Arvustus: nuputamisülesanded Köler Prize'il ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Edith Karlson
Edith Karlson "Vaheruum" Autor/allikas: Mari Kartau / ERR

Köler Prize'i nominentide näitus toob igal aastal esile viis enamasti nooremapoolset lootustandvat kunstnikku. Igapäevases näitusepildis on nad kõik ühel või teisel moel tähelepanu äratanud, samas nii mõnedki on ehk teenimatult varju jäänud. Köler Prize on nende tähetund ja võimalus kinnitada end kõvade kunstnike kujuteldavasse, pidevalt muutuvasse nimekirja.

Kui eelmisel aastal oli see näitus pigem lõbustav ja dekoratiivne, siis seekord pakutakse vaatajale üpris raskeid pähkleid. Mõned on ehk liigagi kõva koorega. Kas mõned ka ussitanud on, jääb vaataja otsustada, sest publikuhääletus käib. Preemia väljaandmisel ütleb oma sõna rahvusvaheline žürii.

Neile, kes kunstist emotsiooni otsivad, on valikute tegemine lihtne. Loomulikult on Edith Karlson see, kes kõigepealt muljet avaldab. Tema skulpturaalsed kompositsioonid on lihtsad ja mõjusad. „Draama sinu peas II” on uutmoodi kokkupandud töö anonüümsetest figuuridest, mis toovad meelde midagi religioosset – ehk on need palverändurid, kinnikaetud mosleminaised või nunnad – igal juhul on tegu kujundiga, mis räägib isiksuse suletusest ja allumisest mingile suuremale süsteemile, olgu siis vabatahtlikult või sunniviisil. Vahet suurt ju polegi, sest ega enda valitud vaimset vanglat pole kergem taluda kui pealesunnitut. Inimese sees toimuv on see, millega Karlson tegeleb ning ühiskondlikud mõjurid on siin kõrvaltegelased. „Vaheruum” - käejälgedega krohvitud tuba – on siis ilmselt see koobas, kus need õnnetud hinged end maailma eest varjates elutseda võiksid, end sealt samal ajal küüsi verele kraapides välja murda püüdes.

Ülejäänud kunstnikud pakuvad meile pigem nuputamisülesandeid kui meeleliigutust. Anu Vahtra mängib mõõtmetega. Tema meedium on kahemõõtmeline foto ja aines kolmemõõtmeline ruum. Ehk neljagimõõtmeline, sest teadlik vaataja võib siit leida ka lugusid, mis on ajaga seonduvad. Pilk ajaloos on pööratud suhteliselt lähiaega ning lähiringkonda – pildistatud on kunstiga seonduvaid ruume. Siin on pilti pildis, pööratud vaateid ja perspektiive, volditud illusoorseid tasapindu, mis sunnivad mõistatama, mis ruumid need on ja kas ning kuidas neid on moonutatud. Kõik see on teostatud monumentaalselt ja lakooniliselt, seega pakuvad Vahtra tööd ka esteetilist naudingut. Tartmusi viltuse maja juurde tehtud installatsioon tugedest, mis hoonet justkui püsti hoiaksid, on siia väiksesse siseruumi tooduna küll täiesti arusaamatu neile, kes töö algse variandiga kursis pole.

Veelgi rohkem eelinfot oleks vaja Ivar Veermäe teostest arusaamiseks, ja tundub, et kunstnik on püüdnud seda infot meelega varjata ning vaatajas võimalikult palju segadust tekitada. Videotes on küll pealeloetud tekst, kuid see on üpris arusaamatu nii kehva heli kui omavahelise kattuvuse tõttu. Need katked, millest õnnestub aru saada, pole eriti teaberikkad, pigem kirjeldavad visuaali, mida niigi näeme. Seinal on ka mingid arvud, mingi kirjavahetus, kuid need on pimedas ja vilkuvad, seega loetamatud. Teades Veermäe eelmist suuremat tööd, kus ta eksponeeris salvestisi Google peaserveri hiigelehitisest, võib arvata, et installatsioonis „Crystal Computing” on tegu millegi taolisega. Ilmselt on ta siin selle mängufirma kinnisvara ümber luuranud ning nendega mingit kirjavahetust pidanud, kuid selle sisu on antud teose raames puht füüsiliselt mittetajutav. Teises töös näeme lennukit ja viidet Mathias Rustile. Mõlemast teemast saab googeldades põnevamat infot, kui Veermäe töid vaadates. Ühesõnaga, tegemist on dokumentalistikaga, mis on esitatud sedavõrd hämaras võtmes, et ka väga huviline vaataja suuremat aru ei saa. Ilma arusaamiseta pole siin aga midagi teha, sest esteetilises plaanis tööd eriti muljetavaldavad ei ole.

Ka Tanel Rander pakub enamat mõistusele kui meeltele. Tema mõttekäigud on aga sootuks loetavamad ja seetõttu täidab kunst oma ülesannet – viib mõtted radadele, kuhu need muidu ehk ei satuks. Video „Identiteet” tundub esmapilgul ka täiesti arusaamatu – autor seisab mingi pool-agraarse-pool-urbaanse maastiku taustal ning järab midagi. Siis tuleb iva tekstina: „Jääda ilma oma identiteedist on selline tunne, nagu keegi oleks su kartulist tüki ära hammustanud”. Selles tekstist ja visuaalist põimuvas kujundis on tõepoolest nii kõvasti mõtteainet eestlase identiteedist kui ka põhjust eneseirooniliseks muigeks. Soovida jätab video kvaliteet, ja ka fotod võiks olla uhkemad. Sellele vaatamata jääb positiivselt kummitama ka Randeri installatsioon „Surma kutse”, kus ta kõrvutab panga ja kaitseväe reklaame, kus küll täiesti erineva paatosega, kuid kokkuvõttes siiski esitatakse adressaadile mingit väga destruktiivset ja inimväärikust jalgeallatallavat missiooni kui positiivset tulevikuvisiooni.

Kristiina Hansen on teinud fotosid ja objekte ning näinud vormistusega kõvasti vaeva, aga mingit tervikut siit ei sünni ja ei selgu ka, mis sõnumit või meeleolu ta õigupoolest edasi anda üritab. Kui võtta eelduseks, et need pildid on pigem performantsi dokumentatsioonid, siis on need lihtsalt ebaprofessionaalsed – performantsi kui ajal põhinevat meediumi ei saa üldjuhul edasi anda üksiku pildiga. Muidugi võiks siia juurde kirjutada jutu sellest, kuidas Instagram ja endlid on tänapäeva noorte maailmanägemist mõjutanud ja kui cool see on, aga see on juba kuraatori, mitte kriitiku ülesanne.

Aga näitus tervikuna on igati vaatamist väärt, andes mitmekesise pildi värskest kaasaegsest kunstist ja nii mõnegi inspireeriva hetke ning väljakutse oma taju ja aju proovile panna. Nagu öeldud, kõigil on võimalik ka oma lemmikute poolt hääletada, nii et tasub võtta tee Kultuuruikatla kõrval olevasse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, ronida mööda treppe, taluda külma ja viia end kurssi tõusvate kunstitähtede aktuaalsete tegemistega.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: