Arvustus. Vanamoodsalt turvaline gaasivalgus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Gaasivalgus" Autor/allikas: Endla teater

Endla teatri “Gaasivalgus” on ultratraditsiooniline teatriõhtu, kus armastatud näitlejad kannavad mõõdukas tempos ette parajalt põneva mõrvaloo. Näitemängus peituv õõvastav vaimne terror jääb vaid leebeks visandiks.

Uuslavastus
Patrick Hamilton “Gaasivalgus”

Lavastaja: Enn Keerd
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Kadri Adamson, Sepo Seeman, Ago Anderson jt.
Esietendus 22. novembril Endla Küünis

Patrick Hamiltoni 1938. aastal kirjutatud “Gaasivalgus” ning selle kaks edukat filmiversiooni (eriti 1944 esilinastunud Georg Cukori variant Ingrid Bergmaniga peaosas) tõstsid mehe hetkeks staariseisusse ja inglise näitekirjanduse tippu. Tema läbimurret võrreldi Noel Cowardi tulekuga. Edasine näitekirjanikukarjäär jäi paraku olemata, ent “Gaasivalguse” mõjukusest omas ajas annab tunnistust tõsiasi, et näitemängu pealkirjast tuletatud sõnast “gaslighting” sai sadistlikku psühholoogilist manipuleerimist tähistav üldnimetus.

Enn Keerdi lavastus Endlas on välisilmelt ajastutruu, mängulaadilt realistlik ja pretensioonitu. Ja ehkki aeg-ajalt katkestavad tegevust võõritatud vahepildid, kus seintele kuvatud maalid hakkavad silmi pilgutama ja suitsu pahvima, on kogumuljes pigem tunne, et oleme tagasi 19. sajandi teatris ja Stanislavski-eelses ajas. Ehk siis täpselt autori poolt määratud hetkes – ühes Londoni äärelinna aristokraadimajas 1880. aasta sügistalvisel õhtul.

Õige pea saab selgeks, et 15 aastat tagasi toimus just siinsamas, maja esimese korruse salongis, verine mõrv. Mõrtsukas ja üliväärtuslikud rubiinid on tänini leidmata.

Siit edasi kulgeb “Gaasivalgus” Endla Küünis kui kohati põnevam, kohati igavam krimilugu, kus otsitakse mõrvarit ja kadunud kalliskive. Vanamoodne ja turvaline teatriõhtu, pärast mida on mõnus sõpruskonnaga klaasike veini rüübata ja arutada, et “no polnud ju üldse paha” ja “mängisid täitsa kenasti”.

Ja selles pole midagi valesti. Äraelamiseks vajab iga repertuaariteater aeg-ajalt just niisuguseid kindla-peale-mineku tükke, mis ei vaimusta õieti kedagi, aga toovad saali rahulikult täis. Kahju on sellest, et “Gaasivalguse” tuum – väga jõhker lugu ühest haigest abielust; psühhopaadist, kes alandab oma ohvrit; ohvri kättemaksuhimust – jääb laval sündimata.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: