Kõmulise, sageli pigem tüütult vastiku kui vastikult tüütu Abel Ferrara värske film, nartsissistlik melodraama “Welcome To New York” on otsast lõpuni skandaalidele üles ehitatud. Gérard Depardieu kehastab rahvusvahelist pankurit George Devereaux´d, kes maailma majanduse proaktiivse jätkusuutlikkuse tagamise kõrval (seda ei näidata) on lootusetu seksisõltlane (seda näidatakse ohtralt).

Skandaalil tuginev film on loogiliselt saanud ise ka skandaalseks. Enamus riike on filmi linastamisest liigse plahvatusohtlikkuse tõttu igaks juhuks laias kaares eemale hoidnud, Eesti peakski olema hetkel üks väheseid, kui mitte ainus, kus seda näha saab.

Peaosas hiilgab skandaalne, sotsialistist presidendi François Hollande’i poolt kehtestatud rikastemaksu kehtestamise eest Venemaale põgenenud ja president Vladimir Putinilt isiklikult Vene passi vastu võtnud Gérard Depardieu. Skandaalid kaasnesid filmiga Cannes'i filmifestivalil, kus "Welcome To New Yorki" ei tahetud igaks juhuks ametlikku programmi võtta. Linastus seal ikkagi programmiväliselt ja tekitas skandaali. Filmis on küllaltki detailsed ja skandaalsed seksistseenid pluss kaadrid alasti Depardieust endast.

Paralleelid reaalse eluga on ilmselged. Peategelasest antikangelase prototüüp on Prantsusmaa kõrgelennuline majandus- ja poliitikategelane Dominique Strauss-Kahn, kes oli aastatel 2007–2011 Rahvusvahelise valuutafondi juht, enne seda töötas 1997-1999 Lionel Jospini valitsuses rahandus- ja majandusministrina. Valuutafondi prioriteetideks on jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine ja fondil on kokku 188 liikmesriiki. Eesti muide liitus fondiga 26. mail 1992. Strauss-Kahn kavatses kandideerida 2012. aasta Prantsusmaa presidendivalimistel Sotsialistliku Partei kandidaadina. 15. mail 2011 vahistati ta aga New Yorgi John F. Kennedy rahvusvahelisel lennuväljal kahtlustatuna hotelliteenija seksuaalses väärkohtlemises. Augustis 2011 otsustas prokurör kaebaja ebausaldusväärsuse tõttu Dominique Strauss-Kahni vastu esitatud süüdistused siiski tagasi võtta.

Viited Strauss-Kahnile on nii otsesed ja varjamatud, et mees lubas filmitegijad kohtusse kaevata. Tegijad vabandavad, et lugu tugineb kohtuasjale, mille detailid on avalikkusele teada, kõik eraeluline on seevastu välja mõeldud.

Kui kõmu ning võimalus ühe ainsa riigina filmi ametlikult kinos näha välja jätta, siis jääb õhku nagu ikka selliste linateoste puhul küsimus, et kas tasub vaatama minna? Tegelikult tasub ja seda eelkõige Depardieu võimsa mängu pärast. Näitleja kinnitab filmi algusse kleebitud dokumentaalkaadrites, et vihkab poliitikuid, kuid mitte nende mängimist. Depardieu loob Devereaux'st totaalselt antipaatse ja otsani tülgastava kuju, kes liigutab miljardeid, kuid kes ei suuda kontrollida oma peenist.

Devereaux on klassikaline õpikunäide sotsiopaadist. Ta on mees, kel tunded üldiselt puuduvad ning loomulikult ei suuda ta ka kaasa tunda. Depardieu kisub Devereaux halastamatult alasti nii otseses kui kaudses mõttes. „Ma olen see, kes ma olen,“ kinnitab ta oma abikaasa Simone'ile (Jaqueline Bisset), kes on küll ühest küljest tüdinud iga naisolevust jälitavast mehest, kuid astub tema kaitseks kriisiolukordades mängu oma piiramatute rahaliste ressurssidega. Nende dialoogid on vaatamist väärt, kirge leiab sealt rohkem kui seksistseenidest.

Kui Lars von Trier ja Michael Haneke suudavad seksi ekraanile tuua nii, et erootikast on saanud midagi eriti rõlget ning publikul on päevadeks igasugune seksi-isu läinud, siis Ferrara käe all on orgiastseenides suhteliselt korralik seksuaalne laeng sees. Minu eesreast kinosaalis lahkus sellegipoolest (või just tänu sellele) üksmeelselt filmi 16. minutil kolm turjakat venekeelset meest. Viide Depardieu uuele kodumaale käis filmist ka võrdlemisi pentsikul kombel läbi, kui venelannast high-end-lits lubas mehe voodis vene keelt kõnelema panna. Saal naeris mõistvalt.

„Welcome To New York“ algab nagu soft-porno, jätkub politsei-reality'na, siis transformeerub šeikspiirilkuks tunnetelahanguks ning lõpeb poliitilise kohtudraamana. Vaataja ei saa kunagi täpselt teada, kas kõik poliitikud ja miljonärid on tundetud kaabakad, kuid kui nad juhtumisi on, siis küllap just sellised nagu Depardieu Deveraux.

Toimetaja hinnang: soovitan soojalt.

Vaata treilerit: