned kohad "punaseks" ja saatsid tagasi? Ja siis see lavastamise asi, seda nüüd meili teel ei tee, eks ole?
Teksti loomine käis nii, et me kohtusime korduvalt ja pikki tunde, vestlesime, vahetasime mõtteid, rääkisime lugusid, intervjueerisime teineteist, panime kõik kirja. Ja tekstiloomise lõpufaasis vahetasime tõesti ka meilikirju. Enamus lugusid ja mõtteid on Maire enda omad, mida ma olen kohati toimetanud, tihendanud, puänteerinud, arendanud jms. On ka päris minu loodud nalju, kuid need on ikka Maire materjali põhjal tehtud. Lugu räägib ju temast, üsna isiklikult ja avameelselt.
Lavastamine käis nagu lavastamine ikka. Tekstiproovid, proovisaaliproovid, lavaproovid. Hea mitu nädalat igapäevast tööd. Pean tunnistama, et kõigi nende näitlejate hulgast, keda mul on olnud rõõm lavastada on Maire osutunud üheks resultatiivsemaks. See tähendab, et ta õpib kiiresti ja edukalt, ta suudab väga palju sellest, mida talle soovitasin ja millises suunas teda juhendasin laval ellu viia. Lavaline mäng - see, kuidas rääkida, mida rõhutada, kuidas pausi pidada jne - erineb kohati kardinaalselt telesaatejuhi rollist ja selle uue olukorraga suutis ta väga hästi kohaneda. Müts maha ja sügav kummardus!
Väga rõõmustav oli telepildist tuvastada, et rahvas võtab etenduse hästi vastu - oled ise ka korra kohal olnud - mis sa välja pakud, mis inimestele meeldib? Kuulsat telestaari lähedalt näha on vist ka omaette juba väärt asi?
Muidugi on telestaari nägemine laval huvitav ja omaette väärt asi, aga on täiesti selge, et Mairel on tublisti standup-koomiku annet. Ta köidab, naerutab, oskab olla avameelne ja oskab rääkida lugusid endast nii, et see puudutab ja naerutab ka teisi. Pealegi tal on millest rääkida - värvikas elu.
Maire on muidugi öelnud, tagasihoidlik natuur nagu ta on ; ), et näitlejakarjääri ta nüüd siiski ei vali, aga sina spetsina - mis ütled - eks Mairel tema väljakujunenud ja kinnistunud imago juures ongi ju võimatu midagi muud mängida kui iseennast?
Ma arvan, et Mairel polegi ei eesmärki ega vajadust näitlejakarjääri teha. Samas, eks see iseenda mängimine ongi üks keerulisemaid näitlejarolle, tean omast käest. Näitlejaverd voolab tema soontes igatahes.
Kuidas, Rein, endal - kuulsime, et Vanemuisest sa lahkud? Mis edasi saab?
Vanemuises lõpeb küll koosseisuline tööleping, kuid kindlasti mitte koostöö. Jään seal etendustes rolle tegema ja usun, et äkki näiteks aasta pärast teen Vanemuises ka jälle midagi uut. Praegu on aga palju huvitavat koostööd Monoteatriga. Veebruaris mängis Jan Uuspõld minu kirjutatud “Miks Mina?” ja suveks sünnib juba uus tükk Monoteatris. Midagi uut, suurt ja eriti ägedat! Jälgige mängu!:)