Sveta Grigorjeva: tantsija on lihtsalt mingi luuser ({{commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva
Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Alar Madisson/Eesti Kirjandusmuuseum

15.-18. jaanuarini toimub Tallinnas kaasaegse eestivene kultuuri festival „Vdrug“.

Küsigem endilt, mida me teame kaasaegsest eestivene kultuurist? "Võib-olla mõeldaksegi vene kultuurist a la, et mingid matrjoškad tantsivad?", küsib poetess ja kaasaegse tantsu tegija Sveta Grigorjeva.

Festivali „Vdrug“ raames etenduvad laupäeva õhtul Sõltumatu Tantsu Laval (Telliskivi 60C) kaks uut tantsulavastust: Sveta Grigorjeva „Smells Like Team Spirit“ ning Evi Pärna ja Olga Privise „Topeltstandardid“. „Smells Like Team Spirit’is“ teevad kaasa viis noort tantsijat – Riina Ausma, Siim Praats, Johhan Rosenberg, Egle-Riin Rüütel ja Sandra Veermets. See räägib inimlikust hoolimisest, ebakindlusest, üksteisenärimisest ja –toetamisest, turvatundest ja …

Kultuuliportaali poolt päris poeet Jürgen Rooste Sveta Girgorjeva käest, et - mis on teoksil.

Sveta Grigorjeva, selle lavastuse algus on tegelikult suvisel Hiiumaal. Kuidas see teekond välja on näinud, kuidas sa selleni jõudsid?
S.G.: Mind kutsuti Hiiumaa tantsufestivalile nädala ajaga lühilavastust tegema, anti lihtsalt viis noort inimest, keda ma eriti ei tundnud, ja ega mul ei olnudki veel selget kontseptsiooni. Mõtlesin, et ehk on targem neile enne näkku vaadata. Põhimõtteliselt nende endi pinnalt, improvisatsioonide käigus, tekkis too lühikese, nädala-ajase protsessi tulem.
Sellega hakkasime sügisel edasi töötama, reaalselt tööle. Ma nägin, et meil on see klapp olemas, et nende ühine klapp on olemas … sealt see idee kujunes.

Mida on need noored sulle kui lavastajale andnud?
S.G.: Rist ja viletsus, järgmisena teen sooloka! Tegelikult, endalegi ootamatult, mulle meeldib noortega lavastada. Üldse teiste inimestega. Vahepeal tundub küll, et soolot on mingis mõttes palju lihtsam teha – see nõuab ka palju suuremat enesedistsipliini. Teiste inimestega koos töötamine on aga huvitavam, sest protsess on palju lõbusam – sõltub muidugi, kes sinuga kokku sattuvad. Noorte ja andekatega, kes mingis mõttes oma loomingulist teed alles alustavad, ongi lihtsam, kui staažikamate näitlejate-tantsijatega.
Ma töötan pigem nendega, kellega mul endal klapp tekib. Olen nende inimeste osas väga valiv, või siis teengi soolot, sest mul polegi väga kellegagi teha … Aga nende noortega mul vedas, et kõik nood viis on minu masti inimesed, kes hakkasid mind kiiresti usaldama. Minu tööd nendega. See oli ootamatu, tavaliselt ma ei saa eriti hästi inimestega läbi… (Naerab) Sellepärast ma teengi soolosid!

Sa suhtud kaasaegsesse tantsu väga kirglikult – see on su jaoks lavakunst parimas mõttes, kaasaegses tantsus asub too ärevam-liikuvam osa. Mis see on, mida sa sääl otsid, mis tekitab tolle rahutuse-ärevuse-põnevuse?
S.G.: „Smells Like Team Spirit“ on minu kohta tantsulisem lavastus, tavaliselt liigun ma etenduskunsti suunas, mulle meeldib kasutada teksti, multimeediat, olla nn interdistsiplinaarne kunstnik. Ilmselgelt mulle meeldibki see vaba maa… Aga…
Ma ei tea, miks, miks ma tantsin, kust ma tean! Miks sa luuletad, kas sa tead, miks sa luuletad või?

See tung on, aga enam ei tea, võib-olla mingil hetkel teadsin, praegu on vajadus ja tung.
Raha ma ilmselgelt selle eest ei saa, tunnustust ka mitte – kes sa oled, kaasaegne tantsija, sa oled mittekeegi! Isegi kaasaegne kunstnik on sinuga võrreldes Eestis midagi. Tantsija on lihtsalt mingi luuser! Tõesti, miks ma seda teen? Mulle ilmselgelt vist meeldib olla alatasustatud purkis***uja. Äkki ma olen masohhist, kuule?
Mulle meeldib liikumine, mulle ei meeldi tavateater, see on küll lai mõiste, aga mulle meeldib eksperimentaalsem teater ja muusika, mulle meeldib mingis mõttes ebakindlus. Kaasaegne tants pakub seda ebakindlust, mida mul kunstnikuna ongi vaja. Ebakindlus, eksperimentaalsus – keegi ei ütle mulle, kuidas tuleb midagi teha, ma ise saan lavastada. Enesekasvatamine on see mu kaasaegse tantsu armastus vist, koguaeg kasvan selles teadmatuses järjest kaugemale.
Mingi hetk tahaks muidugi rohkem teenida sellega, aga ma ei tea, kas see Eestis ongi võimalik.

Kas Eestis on see skeene või see koht sinu jaoks olemas?
S.G.: No, kui ma ütlen „ei“, siis ma kindlasti solvan väga paljusid, aga ma ütlen „ei“. Mul on ammune plaan minna välismaale ja mingi hetk ma lähen sinna. Kui ma olen mingites kohtades käinud varem, olen näinud, et, hei!, ma saan hakkama, ja tüübid võtavad mind vastu, võtavad omaks. Tõesti, see ei ole nii raske, eriti, kui tegeled kaasaegse tantsu või etenduskunstiga, jumala eest, mine Hollandisse, Taani, Saksamaale. Oskad inglise keelt, sul on mingi põhi all? Palun väga, mine! Mitte, et ma oleks idealist, et lähen ja kõik teed on valla. Aga kaua ma passin siin Eestis vabakutselisena, ilma haigekassata, mingi imelik kaasaegne tantsija, teeb oma imelikku kunsti ja …

Kas sa „Smells Like Team Spirit’iga“ leidsid ka tolle ärevama paiga üles?
S.G.: Mul on tunne, et ma leian selle pigem siis, kui töötan üksinda. See on kõige ebakindlam üldse. Kui oled täiesti iseenda eest väljas. Noortega töötades näed juba, kuidas mingid asjad mõjuvad-toimivad. Aga see on minu jaoks üsna … turvaline lavastus.
Kogu protsessi kõrvalt vaadates on ärevust-rahutust küll palju olnud, praegu on energia väga kõrgel …
S.G.: No eks ma sõiman neid, nad peavad midagi tegema ju!

Miks sa arvad, miks inimesed ootavad, et Sveta Grigorjeva teeb mingi järjekordse hullu tüki, kas see on see, et „kes kardab sveta grigorjevat“?
S.G.: Kui ma lõhun neljandat seina, mida ma tavaliselt teen lavakunstis, siis ma kunagi ei lähe ahistama publikut, nagu näiteks Ann Liv Young – USA koreograaf, kes võtab ennast absoluutselt igal etendusel paljaks ja on laval urineerinud ja palja važinniga publikusse näkku sõitnud. Sellega võrreldes olen ma ikka päris kukupai, mul on veel kuhu areneda! (Naerab kõvasti.)
Ma suhtun publikusse alati austusega. Mulle endale võivad Youngi moodi etendused meeldida, see mind ära ei hirmuta, aga ma ise sellist asja ei tee. Ma ei hakka ahistama inimest, kes on tulnud mu lavastust vaatama. See on mingis mõttes mu põhimõte, ma võin kutsuda kedagi lavale, anda valiku, et oleks võimalus ka mitte tulla. Ma ei usu, et kunst peaks efekti nimel inimesele peale lendama. Seda saab teistmoodi teha. Aga ma võin ise selliseid etendusi vaadata, ma olen selliseid asju ka üsna palju näinud.
Lisaks tuleb see kuvand Sveta Grigorjevast ju ka meediast – kujuta ette, kui see intervjuu ilmuks mõnes kollases väljaandes, kohe pandaks pealkirjaks „Sveta Grigojeva seekord važinniga näkku ei sõida“.

