Algul on laval udu ja prožektorid, vasakus nurgas kõrguvad kaks monumentaalset süntesaatorikobakat, mille tagant vaevu paistavad paistavad Souleymani kahemehebändikaaslase Rizan Sa’idi mustad silmad. Muide, Rizan Sa’id on oluliselt rohkem kui pelgalt mees, kes käivitab rütmiprogrammid ja mängib neile kahe sõrmega meloodiat vürtsiks. Kunagise kurdi ansambli liige on tänaseks Souleymani lahutamatu kaaslane ja tegelikult pärineb temalt oluline osa Souleymani repertuaarist, rääkimata muidugi meisterlikust saundist ja vägavast biidist.

Kivist näoilmega Sa’id asub kohe asja kallale, süüria etnotechno ja trance-folk bass paneb klaasis õlle vibreerima. Tühjal laval on mikrofonita statiiv, kuskilt taamalt ühineb muusikaga Souleyman ise. Paar minutiti pinge kruvimist kehatu häälega ja siis – seal ta on. Täpselt sama suursugune, eksootiline ja imsposantne nagu pildi peal.

Hele maani kuub, minimalistlik valge numbrilauaga käekell, mustad kingad, pea ümber mähitud kirju rätik keffiyeh ja loomulikult mustad päikeseprillid. Väga cool, päriselt. Rahvas hüppab kaasa nagu elektriseeritult, võrdlemisi monotoonne rütm ja metoodiliselt ühest lava servast hõlsti lehvides ringi jalutav Omar ise mõjuvad nii nagu peab, ehk siis täiesti nakatavalt ja hüpnootiliselt. Tohutu esinemiskogemusega karismaatiline mees teab täpselt mida teeb, tema liigutused on napid ja väljapeetud, kuid reeglina toimivad. Kord pistab mikrofoni kaenla alla, kui on vaja plaksutada, kord õhutab rahvast. Päris tõsiselt, kõik tantsivad!

Meenub, et Souleyman on esinenud nii Glastonbury kui Way Out West festivalidel ning eelmise aasta lõpus jaganud Morrissey, Mary J. Blige’i, James Blunti ja Jake Buggiga. Ees ootavad festivalid koos Wild Beastsi, The Temper Trapi, Pixiesi, Metronomy, SBTRKTi ja teistega. Ausalt öeldes on Omar Souleyman ilmselt kõige kõvem ja tõusvam nimi, keda viimasel ajal on Eestisse kutsutud.

Kõik need kiitvad arvustuses ja festivalid koos A-listi nimedega on tulnud muidugi täiesti teenitult. Kuigi Souleyman kõlab hästi ka albumilt, pääseb õige energia ja tulevärk valla laval ning põrkub sealt edasi saali. Väga võimas kogemus.

Palad on pea sajaprotsendiliselt pärit albumilt «Wenu Wenu», kuid nad ei kõla loomulikult üks-ühele plaadiversioonis. Siin tuleb eriti ehedalt esile Rizan Sa’id improviseerimisoskus ja hetkemeeleolu tabamine, kohati askeldab ta nii kiiresti, et tundub, nagu oleks tal neli kätt. Kui üldiselt tantsitakse ja hüpatakse saalis oma reeglite järgi, siis lava paremas ääres vihub tõmmuverd mees koos oma kütkestava blondi kaasaga pesuehtsat araabia rahvuslikku rivitantsu dabket ehk siis täpselt seda tantsu, millele Souleymani muusika ongi tegelikult mõeldud. Loomulikult läheb Souleymani vunts rõõmsalt võbisema ja nägu alati naerule, kui ta pilk sinna nurka juhtub, korraks vahetab ta mehega ka paar sõbralikku sõna.

Enne Tallinna kontserti ERR-i kultuuriportaalile antud intervjuus kinnitas Omar Souleyman, et muusika ongi päriselt tema elu. Ta on nii kaua muusikas olnud, et ei suuda enam ette kujutada seda, et tal poleks võimalik laulda või esineda laval inimest ees. Kõik soovijad sai doma silmaga näha, et täpselt nii see ongi. Tallinnas pakkus ta 45 minutit pluss üks lisalugu puhast lusti ja rõõmu ning pani väärika ja vahva punkti nädalale.

Vaata tema esinemist 2011 Glastonburys: