Arvustus: Bruce Springsteen erinevate kastmetega
Uus DVD
«MusiCares Person Of Year: Tribute To Bruce Springsteen» (Columbia)
6/10
Salvestus hetegevuslikust kontserdist 8. veebruaril 2013 Los Angeleses ja kus ühtlasi anti Bruce Springsteenile üle organisatsiooni MusiCares Aasta Isiku tiitel. Varem on sellega pärjatud näiteks Bono, Phil Collins, Paul Simon, Quincy Jones, Paul McCartney, Stevie Wonder ja Neil Young.
Saal oli pilgeni täis meelelahutusmaailma A-kategooria staare, publiku hulgas vilksatasid tuntud näitlejad ja saatejuhid, muusikud ja niisama kuulsad miljonärid. Bruce Springsteeni loomingule oli tulnud austust avaldama ja tema palasid laulma terve plejaad muusikamaailma suuri. Sinikraelisest Ameerikast jutustavaid palasid kuulavad miljonärid, kes kamba peale said annetatud kokku üle kolme miljoni dollari on muidugi omalaadne vaatepilt, aga ega see kontserdi väärtust veel kuidagi kahanda. Laval olid americana mitmekesisust esindavad eripalgelised artistid, kelle leivanumbriteks on stiilid alates bluegrassist ja lõpetades neo-souliga.
Millised olid siis üle kahe tunni kestnud kontserdi tipphetked? Kindlasti tulest ja veest läbi käinud ning ka täpselt sedamoodi välja nägev punkveteran Patti Smith. Palmitsetud patsikesed musta lodumütsi alt välja paistmas laulis ta pala «Because the Night». Ajalooline lugu, selle kirjutas Smith koos Bruce Springsteeniga kahasse ning ilmus see Patti Smith Group albumil «Easter» esimese singlina aastal 1978. Aegumatu pala ja peagi 70seks saav Smith suutis seda ülikirglikult ning sugestiivselt esitada. Kui otsustate sellelt kontserdilt vaadata ainult ühte pala, siis võiks olla see just see.
Bostoni keldipunkbändi Dropkick Murphys karismaatiline ninamees Ken Casey oli ette võtnud teravalt sotsiaalkriitilise «American Landi». Iiri uljas alkopauer ja reibas viiul klappisid suurepäraselt. Springsteeni üks ilusamaid palu on «I'm on Fire» tema klassikaliselt albumilt «Born In The U.S.A.». Inglise uusfolkvarteti Mumford & Sons interpretatsioonis ja bändžo-kontrabass-lõõts-akustiline kitarr filtris oli see äärmiselt nauditav.
Stiil polegi määrav, olemuse tabamine on peamine. Neosouli viimaste aastate üks võimsamaid hääli ja tähelepanuväärsemaid nimesid John Legend oli ette võtnud tempoka «Dancing In The Darki» (vaata alt videot). Ta esitas seda ennast klaveril saates ja tõestas veenvalt, et ka pelgalt vokaali ja klaveriga on võimalik säilitada palasse algselt sisse kodeeritud jõudu.
Neil Young & Crazy Horse nägi välja nagu vanadekodu tiim teel laupäevaõhtusse linnasauna. Üldise efekti rõhutamiseks oli laval ka kaks kontrastpersooni, miniseelikutes ja valgetes tennistes cheerleader'it, kel oli lähemal vaatlusel siiski aastaid oluliselt rohkem kui kolledžiplikadel enamasti tavaks. Mitte juhuslikult ei olnud Neil Young jäetud viimaseks esinejaks. Energia oli rabav, efekt võimas. Palaks «Born In The U.S.A.».
Tegelikult oli viimaseks esinejaks siiski Bruce Springsteen ise oma E-Street Bandiga, kus tooni andis selle värskeim liige Tom Morello. Kontserdil oli häid ja natuke vähemhäid kavereid, kuid Bruce Springsteeni enda esituses on tema looming ikkagi kõige jõulisem, ehedam ja vahetum. Mis on ka loogiline.
Vaata ja kuula, kuidas John Legend esitab "Dancing In The Darki":
Toimetaja: Valner Valme