Jürgen Rooste märkmeid Jazzkaarelt: olendite omailm ({{commentsTotal}})

Hauschka teeb klaverist kummalise löökpilli, rütmiinstrumendi, teistsuguse muusika loomise vahendi.
Hauschka teeb klaverist kummalise löökpilli, rütmiinstrumendi, teistsuguse muusika loomise vahendi. Autor/allikas: Sven Tupits/Jazzkaar.ee

Et ma olen paha inimene, siis ma tundsin, et pean tegema kurja, pean rääkima, panema kirja mõtted mõnest imelisest asjast, millest paljud ilma jäid.

Ma vaatan neid Jazzkaare inimesi mingis mõttes nagu friike. Kõige paremas mõttes. Ma olen vist ise ka paras talumatu friik ja kummalise hää vaimuga kohad tõmbavad selliseid kokku – seda enam, et seekord ka koht töötas. Telliskivi esimest korda säärase Jazzkaare keskmena, ühtse festivalialana, olgu ta päälegi muidu siuke hipsteripesa, hipsterihuudi serval, aga sääl saab täitsa inimese asju ka teha. Eeldades, et on inimesi, kes tahavad teha, kellega annab teha …

*

Friikidest rääkides, Jussi Saivo "Unehalvatus" kohe kaare alguses oli säärane totaalne friigi-show: kummaline ülikonnastet olend, kelle pää ja nägu on nagu hiiglaslik tolmutorakas, ilmub (jalutab kohale), paneb strobovalguse tööle ja esineb siis kirgliku, tumemeelse, helindeist muusikat otsiva kontserdiga. Kusjuures, see ei ole mingi soundperformance, olemuslikult see on lihtsalt muusika, see viis, kuidas minna algse – inimese heliiha, helinälja juurde tagasi.

Igatahes on Saivo esinemine lähim, mis ma olen old mõnele tulnukabändi kontserdile. Justkui tuttavlikud pillid, samas ka mitte, nagu poplauluks pürgiv jaur, aga samas sellest ikka väga kaugel me mõttes (Sven Grünberg ja Mess tulid korraks meelde, aga inimesele, kes Saivot ei kuulnud – ja neid on kahjuks palju –, on see vale paralleel). Kujutin teda kauge kummalise planeedi baarinurgas esinemas... Kas see häälitsusvajadus, see väljendustung seob olendeid?

Olendid, see on tänase teatri kese. Suur osa praegusest lavakunstist, sellest mittenarratiivsest või postdramaatilisest või… – need on kõik ainult teoreetikute peened solvangud, see on ikka lihsalt tänane teater. Igatahes suur osa sellest tegeleb mingi olendiloomega, asetab rambivalgusse humanoidi või veel imelikuma eluka, ja siis vaatleb meid ja teatrit ja väljendusvõimalusi läbi selle tuusti. Ja see on põnev! Aga ma plaanin tost lähiajal kirjutada pikemalt.

Muide, õhtu hiljem nähtud Renate Keerdi lavastuse "Põletatud väljade hurmaa" parim koht oli see, kus kolm karvapääolendit laval esitasid justkui äraselt ja segaselt, aga täiesti äratuntavalt "Under Pressure’it", ise samal ajal (käed instrumentidega kinni) pükse jalga ajadas – veidi illustreeriv laul, aga intensiivne stseen tükis. Karvapääd tuletivad Saivot meelde. Naaaatuke. Muu ei tuletanud üldse.

Saivole järgnes säärase šamaanlikuma sammuga, inimlähedasema helindijadaga, aga samuti kummalistel pillidel, Erik Alalooga ("Noise or not"). Oradest-torudest ja elektroonikast koosnevaid pille mängides jõudis ta meditatiivsete mustriteni. Ja see on ikka ilmselgelt muusika, mitte mürakunst kuigi performance’i pealkiri justkui selle järele küsiks. Teatraalne element oli siin väiksem, muusika aga oma tingimuste ja vaba vaimuga.

Ma oleks ehk nende kahe perfoka järjekorra ära vahetanud, Saivo lavakuju lihtsalt tõmbas veidi õhku ära. Samas ka ei, Alalooga on oma olemises säärane intensiivselt sissepoole, mis on ka harukordne omadus ajas, kus kõik on lahmivalt-lohakalt välispidine.

Sel kaksiketendusel-kontserdil oli publikut muide vast kümmekond inimest, ja see on üks parema fiilinguga ja ägedaim laiv, mida ma jupp aega näind. Hoidke silm pääl, ehk teevad veel. Aga kui ei tee – hahaa! Nii kerge ongi kõige parematest asjadest ilma jääda.

*

Larkin Poe on veidi nagu mu lapsepõlveunistus – kaks ilusat piigat lõunaosariikidest, kes mängivad rokenrolli, bluusi, kantrit, gospelit ja segavad seda kõike veidi grungega. Sääraseid bände ju oli sääl tollalgi, kui teismelisena süvalõuna poole piilusin, aga neid oli keerulisem kätte saada, ja siia ei sattund neist ükski. Larkin Poe ei jõudnud ka liiga hilja – Lovelli-õekste raiuvad kitarrid võivad ikka mu kulgemist korraks paitada, kuigi säärast lihtsama koega rokki olen harvemini kuulama hakand. Megan Lovelli kriipav-bluusine-ulguv-uilgav-unelev stiilkitarr oli imeline… jah, maailm on palju parem paik kui on säärast – palvest ja mässust, kurbusest ja kiusust läbipõimund lõunaosariiklust.

*

"Armastuse võimalikkusest 21. sajandi Eestis" valmis meil Siim Aimla vedamisel – ta tegi ekstra luuletajate tekstide pääle lühikese ajaga Estonian Dream Big Bandi seade – intensiivselt. Aga me kõik – mina ja Sveta Grigorjeva ja Eda Ahi ja Asko Künnap – olime laval ikkagi veidike nagu tundmatutel vetel. See ärevus andiski mingi kulgemise ja väe, et me olime kõik veidi rahutud-mures, seeläbi oli kontsentratsioon ja vaimne kohalolek ja mingi võluvägi ses asjas palju suurem. Ma olen Siimuga koos asjade tegemist ikka armastanud, aga seekord sai mingi kummalise naela pääle pihta, mis oli väga vajalik, aga need ei oleks kuskilt ise tekkind, see nael ja see koht, kuhu ta lüüa, tuli luua. Südamest loodan, et me saame seda kontserti, peaaegu etendust, uuesti mängida, sest see lugu, teema – armastuse võimalikkus – on kõige paeluvam ja olulisem (mulle). Tegelikult aga sellepärast, et see tuli meil põrguhästi välja, kui nüüd tagasihoidlikult ise öelda.

*

Abraham’s Café esitleb peagi oma uut albumit, aga neis poistes on miskit erilist, Balkani tumedaid tunge ja sissepoole pööratud eestlase kirge, mis aga ei tähenda – nagu paljude puhul kahjuks –, et silmad ja olemine ja pisiliigutusedki ei põleks, olemine ei huugaks. Toda värsket plaati ootan ma, aga nad on ikka üks kirglik laivbänd. Üks parimaid uusi ja noori bände üldse.

Kadri Voorand sai just auhinnatud ja puha, aga tema jõu juures... Voorandi puhul on äge ta nakkav intensiivsus, mis kisub bändimehed kaasa, nende parimad hetked on need, kui nad läevad kas kõrvulukustavalt või vaikselt-hellalt hulluks. Mõni tavalisem lugu, mis raadiosse passiks, siis nagu ei haagigi enam tolle eluterve hulluse ja jõu kombinatsiooni vahele. Mulle meeldib, et Voorand on nii seinast seina muusikas ära käinud. Ja muidugi ta rahutu ja tohutu hääl ja oskus igasse laulu too roll, läbitunnetus, oma õige sisim troll põimida, leida skättimisekski selle loo oma- või emakeel, uus häälikuilm.

Ja Holger Marjamaa ja ta bänd, nad on armsad poisid, alati positiivset vaibi täis (nad naeratavad üksteisele nii palju, ossakuipaljunadnaeratavad) ja kirglikult-kulgevalt-marukiiresti svingimas. Nagu miskist teisest ajast ja kohast, kuskilt kaugelt kõrtsunukast välja võlutud, kui see kõik oli alles natuke keelatud ja ärevalt värske. Praegu lihtsalt saab siuke värk vahel veidi akadeemilisema jazzimaigu külge, muud miskit.

*

Liisi Koikson on mulle alati meeldind, see tema miski oma joon ja olemine. Seekord laulis ta koos bändiga Billie Holiday laule (too saanuks 7. aprillil 100-aastaseks vanamooriks, aga see muidugi oligi võimatu, seda polekski saanud juhtuda – noh, Tina Turner 100. sünnipäeva show’d ootan ma küll). Holiday on üks kõige tähtsam, sügavamalt kriiband laulja mu jaoks, ma leidsin kuskilt mingid ta kassetid teismelisena ja ketrasin neid. See sume tumedus, see ahastus ja see valu lumm on minusse settinud kuidagi. Liisi Koiksonis seda ei ole, õnneks. Billie Holiday oli valu ja kurbuse laulik, ja et nii laulda, peab sääl ära käima.

Ma ei tahaks seda kohta kellelegi, säärast elu ja lööke ja nööki. Nii et las Koikson laulab omamoodi. Omas sisimas paigas ja tundes, sest Holidayd ei saa ka näidelda, noh, nii laval ja laulus näidelda. Ma südamest loodan, et Holiday valu ei tule Koiksonil kunagi välja, sest see neelaks ka ta elu. Aeg-ajalt tuleb ikka keegi kuskilt, kellele on nii palju haiget tehtud, aga kelles on olemas ka too muusikaanne, ja siis on see nende pärusmaa. Aga neid inimesi juurde "toota" ei anna ega tohi, sest keegi ei peaks nii tundma, see oleks kuritegu. Ja nood paljud, kes tunnevad, saavad siis ehk lohutust, kui laulab Holiday või Joplin või Cobain. Nood teised, kes seda tunnet ei tea, tunnevad aga ära, et midagi sääl on, ja see miski teeb ka neid veidi rahutuks ja kurvaks. Selline on maailm. See meie oma.

*

Saksa räppar Hauschka jättis räpi – kuigi lugusid ta ikka räägib, lugude vahele – ja mängib klaveriga. Jah, ta mängib klaverit ja klaveriga (ta räppe pole viitsind ma veel kuulata, aga klaverdus mängib praegugi, kui kirjutan). Teeb sellest mingi kummalise löökpilli (mis polegi ju vale), rütmiinstrumendi, teistsuguse muusika loomise vahendi. See on säärane ambient´lik, meditatiivne kraam, mida ma väga armastan. Ma armastan seda eriti üksi, mitte kontserdisaalis. Aga jah, eks see üksiolemise koht on ka hulgas olles enese sees.

*

Käisime poisiga Genka lastehommikuräppi vaatamas. Genka oli suur-sõbralik-südamlik, ühtki mu lemmiklugu ta repertuaarist küll esitamisele ei tulnud, ta oli hunniku tuntud lastelaulu- ja luulemotiive keeranud sellisteks didaktilisteks räppideks, et "mis juhtub kui". Oli leidlikke motiive ja keerdkäike ja riime, aga samas ka noid kõige esimesi, liiga lihtsakesi. Aga sellest polnud lugu, sellest polnud üldse lugu, sest kogu see asi oli nii armas ja istus lastele. Lihtsalt mul vahepääl tekkis mõte, et kui Genkal oleks kuskil siuke lasteluulevihk näpus, siis peaks sellega küll kõvasti tööd tegema, aga asi oleks seda lõpuks ehk väärt ka. Aga jah, kiirustamise mekki ja esimesi riime siin oli veits (sõnaga veits riimis ta billgeits, see oli täitsa lahe).

*

Ma olen ebaõiglane ja ülekohtune, aga inimesel on piirid, eks. Kui Tartu Uus Teater on Tallinnas külas, kui kinos jookseb Cobaini film, kui inimesel endal on vahepääl vaja miskipärast hulluks ära ja arust ja ogaraks minna, kui väljas on hunnik uusi raamatuid, mis võtavad su laual säärase priske paki kuju, vanade kõrgete virnade kõrval… Jazzkaar on siuke hingepesa, uitamise-olemise koht, üks kõige parem koht.

Mulle meeldib, et kuigi see on paisund suureks, ei ole see muutunud ülbeks-kõrgiks-elitaarseks. Kuigi ma usun, et mõne noore tasku pääle hakkavad need piletihinnad küll. Ehh, ma saan ju aru, et muidu ei saaks nii suurelt teha ja noor võib ju minna festarile vabatahtlikuks ja siis vahepääl kontserte luusida ja pääle tööpäeva lõppu kaasa bluusida, aga jah… Tasuta kontserdide päev oli ju ka, õigus, terves linnas olid sutsakad-perfokad paigus.

Ma hakkan järgmise aasta Jazzkaart ootama, see tähendab, ega ma oota, mingid teistmoodi loomingulised patakad said laetud ja nüüd tuleb omi asju teha, aga paar mõtet, mida ise selle ilusa hulluse raames ette võtta, juba idanevad.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: