Mare Tralla: Ma ei ole kunagi olnud lahmiv kunstnik
Ega seda väga sageli ei juhtu, et Londonis elav Eesti kaasaegse feministliku kunsti ema, üks esimesi nais-multimeediakunstnikke, 1990. aastate skandaalne meediafiguur, vähemuste õiguste eest võitleja, kuid eelkõike lihtsalt hea kunstnik Mare Tralla jalad kodumaa tolmu sisse pistab. Aga juuni alguses see juhtus, ja sel puhul uurib Kultuuriportaal, mis on Trallal tehtud, mis teoksil.
Miks sa pidevalt midagi kood, kas see on seotud raskete ilmastikuolude, naise identiteedi või mõne kunstiprojektiga?
See on põhimõtteliselt elu või ellujäämise kunstiks tegemine. Praegu räägitakse palju sellest, kuidas tuleb taaskasutada, looduslähedaselt elada ja võimalikult väikest ökoloogilist jalajälge toota. Samas inimeste tarbimiskultuur ei ole palju muutunud: igal aastal ostetakse uude riided, vanad visatakse minema. Kas tegelikult ka neid uusi asju vaja on või ei, selle peale keegi ei mõtle.
Paar aastat tagasi hakkasin vaikselt, ellujäämise nimel, disainima ja tegema käsitsivalmistatud esemeid - rõivaid, kodukaupu, ehteid ja neid Londonis erinevatel disaini ja käsitöö turgudel müüma.
Tasapisi on saanud sellest suhteliselt suur ettevõtmine, mille käigus mul tekkis vajadus kogu seda fenomeni uurida. Kuidas elab üksiktootja, kes teeb mingeid asju käsitsi, ja milline on kõige loodussõbralikuma, ilma igasuguste masinatete tootja argipäev.
Mind huvitab ka slow production - aeglane tootmine, mis on progressiusku suurtootmise vastand. Kuidas sellises protsessis toodetud asju on võimalik turul konkurentsivõimekalt müüa.
Kuidas sa end turumüüja rollis tunned ja mismoodi kliendid sinusse ning sinu toodangusse suhtuvad?
Kui turist või külastaja tuleb turule, siis teda absoluutselt ei huvita, mida see inimene seal leti taga teeb või tunneb. Müüjad on nagu loomaaia loomad, keda võib pildistada, solvata jne. Üritan sellest kõigest mingit pilti luua.
Põhiliselt ostavad selliseid loodussõbralikke, pikaajaliselt toodetud asju ikkagi inimesed, kellel on rohkem raha. See on eliittarbitav kaup. Kui rääkida inimestega, kes tulevad turule, siis mõni saab pahaseks, et miks su müts maksab 20£, teinekord imestatakse, et miks ta ainult 20£ maksab, kolmas kord, et oi kui ilusad, ma teen endale ka.
Kõigi asjade hinnad, mida ma valmistan, on suhteliselt võrreldavad mingi keskmise hinnaklassi High Street poe hindadega. Või isegi natuke odavamad. Aga nad on tehtud käsitsi, naturaalsetest või taaskasutatud materjalidest. Eesti kultuuris see ei ole midagi uut, see on selge, et vana kampsun harutatakse üles ja sellest tehakse midagi, aga seal on teistmoodi.
Mare Tralla aasta kestev kunstiprojekt "Tee tööd, siis tuleb ka armastus" tähendab seda, et ta koob. Kogu aeg. Tõepoolest, kogu aeg!
Milline hakkab välja nägema see turumajandusest ajendatud kunstiprojekt?
Kunstiprojektina ma käsitlen seda selle aasta jaanuarist kuni detsembrini. See on produktsiooni, materjali korjamise ja uurimise aeg. Asjade tootmine ja töö tegemine on jäädvustatud päevikutesse. Näiteks kui ma sõidan Ryan Airiga Tallinna poole ja koon seal midagi, siis see läheb ka kirja. Ka tunnid, mis olen turul. Kõik valminud esemed saavad pildistatud.
Üritan selgusele jõuda, palju minu üks töötund maksab. Samal ajal korjan toredaid lugusid, mida teised müüjad või kunded räägivad, mis kuidagi illustreerivad seda kõige algsemat turumajandust. Teen ka märkmeid selle kohta, milline ilm oli – läbimüük sõltub sellestki, kas sajab või on ilus päev.
Ka kõik sissetulev raha, väljaminev raha, kõik see, mida üks inimene, kes oma äri peab, peaks kuhugi salvestama, saavad lõpuks tikitud suurtesse vaipadesse, kus emotsionaalne ja materiaalne skaala saavad kokku. Et nagu tabelist vaadata, kui palju tööd peab tegema, et see armastus siis kas tuleks või ei tuleks.
Ma ei ole veel 100% kindel, kuidas see asi kõik kunstisaalis välja nägema hakkab. Teatud datast, mida ma aasta jooksul korjan, saavad kunstiobjektid, samas kindlasti näitusele ka turulett, kus on müügis need esemed, mida ma ei ole aasta jooksul maha müünud. Inimestel on võimalik valida ise variantide seast hind. Mind huvitab, mis näoga inimesed erinevatele hindadele otsa vaatavad, mis on tegelikult õiglane hind.
Esimene kord ma näitan seda projekti järgmise aasta algusessealsamas Greenwitchi turul installatsiooniks kujundatud pop-up poes, kus ma nagunii laupäeviti töötan. Edasi on huvi tundnud Glasgow Kaasaegse Kunsti Keskus, kus tahetakse seda ka näidata.
Minu jaoks on oluline, et ma lihtsalt ei reflekteeri seda majandust ja jätkusuutlikkust väljastpoolt tuleva kunstnikupilguga, vaid ma olen seda kõike väga praktiliselt läbi teinud.
Mare Tralla disainitud ja käsitsi valmistatud kindad.
Kuigi oled ka maalinud, siis peamiselt teati sind siin kui tehnoloogilise kunsti ja multimeedia pioneeri. Mil määral nende asjadega veel tegeled?
Ühel hetkel otsustasin, et tahan raha teenimiseks rohkem kätega asju teha. See pole protest tehnoloogilise maailma vastu, teatud osa sellest käsitöönduse projektist kujuneb ju ka blogi ja võrgu keskkonda. Aga ta on protest selle vastu, kuidas me kõiki asju aina kiiremini üritame teha.
Mind ei ole kunagi huvitanud tehnoloogia tehnoloogia pärast. Mind on lihtsalt huvitanud, mismoodi ta ühiskonda muudab. Kui alguses hakkasin meediakunstiga tegelema, siis tuli see vajadusest saada mingi jõud enda kätte. Mind huvitab, kuidas ma saan sotsiaalset sõnumit, ideed või mõtet, mis mul on, tehnoloogia abil edastada.
Siis, kui ma rohkem tegin meediakunsti asju, tekkisid sageli konfliktid. Näiteks mult telliti ükskord Šotimaale, McRobertsi kultuurikeskuse fuajeesse interaktiivne installatsioon. See pidi olema sobiv imikueas lapsest 100-aastase vanurini. Teos ei tohtinud endas sisaldada mingisugust poliitilist sõnumit, seal ei tohtinud olla midagi ebasündsat, nii palju oli neid asju, mida ei tohtinud. Kui seda tegema hakkasin, siis lõpuks jäigi järele ainult tehnoloogia, see, et midagi kogu aeg muutuks. See osutus mõttetuks.
Kas kudumisvarrastega veedetud aja jooksul tehnoloogilised oskused rooste ei kipu minema, eriti arvestades selle valdkonna kiiret arengut, või hoiad ennast kuidagi teadlikult vormis, et saaks vajadusel ka seda relva kasutada?
Teen siiski natuke kommertsi ja teenin raha selle asjaga, nii et paratamatult püsin vormis. Kuid tehnoloogial põhinevate teoste tegemiseks ei pea kogu seda tehnoloogiat täielikult valdama. Tuleb osata selles keeles rääkida ja tuleb teada, mida sa tegelikult öelda tahad.
Ma ei ole kunagi tahtnud saada inseneriks. Väga palju on selliseid meediakunstnikke, kes tõepoolest ongi tehnoloogia väljamõtlejad, kes teevad oma vidinaid – mina ei ole üks neist. Võin küll mingisugustes piirides programmeerida, aga peamiselt ikkagi kasutan olemasolevaid võimalusi.
Varem tegelesid palju naisekeha, oma identiteedi ja seksuaalsusega. Praegune käsitöö-teema tundub selline malbe ja rahulik ja neutraalne. Kas nüüd on lõpuks tütarlapsest sirgunud naine?
Minu meelest on „Tee tööd ja siis tuleb armastus“ väga feministlik projekt.
Küsimus on tegelikult erinevates teemades, mis keha ja seksuaalsusega sellega seonduvad. Naisena või mehena, ükskõik kes me siis oleme, olenemata meie seksuaalsusest, on erinevates elufaasides meie kehalised kogemused väga erinevad. Ma võin sellega tegeleda kuni surmani.
Ega mul siis varem ka kõik tööd ainult seksuaalsusega seotud ei olnud. Eks rohkem tegeletakse nende asjadega perioodidel, kui see temaatika on akuutsem enda isiklikus elus või muul moel.
Minu jaoks sõltub kunsti tegemine palju sellest, mis minu ümber olevas maailmas juhtub või toimub. Reflekteerin väga palju igapäevaelu kogemusi. Võib-olla mul hetkel ei ole olnud vaja niipalju sellega tegeleda, aga keha ei kao ju mitte kusagile. See on temaatika, mis on mulle kaasa kasvanud ja mida ma jätkuvalt kasutan näiteks performantsides.
Kas performantsidele on ka kaasaegses kunstis turgu? Palju sa neid oled viimastel aastatel teinud ja mis on väljundid on peale suurte performantsifestivalide?
Ma olen selline alternatiivne performantsikunstnik. Just sel laupäeval ja pühapäeval on tulemas suur performantsikunsti konverents ja seminar, mida korraldab London Live Art Agency, ja esmaspäeval on raamatu „re.act.feminism #2 – a performing archive” esitlus, kus ma pean natuke juttu rääkima.
Performants muutub ka kogu aeg. See, mis toimus 10 a tagasi, ei pruugi enam olla aktuaalne. Ma ei ole ammu performantsifestivalidel käinud, aga mulle tundub nende dokumentatsioone vaadates, et kohati on mingid asjad seisma jäänud.
Minu performantsitegemine käib sageli koduaias või kuskil tänaval niimoodi, et seda ei kuulutatagi välja, see lihtsalt toimib. Või kutsutakse mind kuhugi välismaale, viimastel aastatel on performantsid toimunud erinevates riikides – Saksamaal, Venemaal, Eestis, Rootsis, erinevates kohtades Inglismaal. Nüüd viimase näituse avamisel tegin ka performantsi.
Räägi täpsemalt äsjasest näitusest.
Tegemist oli kolme naise näitusega – mina, Donna Riddington, kes on Inglismaal elav uusmeremaalane, ja Paula Roush, kes on Portugali kunstnik. Kõik oleme queer kunstnikud.
Näitus toimus ateljeedekompleksis, mis asub 70. aastatel ehitatud majas ja kus on ligikaudu 90 kunstniku stuudiod. Ka meil.
Meie korruse kunstnikud võtsid ennast kokku ja muutsid ühe kena suure üldkasutatava ruumi galeriiks, mille nimi on Flutter. Näituse temaatika oli „Autofiktsioon“ – lood, mis võiksid olla autobiograafilised, aga ei pruugi.
Mina näitasin seal nelja tööd, ja need olid tõepoolest kõik seotud minu eluga. Üks neist oli 100% tõene, seesama päevikutöö, mis oli Tallinna Kunstihoones näitusel „Sõnastamata lood“ aastal 2011. Teine töö sai alguse anekdootlikus loost 1990. aastate alguses, kui Eha Komissarov ültes, et kunstimuuseum pidi terve aasta büdžeti ära kulutama, et teha WC-d euronõuetele vastavaks.
