Seekordne raamatupäev kannab pealkirja "Poeetilised maastikud" ning patrooniks on kirjanik, muusik, kirjandus- ja kultuurianalüütik Jan Kaus. Võtikvere raamatuküla päeval saab täis 15 aastat ajalugu. Mis pole ehk väga pikk aeg, kuid kindlasti on olnud need päevad alati sisukad - tulvil tuumakaid teemasid kirjandusest kõige laiemate sotsiaalsete valupunktideni.

Või meenutagem kasvõi president Ilvese raamatukülas paar aastat tagasi välja kuulutatud uut sõna "ütk" ehk üleolev, ülbe itk. "Ma olen leiutanud isegi ühe žanrimääratluse, mille alla saab mahutada paljud Eesti Ekspressis ja mujal ilmunud kirjatükid", ütles Toomas Hendrik Ilves oma leiutise kohta. Võtikvere vedaja Imbi Paju tuli 2012. aastal rahva ette pöördumisega, milles tegi ettepaneku teha Eestist roheline vabariik ning hakata enam väärtustama iseend ja oma kultuuri ning pakkus välja, et me võiksime sõna "likvideerima" asemel enam kasutada sõna "looma."

Kultuur.err.ee päris Imbi Pajult lähemalt sel laupäeval toimuva raamatuküla päeva kohta.

Võtikvere raamatupäeva programm on mastaapne ja sisutihe. Kui hästi üldse nii suured teemad ja maailmaesietendus „küla vahele“ ära mahuvad?

Iga sündmus on kindlasti ka tegijate nägu. Mu eesmärk oli 15 aastat tagasi elavdada kultuurilist ruumi, seda vaimset maastikku, kus me elame ja Doris Kareva tuletas möödunud aastal meelde, et tegu on vanima kirjandusfestivaliga Eestis. Raamatuküla päev toimub vanas mõisapargis, ajaloolisel maastikul: siin oli 17. sajandil rüütlimõis, aga siin kasvatati ka 200 aastat metsa ja tegeleti loodushoiuga. Kõik kirjanikud ja teised esinejad, nagu ka külalised ning külarahvas ise, lisavad oma tegevuse ja kohaloluga, loomingu ja uudishimuga kohale uut vaimset ja poeetilist tähendust ja samas kujuneb sellest tähendusest meid ühendav maailmapilt.
Kunstnik, kirjanik ja lavastaja Ervin Ôunapuu toob tõesti oma mononäidendi „Mina, Luther“ esmakordseks ettelugemiseks Võtikverre. Kuigi me ei saa oma vabaõhulaval kasutada Tallinna Kammerteatri hääle- ja valguseefekte, sünnib Võtikveres kindlasti jahmatavalt siiras etendus. Lutheri rollis esinev näitleja Indrek Taalmaa asetab meie ette peegli, meie uskumuste mustrid, selle, kust ikka ja jälle ammutatakse juudiviha, kuidas ohtlikud uskumused õigustavd sõdu ja tapmisi, kuidas arvamuse paljusus on korraga ohtlik. Need on aktuaalsed teemad. Nii muutub minevik meie uskumuste kaudu olevikuks. Idee esimest korda näidend Võtikveres ette kanda tuli pärast üht sügavat vestlust ja pikemat aega kestnud kirjavahetust näidendi autori ja lavastajaga. Näidendile järgneb arutelu, millest võtavad osa Tõnu Ônnepalu, Jan Kaus, Ivar Tröner, Helvi Jürisson. Tähtis, et me mõtleme kaasa, et tekiksid dialoogid, teadasaamine, arusaamine. Poeesia saab sündida, kui me oleme nö valgustatud.
Poeesia ei pea olema luuletus, vaid ka maakoha ilus lilleaed, mis pakub silmailu ja varju mõtisklemiseks, poeesia on mõttemaastik meie sees. See tekib, kui liikuda ajas ja ruumis, külas ja linnas, Eestis ja mujal. Eesti kirjaniku juured on siinses mullas, aga maailmapilt vajab suurt maailma. Sellest räägib raamatuküla päeval Eeva Pargi luule. Seda toonitab kirjaniku, luuletaja, kirjandus- ja kultuurikriitiku Jan Kausi äsja ilmunud teos „Tallinna kaart. Miniatuurid“, mis jäädvustab inspireerivalt koha poeetikat, nii et tekib soov Eestimaad laiemalt uurima minna ja seejärel näed enda kultuuriruumi suure maailma kontekstis. Luuletaja ja kunstnik Indrek Hirv ning muusik Toomas Lunge esitavad raamatuküla peol tangosid peatselt valmivalt plaadilt „Tango Magnoolia“. Hirv hoiab eelmise Eesti iseseisva vaimse maailma ja praeguse Eesti vahel järjepidevust, ta on tundlik Eesti ja Euroopa poeet, härrasmees... Soome päritolu lastekirjanik Mika Keränen on saanud kirjanikuks Eesti kultuurimaastikul ja on istutanud Tartu Supilinna meie südamesse. Me vajame Tartut ka Võtikveres... Me oleme sümbioosides. Raamatuküla päev ühendab põlvkondi, vanim esineja on luuletaja Helvi Jürisson. Luuletaja oskab ühendada poeesiat, tarkust ja spirituaalsust.

Silma paistab taas teemade rohkus: on rahvuste vahelised suhted, on ajalugu, räägitakse kohavaimust. Kas kõik need teemad on pigem omaette põnevad või sobivad need ka mingi ühise, üldisema teema alla, mille järele praegusel hetkel akuutsem vajadus või sotsiaalne tellimus?

Need teemad ongi Võtikvere raamatuküla päeval ühise nimetaja all „Poeetilised maastikud“. Kujutlusvõime tekitab ettekujutuse iseendast ja oma identideedist, kohast siin maamunal... Nii tekibki kohavaim, mis kehastub meie olemasolus, ükskõik kus me ka ei viibiks. See on jätkuv, ergas vaimne hoiak.
Kõik käsitlused on üksteisega seotud nagu elugi. Kuna tegu on kirjandusliku vabaõhusalongiga, siis räägitakse nii laval kui lava kõrval, lastakse mõtted lendu, et siis süveneda. Kõik teemad käsitlevad meie identiteeti. Maastik sõltub paljudest tegudest, meie vaimsusest, oskustest, tarkusest, maailmavaatest. Meie kogemus selles on muutuv ja keeruline.
Sellest räägib Tõnu Ônnepalu, Jan Kausi, Eeva Pargi, Liina Tammiste, Märten Krossi, Margit Petersoni, Ilmar Taska, Peeter Sauteri jt. looming. Maastik on kujunenud läbi ajalooliste sündmuste, mis panevad meie vaimu jätkuvalt proovile. Rahvussuhted on olnud igakord raamatuküla päeval luubi all, Igor Kotjuh esines siin oma esimese eestikeelse luuleraamatuga, kus oli juttu sellest, mis tähendab olla venelane Eestis ja võlus ära kogu publiku, meil on esinenud eesti juudi kirjastaja Elhonen Saks, kirjanik Andrei Ivanov...
Meie vaimseid hoiakuid näitab see, et me korraldame külarahvaga seda üritust talgute korras, me pole kultuurimaja, vaid püüame hoida ühte ja ühte kohta elus... Ma ei saaks seda üksinda teha, kui külarahvas poleks kaasas ning sündmuse ja ümbrusega dialoogis. Näiteks noor pereema Egle Väli lavastab hetkel lastega Võtikvere legende, mida etendati esmakordselt 15 aastat tagasi, kui mitmenda põlvkonna võtikverelane Eha Vesiko need kirja pani ja lavastas. Priit Pint, kes õppis vahepeal Londonis majandust, on vastutanud juba paar aastat suvel kodus olles helitehnika eest. Muide, Võtikverest pärit õppejõud Maili Liinev on loonud laste lugemispesa projekti, mis toimib nii Võtikveres, üle Eesti kui ka paljudes teistes riikides... Sel aastal ajavad Võtikvere lugemispesas lastega juttu, joonistavad, värvivad kunstnik ja lastekirjanik Piret Räni ning sporditeemaliste lauamängude meister Kalju Pluutus.
Võtikveres on vaid 100 inimest, aga me tuleme suvel oma kodukohtadesse, nii et meid saab rohkem. Raamatuküla päeval osaleb alati vähemalt 400 inimest. Mulle on selle vaimse foorumi korraldamine samasugune loominguline protsess kui raamatukirjutamine ja filmitegemine ning ka sellele üritusele kirjutan ma stsenaariumi. Sel aastal tuleb kirjanduslikku vabaõhusalongi mulle appi kirjanikke intervjueerima Postimehe ajakirjanik Kristel Kossar, kes on kirjutanud väikese raamatu „Suurim kingitus Emale“, mille eesmärk on näidata emade tähtust meie vaimses elus. Toimetaja ja lastekirjanik Tiia Kõnnussaar aitab intervjueerida Indrek Hirve, Helvi Jürissoni ja Bibi Suumani, kelle loomingu ekspert ta on. Minu arvates peaks vaimu järele olema kogu aeg akuutne vajadus, see on meie eksistentsi mustrisse sisse kirjutatud.

Selle aasta programmis paistab silma kodumaise luule osakaal, Võtikveres saab näha laia valikut eesti luuletajaid. Mis sellise rõhuasetuse tingis?

Minu arvates eesti kirjanikud on luules siirad ja kirglikud, ei mingeid ülemääraseid omadussõnu, luule kirjeldab vabalt tundevirvendusi ja olukordi. Tegelikult pole see meil teadlik valik, vaid nii kukkus välja...

Kas selle aasta patroon Jan Kaus on ka kuidagi süüdi sisutihedas ettevõtmises?

Me valime iga aasta oma raamatukülale patrooni, sel aastal on selleks Jan Kaus. Tema on osa raamatupäeva sisutihedusest ja vaimsusest. Ma ei saa jätta ütlemata, et lisaks sellele, et ta on hea kirjanik ja luuletaja, muusik, on ta väga hea, tundlik, tark ja empaatiline kultuurianalüütik... See on tema „süü“, ta sobib meie poeetilisele maastikule Võtikveres, sest ta esindab meelelaadi, mis kipub vahel keset darvinistliku turumajanduse vimma kaduma minema.