On 13. september. Ma kihutan pooltühjade rehvidega vanas mikrobussis istudes Ivano-Frankivskist Lvivi poole. Telefoniäpp viskab ikka ja jälle ette õhuhäirehoiatust; häire pole veel läbi. Eelmisel õhtul sai mu lühifilm "Numbrituba" kaks auhinda festivalil "MYTH Social Impact Film Award". See on festival, mis "võimendab nende filmitegijate häält, kes seisavad Ukraina, inimõiguste ja vabaduse eest". Pärast auhinnavõitu ei olnud aga aega kesköise komandandi­tunni tõttu midagi tähistada. Festival toimus turneena läbi kolme Ukraina linna – Ivano-Frankivski, Lvivi ja Kiievi –,aga turvakaalutlustel polnud meil võimalik pealinna sõita. Korraldajad poleks saanud seal meie ohutust tagada.

Kell kaks öösel kõlab üle kogu linna esimene sireen: oleme rünnaku all ja tuleb minna varjendisse.

Leiame end punkrist koos Eesti produtsendi ja režissööri Marian Võsumetsa ja teiste rahvusvaheliste kolleegidega –filmitegijad Marco Santos ja Christina Paschyn ning Till Passow Goethe Instituudist. Lisaks on veel mõned ukraina perekonnad: lapsed, paarid, naised. Saab selgeks, et mitte kõik hotellis viibijad pole otsustanud varjuda.

Tundub ilmne, et ukrainlased on nüüdseks, kui vallutussõda on jõudnud viiendasse aastasse, pidevate rünnakute ja korduva sireeniga ära harjunud. Nagu meile selgitab hiljem Ukraina Riikliku Operaatorite Liidu juht Serhii Bordenjuk: "Sõda on hirmus ainult esimesed kolm aastat, siis harjud ära."

Mulle ja mu kaaslastele oli see aga esimene kord.

Järgmisel päeval peame õigeaegseks Lvivi jõudmiseks lahkuma kell kaheksa hommikul, ent kell kuus kõlab taas sireen. Telegrami kanalites räägitakse massiivsest Vene droonirünnakust ja katsetest tabada Ukraina raudteevõrgustikku. Raudtee on üks riigi põhilisi ühendusi Euroopa Liiduga, seda mööda liiguvad nii inimesed kui ka kaubad.

Varjendis viibimise ajal ühineb meiega festivali juht Rodion Volkov. Peame 30 minuti pärast bussiga Lvivi poole lahkuma, aga häire kestab endiselt. Varjendis istumine on äärmiselt klaustrofoobiline kogemus, mida süvendab veelgi abitustunne. Nii et otsustan mitte jääda ning lahkun koos teistega.

Ukraina-Ameerika ajakirjanik ja režissöör Christina Paschyn on Lvivis juba käinud. Tal on perekonnas tugevad Ukraina juured, nii et ta räägib ka keelt. Marco, Till ja mina – portugallane, sakslane ja itaallane (kuigi elan Eestis) – esindame justkui tõdemust, et Euroopa teab sõjast ja Ukraina praegusest argipäevast väga vähe. Kohe algusest peale saab selgeks, et meie tähelepanu peab ulatuma festivalist kaugemale, ja me peame püüdma laiemalt Ukraina elust ja kultuurist osa saada. Nii palju kui enne liikumiskeeldu võimalik.

Pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukraina vastu on kohalikel filmifestivalidel olnud vältimatult keeruline võõrustada rahvusvahelisi filmiprofessionaale ja külalisi, aga ka korraldada logistikat ja turvateenust.

Sellest hoolimata on Ukrainas püütud säilitada filmikultuuri mingil kujul, mis ei piirduks vaid küberruumiga. Otsus jääda aktiivseks on tingitud soovist hoida kinosid käigus ja turgutada oma kultuuriruumi, mille jätkusuutlikkuse on sõda muutnud järjest keerulisemaks.

Kohe pärast Vene vägede sissetungi 2022. aasta veebruaris pidid mitu festivali oma tehtud plaanid katki jätma. Üks kõnekamaid näiteid on dokumentaalfilmide festival "Docudays UA", mis pidi toimuma Kiievis 2022. aasta märtsis. Festival lükati edasi ja tiim hakkas hoopis tööle sõjakuritegude dokumenteerimisega ja sõda jäädvustavate filmitegijate toetamisega. Sama aasta märtsis algatas "Docudays UA" sõjategevuse tõendusmaterjalide video- ja audio­arhiivi "Ukraina sõjaarhiiv". Organisatsioon lõi ka toetusmeetmed sõjatingimustes töötavate Ukraina filmitegijate toetuseks.

Odessa rahvusvaheline filmifestival 2022. aastal Odessas ei toimunud. Selle asemel esitleti osa festivali programmist piiri taga, Varssavi filmifestivali alamsektsioonina. 2023. aastal kolis festival Tšernivtsisse ja 2024. aastal jäädi pidama Kiievisse.

Kiiev pakkus tõhusamat õhutõrjet ja paremaid logistikavõimalusi eriti rahvusvahelistele külalistele. Linn polnud päris turvaline, aga paremini ligipääsetav ja osalt ka kindlamini kaitstud. Festivalide tegevust saadab alati õhuhäire võimalus. Linastused võidakse peatada, edasi lükata või ära jätta õhurünnakuhoiatuse tõttu, elektrikatkestused võivad aga mõjutada linastamise tehnilist poolt. Korraldajatel tuleb arvestada varjendite, evakuatsiooniteede, generaatorite ja liikumiskeeldudega. Programm ise võib olla üsna tihe ja surutud tundidesse, mis on kasutatavad enne kesköist komandanditundi. Vähem jääb aega vabas vormis pausideks ja kohtumisteks, mis on muidu festivalide orgaaniline osa. Ukraina festivaliprogrammid on säilitanud sõjateemaliste filmide tugeva esindatuse, ent ei piirdutu vaid nendega. Minu oma film "Numbrituba" ei ole näiteks sõjaga kuidagi seotud, aga see valiti siiski programmi. Võib-olla kannustas püüd mitte tervet programmi sõjale pühendada.

Rahvusvaheliste külaliste hulk on arusaadavalt drastiliselt langenud. Odessa filmifestivali direktori Anna Matšuhi sõnul oli Odessas enne invasiooni üritusel umbes 600 väliskülalist, kuid 2023. aastal Tšernivtsis peetud festivalil oli neid vaid 40–50. Ivano-Frankivskis on meid viis või kuus.

Rahvusvahelise külalisena sõja­tsooni filmifestivalile minek on riskantne otsus. Professionaalsest aspektist on sellest kindlasti vähem kasu kui näiteks samal ajal toimuva Veneetsia filmifestivali väisamisest. Ukrainasse reisimiseks peab olema nii huvi nende filmivaldkonna vastu kui ka valmisolek aktsepteerida hoopis teise taseme ohtu ja ebakindlust.

Oma otsuse minna tegin lähtudes režissööri moraalsest vastutusest. Me peame toetama filmikunsti kõigis selle vormides, läbi kõikvõimalike teemade ja kõigis paikades, eriti nendes kõige keerulisemates.

Koju naasmine mõjub tohutu kultuurišokina hoolimata Ukrainas veedetud võrdlemisi üürikesest ajast. Aga mitte ainult sõja pärast. Rabavalt mõjub viieaastasest sõjast räsitud inimeste erakordne külalislahkus. Seal ollakse harjunud pidevalt rünnaku all olemisega, aga leitakse ikka veel jõudu, et näidata meile kõike seda ilu, mis on endiselt alles. Meid tervitati hingesuurusega, mida on suurematel festivalidel harva kohata. Filmikunstist saab nõnda vastupanu hääl, kas või juba lihtsalt otsuse tõttu keelduda ära kadumast või järele andmast.

Viimasel õhtul lähevad Ukraina filmitööstuse tegijad rongiga tagasi Kiievisse. Ma küsin Serhiilt, miks ta on otsustanud endiselt sinna elama jääda, kui ta kodu on vaid mõne kilomeetri kaugusel paigast, mida just rünnati. Ta vastab: "Kui ma lahkun, on Kiieviga lõpp."

Viimaste aastate jooksul on olnud märgata huvitavat narratiivi, mida võimendab vene propaganda ja peegeldab osa rahvusvahelisest meediast (õnneks küll pigem mitteametlikum osa) ning mis on levinud ka näiteks mu sünnimaal Itaalias: ukrainlased olevat ise sõja jätkumises süüdi. Selle spinniga püütakse veeretada vastutust sõja eest kaitsvale poolele. Selle asemel, et teha vastutavaks sõjalise rünnaku alustaja, süüdistatakse ohvrit.

Itaalias raamib seda tihti ka "Ukraina natsifitseerumise" idee. Ukraina linnatänavatel jalutades, inimestega rääkides ja baarides istudes pole aga natse kuskil näha. Näen inimesi, kes ei soovi võidelda, aga tahavad elada sõltumatult. Näen noori mehi ja naisi, kes ei karda rindele minna, aga teavad, et võib-olla tuleb seda teha.

Propaganda vastu aitab vaid füüsiline ja vaimne vastuhakk. Ukraina filmi­kunst – nagu kogu filmikunst – peab jääma iseseisvaks. Selle hääled peavad rõhumisele iga hinna eest vastu astuma.

Sel viimasel õhtul jätan Serhiiga hüvasti. Ta vastab sõnadega: "Näeme Kiievis pärast võitu."

Mõistsin, kui oluline on kohalikule filmitööstusele see tunne, et ollakse endiselt osa laiemast pildist, rahvusvahelistest kaastootmisprojektidest, loomingulisest mõttevahetusest oma kaunite võttepaikadega riigi, professionaalsete filmitegijate ja elava festivali­skeenega.

Filmitegijate ja kunstnikena peame seisma nende kõrval, kes kasutavad filmi­kunsti relvana võitluses rõhumise vastu. Me peame hoidma meeles, et ka filmikunst võib olla võimas vastuhakujõud, mitte üksnes meie endi egode kergitamise vahend.