47-aastase neurootilise ja kuidagi hajevil seksuaalse identiteediga iirlanna Sinead O'Connori kümnes stuudioalbum on ebaõnnestunud plaadiümbrisest ja pealkirjast alates. Algselt pidi plaadi nimeks saama „The Vishnu Room“ plaadil leiduva ning ühena vähestest õnnestumistest muust mürast kõrvatorkava samanimelise pala järgi, kuid viimasel hetkel vahetati nii pealkiri kui kaanefoto. Asi on nimelt selles, et kiilaspäine lauljanna O'Connor liitus feministide autoritaarse kampaaniaga Ban Bossy, mis oli mõeldud noori tütarlapsi alavääristava sõna „bossy“ inglise keelest jäädavalt kõrvaldamiseks. Vaatamata mitmele nimekale toetajale oli tegemist suhteliselt kaheldava väärtusega ettevõtmisega, mille kohta kadunud Joan Rivers ütles lühidalt, et tegu on puhta lollusega. Näib, et ka O'Connor ei saanud täpselt aru, milles ta kaasa lööb (nagu need tuhanded jäävee pähekallajad, kes ei teadnud ega tahtnudki selle kampaania taustast eriti midagi teada) ning sestap riietas end igaks juhuks siiski musta lateksisse ning parukasse. Mõlemad on teatavasti sadomaso maailmas tuntud kui dominatrixi atribuutika ja see läheb omakorda karjuvasse vastuollu justkui siiraste ja sensuaalsete armastuslauludena mõeldud plaadi kontseptsiooniga.

Muusikaliselt on „I'm Not Bossy, I'm The Boss“ samuti hajevil. Põhimõtteliselt kuuleme keldi versiooni bluusrockist, mille peale aga pööraksid haudades ümber nii keldid kui bluusrokkarid. Oma lõputuil otsinguil otsingute pärast ja mässamistel mässamiste pärast eksleb lauljatar korraks ka lääne-aafrika kõrbebluusi radadele palas „James Brown“ ja mis pöörabki peagi tüütuks fungiks, mille peale ka James Brown hauas ümber pööraks. „The Vishnu Room“ on tõepoolest üks vähestest, millel on sees midagi enamat kui igav poos ja tühi sisu, ülejäänud palades raiskab suurepärase häälematerjaliga lauljanna ilmselgelt annet. „Take Me To The Church“ (vaata videot) on hoogne ja tundlik, kuid miks O'Connor seal ometi nagu poolel häälel laulab ning hillitsetult eputab?

Öeldakse, et kes pole olnud kahekümneselt mässaja, sel pole südant sees, kes pole viiekümneselt konservatiiv, sellel pole mõistust peas. Viiekümnele lähenev O'Connor oli kahekümneselt mässaja ning mässab siiamaani, aga mille vastu, see jääb segaseks ilmselt talle endalegi.

"Take Me To Church ":