Esimest korda mängiti seda Aleksei Tolstoi jutustuse "Kuldvõtmeke" järgi Adolf Šapiro seatud muusikalist muinasjuttu Noorsooteatris 1978. aastal, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Buratino on tavalisest puuhalust voolitud eriline poiss, kelle isaks on vana leierkastimees ja rändnäitleja papa Carlo. Buratino on koerusi täis ja talle meeldib oma pikka nina igale poole toppida. Samas on ta heasüdamlik, talle meeldib laulda ja ta tahab saada näitlejaks.

"Buratino" on lugu teatrist ja näitlejatest, headusest ja kurjusest, tõest ja valest ning rahast ja rõõmust.

1978. aasta lavastuses mängis Buratinot Lauri Nebel. Nüüd, ligi 40 aastat hiljem voolib ta papa Carlona puuhalust uue Buratino ja saadab ta taas maailma inimestele rõõmu tooma.

"78. aastast on see sild nagu jäänud, see rõõm, see rõõm. Ma ei tunnetanud hetkekski enne seda esietendust, et näitlejad oleks närveerinud, et kas tuleb välja. Kas tuleb nii palju rõõmu ja õnneks on tulnud," rääkis näitleja Lauri Nebel.

Seekordse Buratino on Rakvete teatris lavastanud Üllar Saaremäe. Lavastuses kõlava muusika autoriks on Olav Ehala, laulutekstid pärinevad Juhan Viidingu sulest. Buratinot mängib Imre Õunapuu.

"Niisugust materjali nagu "Buratino" tuleb alati teatud aja tagant teatris teha, sest see on muinasjutuklassika. Mina nägin teda tõesti vanuses, võib-olla kaheksa-üheksane võisin ma olla. Ja mulle jättis see tõelise elamuse, see sütitas minus teatriarmastuse ja ma loodan, et meie lavastus teeb seda ka meie tänaste lastega," rääkis lavastaja Üllar Saaremäe.

Kuigi "Buratino" on eelkõige lastenäidend, on see siiski üsna mitmekihiline näitemäng. Lisaks muinasjutule puunuku seiklustest, kes leiab oma tee teatrisse on siin, eriti just dramaturgias ja laulutekstides, nii mõndagi ka täiskasvanumale inimesele.