Kui läksin Inglismaale ja esimest korda seal kunstnikuna esinesin Liverpooli Bluecoat galeriis, siis nende WC nägi välja hullem kui mu ema juures maal. Mõtlesin, et kus see eurostandard siin on. Hetkega tekkis idee hakata tegema pilte WC privaatse kuubiku lukkudest, mis on kõige ebaolulisemad detailid terves kunsti-insitutsioonis. Neid fotosid on Tallinnast Singapurini. Iga pildi all on info: kuupäev, koht ja paarirealine mõtisklus, mis mõnikord on seotud näitusega, mõnikord ruumiga, mõnikord ilmaga – erinevate asjadega. Tavaliselt kui sa lähed vetsu, siis sa mõtiskled millegi üle. Sellest tööst on Angela Dimitrakaki kirjutanud väga ilusa esse. See on mu väike maailmarännaku töö.
Üles sai pandud ka üks uus video. Kunagi 1990. aastatel tehti mingit saadet seksuaalsusest, ja tegijad palusid, et ma saadaksin Londonist selle jaoks intervjuu iseendaga. Leidsin hiljuti selle video kogemata üles. Enne seda, kui intervjuu peale hakkas, on selline moment, kus üks naistuttav kohendab mu kleiti, ja samal ajal kõlab küsimus: kui palju sõltub kunst kunstniku soost? Samas on mul käes seal dildo ja mutrivõti. Kasutasin selle leitud vana videomaterjali ära uue teose tegemiseks.
Donnal oli seal erinevaid töid, ühes ta uuris, kui kaugele ta Facebookis sõprade sõprade kaudu jõuab. Ta võttis inimeste pildialbumistest kummalisi pilte ja tegi neist maalid väikeste lugudega. Teine töö tegeles naiste suhtes toimuva vägivallaga.
Paula asus meie maja lammutama. Kahjuks kõik sellised kunstnike kohad müüakse arendajatele maha. Tegelikult meil pannakse see stuudiote blokk kinni, oleme seal viimaseid kuid. Majas on igasugu asju, näiteks telefoniputkasid, WC-des on tampoonimasinad jne. Ta lõhkus kõik need masinad välja ja tegi neist installatsiooni.
Huvitav oli vaadata, kuidas Inglismaa publik reageerib autobiograafilistele töödele, kus on ka mingil määral keha esitatud - see on nende jaoks väga raske. Mõni ignoreerib, mõni tõstab käed püsti, mõni ütleb, et ta ei saa seda vaadata. Väga paljud muidugi lugesid, vaatasid ja elasid sisse ka. Eesti inimene, isegi kui talle midagi vastu hakkab, ei näita seda kohe galeriis välja.
Millised kunstialased saavutused ja plaanid praegu meeles mõlguvad?
`
Mind esitati Leipzigi Kaasaegse Kunsti muuseumi (GfZK) kunstipreemia „The Future of Europe“ kandidaadiks. Nad on seda preemiat juba 10 aastat välja andnud, juuni lõpul selgub, kes meist võidab. Esitas mind Saksa kuraator Angelika Richter, keda ma ei tunnegi eriti hästi, seda enam see oli hea üllatus.
Varsti osalen Brasiilias Rio de Janeiro Centro Cultural Oi Futuro no Flamengo feministlikul armastuse teemalisel näitusel, mida kureerib Denise Carvalio New Yorgist. Kui hästi läheb, siis läheb see näitus ka New Yorki edasi.
Kas sul ka Eestis lähiajal mõni näitus või esinemine plaanis on?
Mul läheb kogu aeg meelest ära, et Eestis peab esitama galeriidele taotlusi näituste tegemiseks. Selle aasta sees, kui ma teen seda käsitööprojekti „Tee tööd ja siis tuleb armastus“, pole ma väga üritanudki muid näitusevõimalusi leida.
Palju on selliseid näitusi, kus mu videod rändavad, aga see ei puutu enam otseselt minusse. Uue suure näituse tegemine on hoopis midagi muud. On palju huvitavaid ideid, mida tahan teostada, aga need on kõik sellised projektid, mis võtavad aega rohkem kui paar kuud. Ma ei ole kunagi olnud lahmiv kunstnik, ma teen oma töid pikka aega. Mõned tööd tulevad juhuslikult kiiresti, aga reeglina on mõtlemisprotsess suhteliselt pikk.
Mare Tralla Haridus: Elab alates 1996 aastast Londonis, alates 1992. aastast tegutseb vabakutselise kunstnikuna. |
Toimetaja: Mari Kartau