Uues Tunas kirjutavad Jüri Saar, Jaak Valge, Rein Ruutsoo ({{commentsTotal}})

Jaak Valge.
Jaak Valge. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Tutvustame ajalookultuuri ajakirja Tuna aasta esimest numbrit.

ESSEE

Jüri Saar. Kaastöötajad ja koostöötajad

KÄSITLUSED

Kersti Markus. Uus vaatenurk Padise kloostri asutamisele

Enn Küng. Tallinna kaubandusbilanss 17.sajandil

Marge Käsper, Epi Tohvri. GeorgeˇFrederic Parrot´prantsuse nimest, päritolust ja retoorikast: rektori tervituskõne keisrile ja selle lausumiskontekstid

Peeter Kaasik. „Meeleolu on positiivne, kuid...” Avalikust arvamusest Nõukogude Eestis partei ja julgeoleku meelsusaruannete põhjal.

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Vladimir Sazonov. Üks kuningas Enmetena raidkiri (En-metena E.1.05.03). Kas esimene teadaolev sõprusleping muistses Lähis-Idas?

Katre Kaju. Pagulase tervitus Tartu raele

Kadri Kanter. Kinopoliitika ja filmitsensuur Eestis 1935-1940

Paavo Kivine. Uut Kristjan Palusalu põgenemisloos

Eesti Filmiarhiiv: Mihkel Lepper kui fotograaf

KULTUURILOOLINE ARHIIV

Triinu Ojamaa. Rootsi aeg Juhan Aaviku elus : pagulasmemuaarid

ARVUSTUSED

Jaak Valge. Iseseisvusmanifest

Mati Mandel. Sõjajärgne metsavendlus – tahtlikud valed ja demagoogia – versus dokumendid

Rein Ruutsoo. Punased ja päriskommunistid

VARIA

Ivar Leimus. Kaks juubelit, üks mees

Ott Raun: „...olen vist alati tundnud tõmmet „kaotajate“ ajalugu kirjutada…“ Kiriusutelu Jaak Valgega

Aadu Must. Koostöö ajaloolise teabe avatuse nimel

Juhan Kreem. Elust ordumajas. Konverents Tallinna Linnaarhiivis 26.09. – 27.09.2014

Birgit Kibal. Suvekool väärtustas audiovisuaalset pärandit

Mati Mandel. Jaak Pihlau in memoriam

 

KOKKUVÕTTED:

ESSEE

Jüri Saar. Kaastöölised ja kaastöötajad.

Nõukogude Liidu (Vene) salateenistuste ja Lääne luureteenistuse kujutamine kui põhimõtteliselt sama asjaga tegelejatena on müüt. Niivõrd keskset rolli võimu funktsioneerimisel ja „nomenklatuurset“ positsiooni eriteenistustel. Nagu Vene traditsioonis, ei ole Läänemaailmas kunagi olnud. Avatud ühiskonnas koostöötajate massilise värbamisega ei tegelda, sest laial informantide võrgul pole funktsiooni. Opritšniklikus traditsioonis on päris- ja salamaailm kogu aeg kuidagi segatud ja vahetavad pidevalt kohtasid. Tajutav on millegi tabamatu pidev kohalolek, mis ühest küljest tekitab hirmu, kuid teisest küljest niisugune varjatud ja avaliku võimu segunemine vaimustab.

Kommunistide võim tugines paljuski luure- ja julgeolekuteenistuste kõikjale tungivale halastamatule haardele. KGB ja kompartei olid esindatud kõigis regioonides, asutustes, ettevõtetes ja organisatsioonides, kuid nende toimemehhanism pidi olema kõrvaliste pilkude eest varjus. Just partei liinis pidid koonduma üheks jõufaktoriks eriteenistused ja üldse jõuametkonnad, alludes KGB administratiivorganite osakonnale ning NLKP poliitbüroole. Kõik KGB ohvitserid kuulusid kommunistlikkusse parteisse ja allusid parteidistsipliini kaudu lõppkokkuvõttes NLKP Keskkomitee peasekretärile kui võimuvertikaali absoluutsele tipule. Nagu koostööle värvatud inimesed olid vahendid KGBle, nii pidi KGB olema instrument kommunistliku partei juhtkonna kui peaeksperimentaatori käes.

Usk KGB kõikvõimsusse puudutas paljude nõukogude inimeste emotsionaalset tundeniiti – patriotismi. KGBd peeti tõhusaks, kõiketeadvaks ning korruptsioonist sisuliselt puutumata jäänud organisatsiooniks. Klaustrofoobses, näruselt juhitud ja altkäemaksudest ning võimu kuritarvitamisest läbi imbunud Nõukogude Liidus ei saanud just paljud riigielu sfäärid sellega hoobelda. Organites seevastu töötasid parimatest parimad, kes said oma töö eest väärilist tasu, kes võisid olla karmid, halastamatud, kuid õige asja eest väljas. Piirid sise- ja välisvaenlaste ja vastavate teenistuste vahel Nõukogude Liidus ei olnud ühetähenduslikud. Välismaal töötamist käsitletii preemia ja privileegina tubli siseriikliku teenistuse eest. Impeeriumidel puuduvad põhiliselt geograafiliselt fikseeritud stabiilsed välispiirid, sest selline riik peab laienema.

Nõukogude võim keskendus ellujäämise küsimustele, mis leidis aset võitluses vaenlastega. See oli tüüpiline null-summa ühiskonnaelu korraldus, kus üks võidab ja teine kaotab, klassivõitlusel polnud piire, sest heideldi vaenlasega nii enda sees kui ka enda ümber. Intensiivsel „meie-nemad“ vastandamisel , omade ja võõraste kardinaalsel eristamisel on religioosne, manihheistlikku tüüpi tagapõhi. Läänemaisele õigusteadvusele on mõistetamatu olukord, kus orientaalset päritolu inimene võib olla korraga ärimees, kuritegevuse esindaja ja luuretöötaja ning lähteriigi ühegi institutsiooni jaoks pole see probleem. Võõraid ei saa aga kunagi lõplikult usaldada, sest nende lojaalsusel puudub klientelismi loogika järgi tagatis.

Koputajate kasutamise praktika ütleb inimese kohta vähe originaalset. Tegemist oli normaalsete inimeste normaalse reaktsiooniga ebanormaalsetele tingimustele. Küll aga ütleb see palju süsteemi kohta tuues välja selle kõige sügavama, lausa arhetüüpse pahelisuse. Infot koguti ja kasutati inimeste kohra kui teatavat valitsemisoskust, mis rõhujail aitas oma rahvast rõhuda, agentuuri kasutati ühiskonna sisemiseks lõhestamiseks, hirmu tekitamiseks, valitsemise instrumendina. See pole kunagi hea otsus, tark valik ega ka mitte sügav tarkus, see pole uhkuse asi ja asub kaugel kristliku eetika põhimõtetest.

Koputajate pakutud arv (ca 10 000) viitab selle kasutamisele nn kurja konstandina. Olles arvnäitaja, mille puhul püütakse süvendada ettekujutust siinsest elanikkonnast kui avatud iseseisvaks riikluseks võimetust „vasallrahvast“. Kultuurilises mõttes tähistab agentuuri levik ja tegevus omamoodi ühiskonna sidususe tüüpi kajastavat karakteristikut. Koos teiste analoogiliste näitajatega peab see kirjeldama okupatsiooni perioodil aset leidnud kollaboratsiooni ja „vääramatule välisjõule“ alistumise üldrahvalikku ulatust. Elanikkond oli allutatud kuni sinnamaani välja, et hakkas ise seda olukorda nautima, sest loodud oli uus nn klientelistlik fraktaalsus, sotsiaalse sidususe tüüp.

Kõikvõimsa KGB müüdi sihipärane kasutamine loob Eestis mitte läänemaist sotsiaalset sidusust inimeste vahel, vaid jätkab varasemat, ülaltpoolt allutatuse traditsiooni. Hirm vabaduse ees on möödaniku psühholoogiline pärand. Varjatud jõudude männg, ei tea kust juhitud, mõnede inimeste eriline mõjukus, millel on hämarad taustad, kuulub niisugusesse maailmapilti. Kommunistist saab vägagi lihtsalt vandenõuteoreetik, sest tema baasarusaam maailma toimimisest ja inimese rollist selles on põhimõtteliselt sama. Sarnast nihet kohtame siinses poliitilises kultuuris. Mis seisneb valmisolekus oma vabadusest loobuda, anda end liigagi muretult ja vabatahtlikult mõne „kausepakkuja“ hoole alla. Bolševistlik vanglaeksperiment sai läbi, kuid tasub olla tähelepanelik, et mitte sattuda osalema uude eksperimenti.


KÄSITLUSED

Kersti Markus. Uus vaatenurk Padise kloostri asutamisele.

Dünamünde tsisterlaste klooster müüdi maha Saksa ordule 1305.aastal (lõplikult vormistati müük alles 1313 ) ning mungad asusid ümber Taani kuninga valdustesse Eestimaal Padisel, kuid ümberasumise ja uue kloostri asutamise täpsemad asjaolud on jäänud segaseks. Peamiseks põhjuseks on taani allikate mittetundmine või vähene kasutamine. Nii on Padise tsisterlaste kloostri uurimise senisest historiograafiast täiesti kõrvale jäänud kaks uusaegset dokumenti, mis käsitlevad kloostri rajamist. Kuna kuningas Erik VI Menvedi 2.juunil 1317.aastal väljastatud asutamisürik säilinud ei ole, siis on selle sisu kohta ainsaks teabeks kaks dokumendi refereeringut. Neist üks pärineb Taani kuninglikult arhivaarilt Thomas Bartholin nooremalt (1659-1690) ning teine Arild Huitfeldti Taani Riigi kroonikast, mis valmis aastatel 1595-1604. Ehkki pole teada , mis allikat kasutas Huitfeldt oma kroonika kirjutamisel, kattub selle sisu Barholini refereeringuga. Kuningas andis loa rajada Padise klooster kohta nimega Athenböcke (attenboke), mida võib pidada mõisaks. See fakt seab uude valgusse kogu selle paiga varasema ajaloo. Mõis sai oma nime Atheni (Alteni) külast, mis pidi paiknema hilisema kloostri territooriumil ning olema seotud Padise linnamäega, sadama ning jõe koolmekohaga. Seega oli tegemist olulise piirkondliku keskusega, kuhu Taani võimud rajasid 13.sajandi teisel poolel kuningamõisa, mis võis funktsioneerida andami või maksu kogumise kohana. Kloostri varemete piirkonnast välja kaevatud profaanne kiviehitis ning irdleidudena avastatud raidkividetailid võisid kuuluda sellele mõisale. Padise nimi pärineb aga Dünamünde tsistertslaste kloostri grangiumilt, mis paiknes teiselpool Kloostri (Symeke) jõge. Nime lähtekohaks on paas, pae; mitmuse omastav paede, paade (ladina keeles Pades, „Taani Hindamisraamatus“ Pathes), mis viitab paekivi kaevandamisele. Kloostri rajamisel Atheböcke mõisa kandus sinna üle ka Padise nimi. Kuna allikates esineb 1314 Padise konvent, mida juhtis prior Heinrich, siis pidid grangiumis olema munkadele rajatud provisoorsed elu-ja palveruumid. Mõlemast refereeringust tuleb selgelt välja, et Padise klooster eksisteeris enne kui tal võimaldati ümber asuda Athenböcke mõisa, st praegusele asukohale.

Enn Küng. Tallinna kaubandusbilanss 17.sajandil

Senises ajalookirjutuses väidetakse (A. Attman, A. Soom), et 17.sajandil oli Tallinna eksport impordist suurem, kuid seejuures tuginetakse ainult üksikute aastate arhiivimaterjalidele. Selle seisukoha on kriitika alla pannud Wolf –Rüdiger Rühe, kes analüüsides Tallinna 1617.-1623. asta tolliraamatuid, leidis, et vähemalt neil aastatel ületas import üldjuhul ekspordi (erandiks oli 1622.aasta). 17.sandi järgnevate aastate kaubanduse tasakaalu Tallinnas seni uuritud ei ole. Käesolevas artiklis käsitletakse Tallinna 17.sajandi merekaubandysbilanssi peaaegu täies ulatuses säilinud naela- ja portooriumitolliraamatute põhjal. Ilmneb, et vaadeldaval ajajärgul (vt.tabel 1) oli Tallinna kaubandus läänepoolse Euroopaga tõepoolest valdavalt positiivne, mis tähendab, et kaupu veeti rohkem välja või olid väljaveokaubad sisseveokaupadest väärtuslikumad ja andsid suuremat tollitulu. 17.sajandi esimestel kümnenditel oli Tallinna kaubandus veel negatiivse bilansiga. Tuleneda võis see sagedastest vilja väljaveo keeldudest, Rootsi sõdadest oma naabritega, eriti Poola ja Venemaaga, mis pärssis kaupade jõudmist Tallinna. Tollirendi perioodil saavutati positiivne seis, mis jäi väiksemate tagasilöökidega püsima 1650.aastate teise poole sõdadeni. Vene transiitkaupu liikus Läänemerele, s.h. Tallinna eriti suures mahus 1640.aastate teisel ja järgmise kümnendi esimesel poolel. Taas saavutati positiivne bilanss 1660.aastate lõpus ja see püsis 1695.aastani. Seejärel toodi tõenäoliselt saabunud näljahäda ja vilja väljaveo keelu tõttu kaupu taas enam ning suuremas väärtuses sisse, kui välja veeti. 1700.aastal puhkes Põhjasõda, mis pärssis kaupade väljavedu veelgi. Negatiivne bilanss oli Tallinna kaubandusele iseloomulik Rootsi võimu perioodi lõpuni.

Artiklis käsitletakse veel, kuidas saavutati kaupade sisse- ja väljaveo tasakaal. Reeglina pakkusid läänepoolsed kaupmehed kaubandusbilansi saavutamiseks sularaha, aga ka pärleid, kulda ja hõbedat. Teatavasti oli hõberaha vajadus Venemaaga kauplevatel turgudel suur samal ajal kui kohapeal Tallinna , Riia ja Narva turul, kaubeldi kaup kauba vastu. Samas vajasid ka tallinlased ja Venemaa-kaubandusest huvitatud võõrad Venemaa kaupmeestega suheldes ise raha ja väärismetalle, sest venelastega kaubeldes jäädi omakorda võlgu, s.t. üldjuhul toodi Venemaalt Läänemere linnadesse rohkem kaupu, kui siit välja veeti, ja nende kaupadegi väärtus oli suurem, ehkki selle protsessi täpsemaks hindamiseks on alusandmeid napilt. Nagu tabelist nr.2 nähtub, oli Tallinna bilanss Venemaaga kaubeldes 17.sajandi esimesel veerandil negatiivne – venelased tõid Tallinna rohkem kaupu, kui sealt vastu vedasid. Kuid impordi puudujäägi võisid äripartnerid likvideerida saates kaupu sihtturule mööda mõnd alternatiivset kaubateed, näiteks Narva kaudu Venemaale, millised andmed aga Tallinna tollistatistikas ei kajastu. Kaubandusbilanss võis tasakaalust välja minna ka võlgade tõttu. Võimalusi oli teisigi.

Marge Käsper, Epi Tohvri. Georg Frederic Parrot` prantsuse nimest, päritolust ja retoorikast: rektori tervituskõne keisrile ja selle lausumiskontekstid.

2017.aastal tähistame Tartu ülikooli esimese rektori Georges Frederic Parrot´250sünniaastapäeva. Selle sündmuse raames tasub uurida, millisesse kultuurikonteksti kuulus G. F. Parrot ning kuidas oleks õigem tema nime hääldada : kas saksa-või prantsusepäraselt. Tekstiliselt oli huvi keskmes Parrot ´tervituskõne Aleksander I- le tema külaskäigul Tartusse 22.mail 1802. See kõne võitis valitseja tähelepanu ning avas Parrot´le võimaluse olla aastaid keisri isiklikuks nõuandjaks.

Noore keisri Aleksandri haridusele ja väärtussüsteemile pani aluse šveitslasest koduõpetaja Frederic-Csesar La Harpe, kelle liberaalsete vaadete kandvaks alustalaks olid valgustusajastu humanistlikud honnete homme ja citoyen eclaire (õilis inimene ja valgustatud kodanik) printsiibid. Tegemist on olulise märksõnaga, mille taga peitub terve kasvatussüsteem. Kirjeldatud kasvatussüsteemi tundis ka Tartu ülikooli esimene rektor Georges Frederic Parrot´ kelle tervituskõne mõõdukus, lühidus ja strateegilisus toetus honnete homme kasvatuskoodile ning kõnetas sügavalt keisrit. Arvestades asjaolu, et Georges Frederic Parrot sündis Montbeliard linnas ja tema emakeel oli prantsuse keel, siis nii tema päritolu kui ka sellest tuleneva sotsiaalse võrgustiku ning kasvatuslik-retoorilise koodi tundmise ja kasutamise kaudu soovitavad artikli autorid Tartu ülikooli esimesest rektorist G. F. Parrot´st rääkides kasutada nii kõnes, nii ees-kui perenime puhul, läbivalt prantsuspärast nimepilti Georges Frederic Parrot (žorž freder´ik parr´oo).