Kas sul on tunne, et Eesti kaasaegne teater on liiga mallides kinni, toppama jäänud, turvaline – ja ebaturvalise all ei mõtle ma siin mingit rünnakut või alastust, see alastiolek, mis valu teeb, võib ka vaimne, emotsionaale olla, eksole …
S.G.: Ma liigun praegu küll selles suunas … et nii vähesega kui võimalik tekitada mingit kogemist, elamust publikus. Mulle selline lopsakus, dekoratsioonid, ja kostüümide vahetamine, tehnikaimed – paneme inimesed laval lendama! – ei istu. Mitte, et mulle meeldiks ainult säärane minimalism või vaene teater, aga mul on tunne, et väga väheste vahenditega on võimalik teha väga palju, tekitada palju elevust. See nõuab ka oskust ümber käia oma vahenditega.
Teine tendents, mis mind häirib, on ka seotud selle turvalisusega. Väga tihti tehakse nii, et laulvad inimesed pannakse laulma, see, kes saksofoni mängib, mängib saksofoni, trummar pannakse trumme mängima, kui keegi oskab köiel kõndida, pannakse see tükki sisse. See on lihtsamat vastupanuteed minek, mida ma ise üritan oma asjades vältida. Kui mul on viis noort, ja keegi neist oskab laulda või klaverit mängida, ma ei pane neid kohe seda tegema, vaid üritan tekitada olukordi, kus absoluutselt igaühe jaoks on iga asi, mis nad teevad, täiesti uus. Nad peavad ennast ületama, tundma ebamugavust, leidma lahendusi enda jaoks. Ma ei taha, et keegi end laval väga mugavalt, kehapäraselt, suupäraselt tunneks. Seda ei ole huvitav vaadata, kogeda.
Väga tihti on ka nii, et noored käivad väljas maailmas ja vaatavad, mis need ägedad lavakunstnikud – Ivo Dimchevid ja Florentina Holzingerid – praegu teevad. Tulevad tagasi ja teevad siin mingit wannabe-vaese-mehe-vaese-naise-Dimchevit-Holzingeri. Väga läbi mõeldud, dramaturgiliselt tugevalt läbi tunnetatud asjad keeratakse siin mingiks aimamisi taidlemiseks. Igavaks ja läilaks jamaks. Ma tean, et see tüüp käis kuskil kedagi vaatamas ja nüüd üritab järgi teha, seda on nii näha! Maruhalvasti tuleb välja. Selle asemel, et leida mingi oma tee, hakatakse jäljendama neid, kes on praegu „in“. Dimchev on ka minu üks lemmik, aga kas see tähendab, et ma pean teda püüdma järgi teha? Või mõnd muud iidolit?

„Vdrugi“ festivali tegemise juures olid vist algusest pääle, kuidas sa sellele viimaste kuude sündmuste plaanis vaatad – eestivene teema on üleval olnud, et kes sa üldse selline oled, eestivenelane. Kes peaks oma suu pidama jne. Kuidas see festival praegu sellesse konteksti asetub? Linnameedias ilmus uudis festivalist alguses rahvariides tantsurühma pildiga, mil pole kaasaegse eestivene kultuuriga küll miskit pistmist…
S.G.: Võib-olla mõeldaksegi vene kultuurist a la, et mingid matrjoškad tantsivad? See festival näitabki, et vene kultuur siin on midagi muud. Et on olemas need bändid, kunstnikud. Tegelikult ei tohikski seda vaadata, kui mingit vene kultuuri värki, sel festivalil ka eesti keele asju, eesti kunstnikud teevad samamoodi kaasa, ja see on noorem kultuur üleüldiselt. See on see, mis siin praegu toimub.

Toimetaja: Tõnu Pedaru



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: