Piduliku sündmuse eel võtsime nööbist kinni St. Cheaterburgi frontmanil Chunginil, et uurida, mida kujutab endast St. Cheatersburg, nende värske üllitis ja punk üldse.

Mida su muusika sulle endale tähendab?

Esiteks on see eneseteraapia. Enesega toimetulemise viis. Viis, kuidas korrastada mõtteid ja kaardistada tundeid, et anda neile mingisugune vorm. Mõnes mõttes on see ka nagu päeviku pidamine, aga selle vahega, et kuskil kopsude vahel võngub märg soov seda esimesel võimalusel teistega jagada.

EP pealkiri on "We Are The Pigeons Of The World". Mida see tähendab? Mis värk sul nende tuvidega on?

Tuvi on punk. Tuvi on queer. Tuvi on lendav rott. Tuvi on tootem. Tuvi on müüt. Tuvi on minu jaoks sümbol. Psühholoogiline kujund. Tuvi on viis, kuidas ületada kehalisi kontseptsioone, soo ja soorollide piire. Tuvi on eneselahustamise trigger. Tuvi on mäng. Ja mäng on väga oluline. Peale pillimängu on mind bändi tegemise juures alati huvitanud mäng kui selline. Laimalt. Bänd annab võimaluse mängida identiteetidega. Bänd on nagu klann, väike sootsium, mis ei anna ennast tegelikkusele nii lihtsalt kätte.

EP avalugu on"Space Rider", mida on R2-s lastud juba mõnda aega. See kõlab nagu 90ndate briti töölisnoorte happerokk. Kuidas te sellise saundi ja tegumoe otsa sattusite?

Läbi suunatud juhuse. Juba kidrakäik on selles loos selline voolav ja eeterlik. Loo lüürikaski leiab vihjeid tolle aja kangelaste ja hoiakute kohta. Peamine osa teadlikust lapsepõlvest möödus 90ndatel. Ilus, aga ka väga sõge aeg oli siis. Eerik (sõber ja bändi kitarrist – toim.) ütleb ikka, et sellepärast me sellised debiilikud olemegi, kuna meie lapsepõlv möödus selles hullumajapuhvetis.

Sina kirjutad põhiliselt bändi muusika. Kirjelda, kuidas lood sünnivad? Kuidas bändi tööprotsess välja näeb? Kuidas te salvestate?

Enamasti toimib see nii, et leiutan kitarri peal visandi ja teksti. Esimesena näitan uut ideed Eerikule. Kas kõlbab üldse ja nii. Enamasti me teeme enne kitarripoove, kui kogu kupatuse ehk trummid ja orelid sisse toome. Ja siis ongi nii, et tuleb leiutada õige biit ja bassikäik, kitarride partiid omavahel paika panna. Tihtipeale tuleb algne idee lahti lammutada ja bändi jaoks uuesti kokku panna. Kaasaarvatud tekst. Kokkuvõttes on kogu musa ikkagi ühislooming. See ongi bändi võlu. Sest bändi sisemine põlemine on palju ägedam, kui bänd on esitatava loominguga aktiivselt ja orgaaniliselt seotud, mitte ei mängi mehaaniliselt maha kellegi partituuri. Sellest vahest saab kontserdil kohe aru, kas bänd on päris või järjekordne projekt.
Mis puutub salvestamisesse, siis lood mängime enamasti otse live's sisse . Me oleme live bänd. Me töötame kõige paremini just nii.

Sa oled kahtlemata üks huvitavamaid lavalisi figuure, keda ma üldse näinud olen, mis sind live's nii käima tõmbab?

Ma arvan, et lavaeksootika ja dopamiin. See tuleb sellest, kui oled bändiga laval ja avastad, et ilgelt lahedat mussi pritsib torust ja sa tegelikult oskadki mängida. Nagu üllatuksid ise ka sellest, mida sa teed ja see tõmbabki käima. Ilmselt kajastub see ekstaatiline valang soontes kogu kehalises ja vaimses väljenduses ning peegeldub rahvasse ka. Ja sealt tagasi. Ja siis ongi üks tulevärk. Tegelikult inimesed, publik on ikka põhilised, kes käima tõmbavad, tühjusesse paugutada ei ole üldse nii tuus.

Lõpetuseks tahaks teada, mis asi on punk?

Küsi parem, mis asi ei ole punk. Punk on queer. Punk on isede koosviibimise mugavaim vorm. Punk on vabadus seal, kus on kitsendus. Punk on kaitsevahend noorsoo rikkumatuks arenemiseks. Punk on julgus teha asju ise. Punk on puusanihe. Punk on paremal juhul suhtekorralduseeskirjade jäme rikkumine. Punk on tuvi argipäev. Punk on tilk tärpentiini. Punk on hästi korraldatud kaos. Punk on maitse asi. Punk on äri. Punk on selle hooaja põhiteema. Punk on erekteerunud must lipp ahvi peos.