Peeter Kaasik. Avalikust arvamusest Nõukogude Eestis läbi partei ja julgeoleku meelsusaruannete II

NSV Liidu ühiskonnakorralduse alusdokumendid rõhutasid kollektiivsust ja demokraatiat. Samas polnud võimalik oma alamatele demokraatlikku arvamusvabadust lubada, sest see oleks koheselt hakanud õõnestama partei võimumonopoli. Teiselt poolt ei saanud ka otseselt vastuollu minna teooriaga, mis rõhutas, et kommunistlik ühiskonnakorraldus ongi rahva enamuse vaba valik ja tahe ning ajalooline paratamatus.

Nõukogude Liidu võimuladviku suhtumine avalikku arvamusse oli seega vastuoluline – masside poolehoid pidi tõestama, et liigutakse õiges suunas, samas võib julgeoleku- ja parteiinformatsioonide põhjal öelda, et reaalne olukord võime väga ei huvitanudki ja „ametlik“ avalik arvamus sai meelsusaruannetes lõpuks üsna omapärase vormi.

Olemasolevate allikate põhjal saab avaliku arvamuse küsimustes teha üldistava järelduse, et partei valetas lisaks oma alamatele ka iseendale. Joonistub ühtlasi välja ka järjekindlusetus: laiemas plaanis teisejärguline sündmus puhuti tihtipeale suureks ideoloogiliseks diversiooniks, samal ajal jäid tähelepanuta tõsisemad ohu märgid, st elanikkonna arvamus riigi majandusliku ja moraalse allakäigu kohta. Võiks eeldada, et vähemalt julgeolekul oli ühiskonnas valitsevatest meeleoludest üldises plaanis ettekujutus olemas. Sellest oli aga raske ette kanda, sest „tellimust“ polnud. Kui Stalini eluajal valetati üksteisele paljuski hirmust, siis hilisemal ajal asendas selle teine kaitserefleks – kui oleks tõde tunnistatud, siis oleks see kahtluse alla seadnud parteiladviku legitiimsuse rahva eest otsustajana.

Sovetivõimu võimalused avalikku arvamust mõjutada olid piiratud - terror ja propaganda. Mõlemad olid poolikud lahendused ja meenutasid meelsusaruannetes üldist pilti veelgi. Terror surus avaliku arvamuse „põranda alla“ ning see, mida avalikult kohustuslikus korras räägiti, ei pruukinud kaugeltki kokku langeda inimese tegelike mõtetega. Propaganda mõju on raskem hinnata, sest enamus inimesi lasi selle ilmselt lihtsalt kõrvust mööda. Teiselt poolt infosulus elava keskmise homo soveticuse peal propaganda paljuski ka töötas. Väga paljud inimesed ilmselt uskusidki, et NSV Liidu elukorraldus on kõige parem. Aastakümneid kestnud kommunistlik propaganda, demokraatia kogemuse ja alternatiivsete infokanalite puudumine ning üldine kultuuritaust olid oma töö teinud.

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Kadri Kanter. Kinopoliitika ja filmitsensuur Eestis 1935-1940

Artiklis vaadeldakse eesti riigivõimu püüdeid reguleerida seadusandlikul teel pleeriigilist kinomajandust ning kinode repertuaaripoliitikat. Selle kümnendi filmikunsti kiire ja pöördelimne areng - teekond must-valgest vahetiitritega tummfilmist värvilise helifilmini – märkis kultuurimaastikul ära ka järgnenud audio-visuaalsed muutused filmiproduktsioonis, mille muutis laiatarbekaubaks Üle öö üleilmastanud filmitööstus, kõigi oma pealetükkivate turundusnõuetega. Riikliku Propaganda Talituse ametnikuna siseministeeriumi alluvuses töötanud filmiinspektor Arur Adsoni filmipoliitiline taktika “heatasemeliste, head maistet ja õigeid väärtusi edendavate filmide “ Eestisse toomiseks seisis arusaamises, et kinode arvu vähendamine ja sissebveetavate filmide koguse piiramisega saanvutatakse ka üha tihedam sõel ka filmide valikul. Nii põõrkusid filmide eksportijate ja kinoomanike kasumihuvid ning riigi-institutsioonide tahe ja seadustatud võimalus ed puhastada kinod “kõmu- ja instinktidesöödast”. Filmiinspektor Artur Adsoni tsensorikäärid kõrvaldasid filmidest üksikuid stseene või kaadreid ninf filmilevist linateoseid, mis olid vastuolus kehtiva kinoseaduse põhimõtetega või mis oma tühisuse või labasusega ületasid Adsoni taluvuse, tõekpidamiste ja kultuurilise rajajoone. Adsoni kui ühe võimufiltri kindla veendumuse kohaselt tuli ja sai filmi käsitleda kui kasvatus- ja propagandavahendit.

Märkimisväärselt oluline oli Artur Adsoni osa A/S Eesti Kultuurfilmi reorganiseerimisel riiklikuks (filmi) stuudioks, mille ülesandeis nähti ette rakendada see rahvuslikele põhimõtetele nagu seda oli jõutud juba teha teatrite ja ringhäälinguga. Kodumaa kroonikafilmide esmaseks sihiks- ja sisuks sai propaganda talituse juhtnööride alusel toota riiklikke ning rahvuslikke väärtusi propageerivaid nädalaringvaateid kinode eeskavadeks. Kinoseadusega aukohale tõstetud Eesti kroonikafilmidest pidi saama tõeline “propaganda relv, rahva kunstimaitse, maailmavaate ja koguni “moraali” kujundaja”.

Paavo Kivine. Palusalu ülekuulamine

Kristjan Palusalu (10.03. 11´908 – 17. 07. 1987) _ Eesti spordi üks suurimaid , 1936.a. Berliini olümpia kullavõitja raskekaalu mõlemas maadlusviisis. Nende võitude eest kinkis Eesti Vabariik talle talu.

Töötas vangivalvurina Tallinna Patarei vanglas. Maailmasõja puhkemise järel mobiliseeriti 27.juulil 1941 Nõukogude armeesse ning viidi Arhangelski oblastis asuvasse töölaagrisse. Koos seitsme kaaslasega põgenes sealt 7.septembril eesmärgiga jõuda läbi Soome tagasi Tallinna. Põgenejad võeti kinni ning sõjakohus mõistis nad surma. Veidi hiljem muudeti surmaotsus sunnitööks pikkusega 10 aastat, mis tuli ära kanda sõja eesliinil. Jõudnud Soome rindele, otsustas Palusalu 31.oktoobril koos kahe kaaslasega end soomlastele vangi anda. Üleminek õnnestus.

Eestlased viidi Soome armee peamajja, kus 23.11- 16.12 toimus ülekuulamine. Ülekuulajaks oli Palusalu vana tuttav , Rahvusvahelise Maadlusliidu ptesident , Soome armee kolonelleitnant Viktor Smeds, kelle soovitus oli, et Eesti rahvuskangelane tuleks saata tagasi kodumaale.

1.01.1942 saabub Kristjan Palusalu tagasi Eestisse. Saksa okupatsiooni ajal elab Palusalu oma Järvamaal asuvas talus. Kuni ta sealt 1945.aasta alguses taas arreteeritakse ja paigutatakse Patarei vanglasse. Eeluurimine kestab ligemale 2 aastat, kuni ta lõpuks kohtulikku süüdistust esitamata vabastatakse. Siiski ei lubanud Nõukogude võim teda avalikkus ette kuni 1956.aastani.
Eesti Filmiarhiiv. Mihkel Lepper

KULTUURLOOLINE ARHIIV

Triinu Ojamaa: Rootsi aeg Juhan Aaviku elus: Pagulasmemuaarid

Juhan Aavik (1884-1982) oli dirigent, helilooja, muusikapedagoog ja muusikakirjanik. Alates 1933 juhtis Aavik Tallinna Konservatooriumit. 1944 pages ta Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi, kus suri 98-aastasena. Oma sündmusterohke elu võttis Aavik kokki memuaarides. 1959 ilmus Orto kirjastamisel Torontos memuaaride esimene osa “Muusika radadelt: mälestusi ja mõlgutusi eluteelt”, mis juustab lapsepõlvest. Avaldamata osade käsikirjad asubvad Stockholmis Balti Arhiivis. Memuaaride viimane osa, mis käsitleb Aaviku tegevust eksiilis, on fotokoopiana deponeeritud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi. Käsikiri sisaldab rohkesti teavet eestlaste ühiskondlikust organiseerumisest Rootsis (koorid, seltsid, ühingud). Teisest küljest on see lugu ühe muusiku tegutsemisest selle nimel, et pääseda välja eksiilühiskonna kitsastest piiridest ning kindlustada koht uue asukohamaa kõrgkultuuris. Artiklis on kommenteeritud memuaarikatkendeid sellest, kuidas Aavik asus üles ehitama suhtevõrgustikku, mille toel ta saaks oma püüdlusi teostada. Selleks ta kasutas ära kõrget erialast positsiooni, kollegiaalseid sõprussidemeid Põhjamaades ja sõjaeelset hõimuvendlust soomlastega.

Oma esimeseks ülesandeks paguluses pidas Aavik kui konservatooriumi direktor kontaktide loomist, mis aitaks eesti heliloojatel tutvustada oma loomingut Rootsi ringhäälingu kaudu. Peatükis “Vastuvõtt Rootsi Heliloojate Ühingus” ilmneb, et nii ringhäälingu kui ühingu huvi eesti kolleegide vastu taandus kiiresti jaheda viisakuse tasemele. Põhjuseks oli keelebarjäär, erimeelsused Saksa ja Nõukogude okupatsioonide tõlgendamisel ning ilmselt ka rootslaste kriitiline suhtumine eesti kolleegide rahvuslikusse loomingusse. Kuna Aaviku soov rikastada rootsi muusikakultuuri eesti heliloojate panusega ei täitunud, suunas ta oma energia sõjaeelsete kontaktide taastamisele koorilauljatega Norras. Peatükk “Kontsertreis Oslosse” annab ülevaate norra koorilauljate osalemisest II maailmasõja eelsetel laulupidudel Tallinnas ning Aaviku poolt Sockholmis asutatud pagulaskoori Oslo turneest 1949. Vastuvõtt Oslo soli soe, eesti lauljad lahkusid lootusega tihedamale suhtlusele tulevikus.

1954 korraldati Aaviku juhtimisel Stockholmis Eesti laulupidu, kuhu saabusidki mõned norra kooride esindajad, kuid mitte ühtki laulukoori. Edaspidi Aavik memuaarides norra sõpru ei maini, kuna kontaktid ilmselt hääbusid. Põhjusi Aavik ei selgita, kuid rootsieesti meediale toetudes võib oletada, et need olid peamiselt poliitilist laadi. 1954.aasta laulupeoga üritas Aavik taastada sõjaeelset külaliskooride traditsiooni sellisena, nagu see toimis eesti laulupidudel: lisaksnorralastele kutsus ta esinema ka taani ja some koore. Kõige püsivama kontakti saavutas Aavik paguluses Kansallia-Kuoroga Helsingist. Elustati varasemad hõimuvendlusel põhinevad suhted, toimusid vastastikused külaskäigud, ehitati eesti ja some uus kultuurisild, mis paguluse tingimustes kulges üle Botnia lahe. Memuaarides rõhutab Aavik, et hõimusõpruse taastamine andis p pagulastele moraalset jõudu taluda oma traagilist kodumaakaotust.

1957.aastal külastas Aavik Kanadesse siirdunud sõjapagulaste kutsel Torontot, kus toimusid Põhja-Ameerika Eesti päevad, mis tõid kokku pagulasi kogu maailmast. Mälestused sellest on koondatud peatükki “Kanada ja Põhja-Ameerika reis”. Peatükk jäädvustab globaalse eestlaskonna sünni niisugusena nagu Aavik seda koges. See näitab ka , kuidas Aavik jõudis äratundmisele oma uuest pagilasidenditeedist. Kirjeldades oma tundeid, mis teda valdasid taaskohtumisel sõjaeelsete õpilaste ja kolleegidega, kirjeldab Aavik ühtlasi kokkukuuluvuse tuned kujunemist eesti eksiilühiskonnas ehk uut suhtlusvõrgustikku, mis genereeris positiivseid emotsioone ning tõi kaasa ka Aaviku uue loomingulise puhangu. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: