Esimene lugu, mida ma sellelt plaadilt kuulsin, oli "Love Is Blind" ja mulje oli vaimustav. Tuli meelde elamus, mille sain Erykah Badu 1997. aasta debüütalbumi "Baduizm" esmakuulamisel. Kakskümmend aastat hiljem valminud "Love Is Blind" kannab samasugust neo-souli vaimu, mõjumata anakronistlikult ega museaalselt. Vastupidi, lugu on oma rütminihete, "märja" bassisaundi ja peenmuusikaliste finesside tõttu väga elus. "Musta", kohati jazziliku tunnetusega gruuvi leiab veel paarist loost ("Don’t Give Up" ja veidi Robert Glasperi vaimus helikangaga plaadi nimiloos).

Lauludes "I Am The Only One" ja eriti "All This Time" on pigem esil catchy poppala elemendid. Neis kahes loos on peidus selge hitipotentsiaal. Mängutoosi tilina ümber kootud "Dance Around" on helge haldjavalss, plaadi avalaul "Procrastination Queen" (vaadake ERRi esitusvideot alt) mõjub samas ebamugavusttekitava industriaalse distortion-kõlaga pigem pelutavalt kui kuulama kutsuvalt. Seda enam, et enamus selle looga loodud ängist ja ärevusest hajub järgmiste lauludega. Õnneks.

Seitsme looga 25-minutine CD, mis ei anna päris albumi mõõtu välja, kuid ei mõju ka EPna. On see kõrvalepõige, märk uuest suunast, mingi etapi kokkuvõte? Võimalik, et kõik kolm korraga, ehkki plaadi tutvustuste põhjal võiks arvata, et pigem viimane – lood pidavat peegeldama lauljatari Londonis veedetud perioodil teda saatnud võõra-tunnet ja lausa kohatist üksildust. Seda atmosfääri on kõige rohkem stiilse soulitunnetusega lugudes, mille instrumentatsioon ja mängulaad loovad illusiooni, et kohe hakkab laulma Jill Scott või Angie Stone. Jazzitaustaga saatemuusikute pillimäng on vaheldusrikas, Raul Ojamaa produktsioon samuti, ehkki kõlalise lahenduse osas kuivem kui äsjase Jazzkaare plaadiesitluskontserdil, mis jättis sarnaselt albumile soodsa mulje.

Liisi Koiksoni artistikuvand on seni olnud eelkõige "korraliku tüdruku" oma. Teda on iseloomustanud positiivsus, eriline hääle puhtus ja kõlavus (vokaalpedagoogid nimetavad seda miskit, mis hääle eriliseks teeb, formandiks) ja kindlasti ka ülimalt selge teksti ütlemine. Värske albumi laulusõnades ja kõlapildis on ülekaalus kõhklused ja heitumus ning pigem armastuse puudumine kui selle paistel nautlemine. Hääle klaar kõla on siingi alles, kuid ingliskeelse Liisi Koiksoni vastse stilistilise ja emotsionaalse fluidumiga peavad tema varasemate, eestikeelsete plaatide austajad ilmselt veidi harjuma.