Reportaaž: viis mõtet ruumist, mis jäävad kauaks vastu kajama ({{commentsTotal}})

Doris Kareva
Doris Kareva Autor/allikas: Reio Avaste

Arhitektuurikeskuse Välkloengute neljakümnes üritus "PRIVAATNE JA ANONÜÜMNE RUUM" õhutas linnaruumi värske pilguga vaatama.

Ürituse eesmärgiks oli panna ühe õhtu jooksul viie miniloenguga meid ümbritseva nii reaalse kui abstraktse keskkonna üle kaasa mõtlema.

Moderaator arhitekt Ülar Mark ütles välja mõtte, mis loengute vältel kui välk õhust läbi jookseb: tendents on privaatsuse kahanemisele ning selle vastu lausa võideldakse. Ometi külaelu aegu, kui kõik kõigi kohta teadsid, polnud anonüümsust ollagi. "Linnade kasvuga tekkis suur anonüümne mass, mida tahetaksegi nüüd justkui kaotada, pöördudes tagasi kollektiivsema ja jagatuma virtuaalse külamudeli juurde," märkis Mark.

Järeldub iidne filosoofiline küsimus, kas privaatsus ja individuaalsus polegi inimesele ainuomane soov või on siiski ühendatud ja kollektiivne olekmeie orgaaniline seisund? Eilsed esinejad Siim Tuksam, Henri Laupmaa, Marten Kaevats, Anto Veldre ja Doris Kareva pakkusid tulevikuruumist erinevaid versioone.

Arhitekt Siim Tuksam on üks selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti eskpositsiooni “Vaba ruum” (“Interspace”) kuraatoritest. Väljapaneku kontseptsiooniks on interaktiivne veebikeskkond, kus kasutajad saavad reaalajas paviljoniruumis toimuvat mõjutada. Katkestatakse vastandumine virtuaalse ning füüsilise ruumi vahel. Lahendus on sellest perspektiivist huvitav, et esindab Eestit meile omaseks saanud E-riigi kontekstis, kandes antud identiteedi üle kunsti. Ekspositsioon haakub tihedalt loengu teemaga.

 

Tuksam eristas kahte mõistet. Esiteks digitaalmeedia loodud eelistuspõhine “privaatne avalikkus”, mis seob ühiste huvidega inimesi. See teostub flash-mob-aktsioonidena (sööstev rahvasumm) ja massiivsemate juhtorganiteta üritustena. Mõneti on huvigrupi homogeensuse tõttu “privaatne avalikkus” piirav.

Teiseks “avalik privaatsus”, mille puhul inimesed jagavad privaatset ruumi ilma avaliku huvita. Kuid mis kasu on sellest arhitektuurile? Tuksam kinnitas, et info eri inimeste ajalisest ning praktilistest väljunditest avaliku ruumi kasutamisel virtuaalselt annab paljuse, mida andmepõhine disain vajab. Digitaalmeedia lubab meil liikuda hallist massist kirju juurde. Naljaga pooleks jäi kriipima küsimus, kas suurema kunsti nimel peaksin ma tõesti kõiki selfisid ja toidupilte tolereerima.

Infoühiskonna aktivist Henri Laupmaa tegi selgemaks termini "avatud andmed" ehk organisatsioonide andmed, mis ei ole personaliseeritud. Neid saab hästi kasutada statistiliste linnakaartide loomisel. Üks selline viimase aja projekt on Eesti rahapoliitikast üleandev kaart http://meieraha.eu. Väidetavalt on andmekaevandus uus ajakirjandus, sest tehnilised tööriistad nende andmete uurimiseks ja kujutamiseks on väga head.

Laupmaa selgitas privaatsuse probleemi metafooriga tarkadest kodumasinatest: neid võib võtta nii Trooja hobustena elutoas kui abivahenditena. 

Arhitekt Marten Kaevats esitas idee, et tulevikulinna planeerimine ei käi enam autode ning parklate järgi, sest isesõitvate masinatega kahaneb autode otstarbeline ruum drastiliselt. Üleminek toimub Kaevatsi sõnul järgmise seitsme aasta jooksul. Seeläbi kulutused väheneksid kordades, samuti autode ning õnnetuste arv. "Arhitektidele avaneb aga võimalus fantaasia vabanenud ruumis lendu lasta," ütles Kaevats. See ilmneb just privaatsuse ja individuaalse aspekti kadumises, sest isesõitvad autod võiksid olla linnakasutuses ühised, et nende pealt tulev sääst oleks suurim. 

Anto Veldre on infoturbeekspert, kes hirmutas publiku sootuks ära kinnitusega, et ükski valitsus ei juhi meie elu sedavõrd nagu tehnoloogia areng. Tuli juttu sellest, et reaalelu tele-showdesse minek on ammu ebavajalik, sest kaamerad määravad nii ehk naa kõike. Olukorda ilmestas Veldre Twitterist leitud lemmiksäutsuga: “Kardinad on pesus/ onaneerida ka enam ei saa/ satelliidid...”.

Varsti tekitataksegi sihipäraselt privaatsuseks mõeldud ruumid, prognoosib Veldre. Kuid Veldre peamine küsimus on, milline on vastureaktsioon privaatsusekaole. Saksamaal kaamerate mahakiskumise “Camover” aktisoon. Kuid võiks tulla kõvem ning põnevam vastuhakk?

Kui luuletaja Doris Kareva laval iseolemise võimalikkusest kõnelema hakkas, tekkis ruumis teistsugune rahulik ning mõtlik aura. Traditsiooniliselt ongi viimane kõneleja täiesti teise valdkonna inimene. Kareva kirjeldas NASA ekspeditsiooni, kus kõik toimis filigraanselt, kuid psühholoogiline konflikt reisijate vahel sundis laeva maabuma. Järgmise ekspeditsiooni puhuks ehitati klaaskamber, et sealviibija saaks segamata üksi olla.

Selline klaaskambris privaatselt eksisteerimise maailm, mis assotsieerub Prantsuse filosoofi Michel Foucault’ Panoptikoni kontseptsiooniga, on meie hirmuks või kurvastuseks see, kust end eest leiame. Meie privaatsus on jälgitav, kuid me ei tea, millal ning kelle poolt.

Hong Kongi tänavapilti kirjeldades ütles Kareva, et suurlinlaste ilmed on nagu merekivid, mis on happes lihvitud. Maalt või mujalt oma kohast tulnud inimeste ilmed on aga rikkad. Isikupära sünnib siis, kui sul paiknevad kuskil oma altarid ja kojad. Mis oleks linnakeskkonnas ideaalne paik töölt tulemise ja pere juurde koju minemise vahel? Kareva vastus esitatud küsimusele võtab loengu ilusti kokku: “Neid ruume, mis on enda jaoks tähenduslikud, võib luua ka hooneid püstitamata”.

Üks selline mõttekoda on loodetavasti uus arhitektuurikatel, ütleb lõpetuseks arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: