Mihkel Raua näidendit "Viimne voor" on mängitud või mängitakse Tartu Uuest Teatrist USA ja Venemaani - see on saavutanud tõelise rahvusvahelise läbilöögi. Autor Mihkel Raud mängib Eesti lavadel etendatavas variandis Mihkel Rauda, kes ei ole aga tema ise, vaid fiktiivne tegelane Mihkel Raud.

Väike väljavõte vestlusest:

"Mulle meeldib, et inimene oma avaliku kuvandiga suudad end ära elatada," ütleb saatejuht Erni Kask Koolonis. "Sest ma ju näen, et ümberringi need tööd, mida sa teed, on mõnikord sellise piinliku maiguga, kui ma näen sind näiteks mingi seltskonna ees kaasa laulmas (plaksutab käsi - toim.), kus on sinimustvalgete riietega koor..."

"See on üks väga tore saade, selles ei ole mitte midagi piinlikku," vaidleb Mihkel Raud. "Oluline on see, kuidas sa end sellesse asja mõtled. Loomulikult ma võiksin teha näo, et ma olen liiga cocky, mulle see ei sobi, ma olen sellest üle."

"Sel juhul mul tekib küsimus, miks sa seal oled," nendib Erni Kask. "Aga sa pead enda jaoks selle ära põhjendama?"

"Muidugi pean, see on tore telesaade," kostab Mihkel Raud. "Küllap ma olen elu jooksul ka midagi sellist teinud, mis tagantjärgi tundub piinlik, aga see telesaade "Me armastame Eestit" ei ole üks nendest. Minu arust on see jumala tore meelelahutus."

"Aga kui palju sa pead oma valikuid selle järgi sättima, et hoida seda elatustaset, mille sa saavutanud oled," küsib Erni Kask.

"See on väga hea küsimus ja ma mõtlen selle peale ise ka üsna regulaarselt," vastab Mihkel Raud. "Ma ei ela mingisugust kohutavalt luksuslikku elu. Mul on üsna tagasihoidlik elamine, siinsamas Tartu lähedal, Rannu vallas on üks talu, mis ei ole tegelikult minu talu, vaid on mu ämma talu, Tallinnas on meil ka väike pesa, minu abikaasa väike korterike, 40 ruutu kahekordses korterelamus üldse mitte eriti glamuurses kohas Vana-Pääskülas. Küll aga on mõned asjad, mis mulle väga meeldivad, ja mis maksavad raha, ja üks neist on reisimine, ja ma valetaksin, kui ma ütleksin, et raha ei oma minu elus üldse mingit tähtsust või ma ei tahaks seda rohkem teenida. /.../ See hetk, kui keegi pakub sulle mingi töö, mis ei ole piinlik ja pakub sulle selle eest mingit sõgedat summat, tuleb tunnistada, on rõõmustav. Ma pean olema laval tund aega, saan selle eest kaks tuhat eurot, ma kuidagi lapsikult rõõmustan sellise pakkumise üle."

"Kas sulle tundub, et sinu hinda mõistetakse?" küsib Erni Kask.

"Ei, ma rõõmustan selle üle, et selle kahe tuhande euroga ma saan sõita perega minu pärast kasvõi kuradi Vietnami!" lausub Mihkel Raud.

Küsimused: Erni Kask

Kaamera ja montaaž: Kaarel Tooming

Tänud: Tartu Uus Teater, Rosita Raud, Riste Lehari

Salvestatud 31. jaanuaril 2015 Tartus Uues Teatris