Krista Kaer: kõik saavad ühe summa, HeadReadil peaesinejaid ei ole ({{commentsTotal}})

Inglise prosaist ja stsenarist William Boyd ning korraldaja Krista Kaer eelmise aasta HeadReadil.
Inglise prosaist ja stsenarist William Boyd ning korraldaja Krista Kaer eelmise aasta HeadReadil. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kirjandusfestival HeadRead toob mai lõpus Eesti kirjandushuvilise rõõmuks kohale üle 30 väliskülalise, kusjuures Eesti kirjanikke osaleb festivalil veelgi rohkem – peaaegu kõik praegused Eesti tegevkirjanikud on HeadRead festivalilt läbi käinud.

Mida sellise festivali korraldamine endas kätkeb, milline suhe on HeadReadil homme Tartus startiva Prima Vista kirjandusfestivaliga ning miks on oluline teada-tunda just naaberriikide kirjanduselu? Seitsmenda HeadRead festivali korraldustoimkonna liige Krista Kaer annab vastuseid.

Esmalt, kas HeadRead nagu [headread], [heedriid] või [heedreed]?

[headread], see on eestikeelne pealkiri, aga kes tahab võib seda lugeda nii nagu talle meeldib.

Millega kirjandusfestivali korraldajad vähem kui kuu aega enne avangut tegelevad?

Kõikide otste paanilise kokkutõmbamisega. Selle kindlaks tegemisega, et kõikide saabumised, lahkumised on täpselt paigas, et on lepitud kokku autoritega, kui palju neilt intervjuusid tahetakse, muretsemisega, et viimasel hetkel keegi ära ei ütleks. Et kõik laabuks nii nagu vaja, et need, kes autoreid intervjueerivad, on ikkagi olemas ja nõus ja saavad tulla – kõikide niisuguste asjade üle kontrollimisega.

Kas eelmise aasta lõpu vahejuhtum, korruptsioonisüüdistus HeadReadi rahastamisega seoses, on kuidagi tänavuse festivali korraldamist ka mõjutanud?

Ei ole, sest tegelikult HeadReadi rahastajad Kulkas ei ole mõjutatavad, ütleme nii, et see oli arusaamatus.

Mis sellest juhtumist tänaseks saanud on? Kas uurimine on lõpetatud?

Jah. Protseduurireeglite rikkumise eest maksin trahvi.

Kui palju?

Ei mäletagi. Aga see oli väga ebameeldiv loomulikult. Eks ma olin ise hooletu ka ja võib-olla ei rõhutanud veel mitmeid kordi, et ma ei hääleta, nii et... Tuleb olla korrektsem iga asja ajamisel ja kõik üle kontrollida.

Tänavu on programmis kõige rohkem külalisi Põhjamaadest, kõige suurem staar on Kanadast, aga ka autoreid Iisraelist, Nigeeriast, mitu nime Suurbritanniast, Madalmaadest. Kas geograafiline kaetus on teie jaoks kuidagi oluline ka?

Ütleme nii, et meil on algusest peale olnud soov, et Eesti naaberriikidest oleks esinejaid. Tänavu tõesti Rootsist nii palju esinejaid, see on omamoodi juhus. Rootsi kirjanikke oleme kutsunud enne ka, aga nad ei ole saanud tulla. Väga palju sõltub ka nende plaanidest – mismoodi ja kuhu, kuidas nende liikumised on. Aga sellel aastal on nii Rootsi lastekirjanikke kui ka krimikirjanikke, noortekirjanikke. Alati oleme tahtnud Vene kirjanikke. Parimal juhul ka nii Lätist kui Leedust. Seekord on ainult Läti esindaja. Ja muidugi Soome. Hea kui oleks ka Taanist ja Norrast, aga noh, Islandilt on sel aastal see-eest.

Mille taha jääb see, et suhteliselt lähedalt, Leedust, ei saa kirjanikku, kui te seda soovite?

Sel aastal on nii, et Leedu kirjanik läheb Prima Vistale. Ütleme, et see on kahe festivali vahel ära jagatud.

Miks on oluline just naaberriikide autoreid siia tuua?

Naaberriikide kirjandust tunda oleks ju päris tore ja igati sobilik – kõigepealt kodu lähedalt ja siis kaugemale. Seda enam, et näiteks läti ja leedu kirjandust tõlgitakse eesti keelde väga vähe võrreldes sellega, kuidas näiteks eesti kirjandust läti keelde tõlgitakse. Iga kord on piinlik, kui lätlastega rääkida. Eesti ja Soome vahel on sidemed juba nii vanad, et seal on eesti kirjandus üsna tuntud. Nende raamatumessidel on alati Eesti esindatud. Katsuks teistpidi ka seda asja teha.

Kõige suurem autor on vist ikkagi Margaret Atwood sel aastal.

Ta on kõige tuntum ja kõige suurema raamatute pagasiga, jah.

Kas nii tuntud nimedel on mingid erilised nõudmised ka? Millistel tingimustel nad siia tulevad?

Eks see oleneb ikka autorist, aga ta tuli päris hea meelega. Kuigi ka tema on inimene, kelle poole ma olen pöördunud juba kolm aastat – nüüd avanes võimalus. Mingeid erilisi tingimusi ei ole.

Kas kirjandusmaailma tähed alluvad raha võimule – erinevad esinemistasud ja maaletoomise kõrge hind nagu näiteks popmuusikas?

Ma ei oska öelda, kuidas see üle maailma on. Ma tean näiteks, et mõnel suuremal festivalil – ingliskeelsed festivalid, kus esinemine toob tõepoolest kaasa raamatute müügi tohutut tõusu – mingeid astronoomilisi summasid neile ei maksta. Näiteks Hay festivalil on juba algusest peale kombeks, et iga esineja saab esinemise eest tasuks kasti punast veini. Seal oli vist ainult üks erand – Bill Clinton. Edinburgh´is samamoodi, kõik saavad esinemise eest ühe summa, nii et põhimõte on sama nagu meilgi – peaesinejaid ei ole.

Meelitamiseks siis muud vaja ei ole kui läbirääkimis- ja planeerimisoskust.

Kindlasti läbirääkimisoskus, planeerimisoskus ja eks siis vähehaaval hakkavad ka kuuldused levima. Üks põhjus, miks kirjanikud mõnele festivalile tahavad minna ja mõnele mitte on kindlasti see, kui hästi nad ennast seal tunnevad. Näitaja on see, kui paljud siia tagasi tahavad tulla.

Kas te räägite suhtlusahelas mänedžmendi või autori endaga?

Kui võimalik, siis autoriga on loomulikult kõige parem variant alati. Aga tihtipeale tuleb rääkida agendiga. Juhul kui tuleb autorini jõuda läbi kolme agendi, siis võib juhtuda, et see teade üldse autorini ei jõua. Kui vähegi võimalik, tuleb autori endaga kontakti võtta. Tihti saab määravaks see, et autor ei ole veel Eestis käinud ja teda huvitab lihtsalt Eesti kui selline.

Mida läheks vaja, et näiteks Houellebecq siia tuua?

See ei ole üldse võimatu. Ma olen juba sel teemal läbirääkimisi pidanud. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas ta oma aega planeerib ja kas tal on parasjagu midagi muud ees.

Luule puhul on kirjandusfestivalidel see nii-öelda esinemismoment selgem, see live- aspekt. Ilukirjanduse puhul on enamasti tegemist vestluse vormiga. See tähendab, et on hästi oluline, kes ja kuidas selle vestluse agenda kokku paneb. Kuidas see asi toimub?

Selle paneb väga paljuski paika ikkagi intervjueerija. Me oleme alati püüdnud teha nii, et intervjueerijad saavad kirjanikega kokku juba enne kui nad lavale lähevad. Nad saavad kuigipalju omavahel juttu ajada, siis tõenäoliselt valmistutakse selleks, millest rääkida.

Tavaliselt tundub, et need vestlused võivad minna kahes suunas: kirjaniku loomingu sisuline, vormiline mõtestamine või siis kirjanduse ja kirjanike ühiskondliku postitsiooni mõtestamine ja mingite sotsiaalsete probleemide aktualiseerimine.

Meil on näiteid mõlemast olnud. Selle teise tüübi näiteks oli kindlasti Toomas Hendrik Ilvese ja Tom Stoppardi vestlus, kus konkreetseid Stoppardi näidendeid ei puudutatudki vaid räägiti justnimelt kirjandusintellektuaalide osast mõtlemises ja ühiskondlikus elus. Aga suurem osa nendest kohtumistest on nii, et räägitakse peamiselt sellest kirjanikust ning juhul kui mõlemad pooled tahavad minna kaugemale ja võtta midagi muud ka jutuks, siis sellele ei ole loomulikult keegi vastu. Tõenäoliselt kirjanik ütleb väga palju selle kohta, kuidas ta maailma mõistab, oma teostes. Väga head kirjanikud on ka väga head esinejad ja nende juttu on igal juhul huvitav kuulata. See oleneb ikkagi väga palju neist inimestest, kes on laval. Möödunud aasta intervjuudes mindi ka ikka laiemate teemade peale.

Näiteks Andrei Ivanovi puhul ei saa sellest tõenäoliselt üle ega ümber.

Ma arvan kindlasti, jah. Ivanovi vestlus Tarmo Jüristoga toimub inglise keeles, et see oleks arusaadav ka meie külalistele.

Olete varasemalt intervjuudes öelnud, et HeadReadil pole ambitsiooni kasvada suureks festivaliks. Miks?

Sest maailm on täis suuri festivale. Hiljuti kuulsin, et Edinburgh´i festivalil on 800 esinejat. See tähendab seda, et üks esineja lükatakse lavale ja teine ootab ukse taga järge. See tähendab, et need esinejad ise ei saa sellest paigast ega teistest esinejates mitte mingisugust pilti. Ka kuulajatele on tegevus toimumas vähemalt kümnes telgis korraga, valida on tihtipeale väga raske, sest tahaks olla mitmes kohas korraga ja see jääbki niisuguseks virr-varriks, kaleidoskoobiks. Pigem hoida teda siiski väikese, sõbraliku festivalina, kus on lisaks võimalusele väga palju huvitavat kuulda ka lihtsalt mõnus olla, et õhkkond säiliks.

Need suured festivalid on tasulised. Kas HeadRead jääb igavesti tasuta festivaliks?

Seda ma ei oska öelda, aga esialgu on ta veel tasuta.

Mida uut tänavune HeadRead võrreldes eelmiste aastatega toob?

Lastekirjanduse keskuses toimub seekord rohkem kohtumisi ja üritusi ja kohal on ka väliskirjanikke. Tegelikult on uus ka see, et festivalil viibib viis kirjanduskriitikut, sealhulgas Independentist ja Le Monde'ist, kes ka esinevad festivalil. Tegu on tegelikult omaette üritusega, mille eesmärk on tuletada maailmale meelde unustatud häid kirjanikke ja leida neile tõlkijaid ja kirjastajaid, aga kui nad juba siin on, siis loodan, et nad leiavad aega ka Eesti kirjandust märgata.

Peate te publiku üle arvet ka? Kui palju eelmistel aastatel väisajaid oli, palju sel aastal ootate?

Umbakudne arvestus on tehtud. Kuulajaid on olnud ikkagi tuhandetes, vähemalt silma, ürituste toimumiskohtade järgi arvestades. Aga kuna pileteid ei müüda, siis väga täpne see arvestus ei saa olla. Aga alates möödunud aastast võib öelda, et kõik kohad olid ikkagi rahvast täis. Festival on leidnud publiku. Sellist traditsiooni Eestis ei olnud, see on vähehaaval tekkinud.

Kas ka publiku poole pealt on välismaalt inimesi oodata?

Jah, ma arvan küll. Üha suurem huvi on Soomes ning Lätis ja Leedus, kus ei ole sellesarnast festivali. Ma arvan, et sellel aastal on sealt külalisi.

Aga need on pigem ikkagi aktiivsed kirjandustööstuse huvigrupid, mitte täiesti tavalised lugejad?

Ei, ma arvan, et seal võivad olla ka täiesti tavalised lugejad. Seal võivad olla näiteks tõlkijad või inimesed, kellele mõni autor väga meeldib. Ma tean mitmeid inimesi Soomest, kes tahaksid tulla. Võimalus nii lähedal kuulata näiteks Atwoodi või David Grossmani – see on ju suurepärane.

Kuidas te Prima Vistaga suhestute? Ilmselgelt olete te konkurendid – kaks kirjandusfestivali väga lühikese ajavahemiku jooksul.

Ma ei hakka päris kindlasti mingit võrdlust tegema. Ma tahan öelda seda, et Prima Vista on tegelikult meist vanem. Prima Vista oli endal väga kenasti koha sisse seadnud siis, kui HeadRead algas. Mul on väga hea meel, et nad on siiani üsna eriilmelised ja pigem täiendavad teineteist kui võistlevad. Prima Vistal on kõikvõimalikke niisuguseid üritusi, et kaasa haarata lugejaid, mida meie festivalil võib-olla nii palju ei ole. Aga teeme niimoodi, et me ei hakka neid kahte festivali analüüsima. Ma ütlen lihtsalt, et mõlemal on oma koht ja jõudu ning edu Prima Vistale.

Enne ütlesite, et Leedu kirjanik läheb sellel aastal Prima Vistale. Kas siis ikka väikestviisi selline kirjanike äranapsamine üksteise eest ikkagi käib?

Ma ei ütleks, et see Leedu kirjanik meie eest ära napsati, sest me ei olnudki teda kutsunud HeadRead festivalile. Võib-olla, kui Prima Vista ei oleks teda kutsunud, siis me oleks ta leidnud ja kutsunud, aga kui ma nägin, et ta on juba välja kuulutatud, siis ma ei hakka ju paluma, et ta tuleks hoopis HeadRead festivalile. Sel ei oleks ju mingit mõtet.

Millist sündmust oma festivalilt ise kõige rohkem ootate?

Võib-olla David Grossmani esinemist, sest minu arvates on ta äärmiselt oluline kirjanik. Mul on väga hea meel, et tal on võimalik siia tulla.

Viimases "Kirjandusministeeriumis" ütles Kivisildnik, et tema ei pane uuele kultuuriministrile mingeid lootusi – meil puudub igasugune institutsionaalne tugi kirjanike toetamiseks, Kulka toetused vähenevad jne. Kas teie festivalikorraldaja ja eduka kirjastuse juhina näete ka perspektiivi niivõrd mustana?

Ma ei ütleks, et need toetused on võrreldes paari aasta taguse ajaga üleüldse kultuurile ja kirjandusele väga palju vähenenud. Need on enam-vähem samad ikkagi kogu aeg. Igati oleks parem kui kõiki kultuurivaldkondi toetataks rohkem, sest kultuur on see, mis annab Eestile oma näo. Nagu keegi on öelnud, et ega maailma ei lõpeks, kui kultuuri toetamine lakkaks, aga see oleks ääretult palju tuimem, hallim ja igavam. Kivisildnikul on üldiselt kombeks näha maailma üsna mustades värvides, aga ma arvan, et alati tasub loota, et see asi nii mustalt ei lähe. Selleks tuleb ise ka häält teha, see on täiesti selge. Aga ma ei usu ka, et see muutus järsult tuleb uue kultuuriministriga. Las ta vaatab, mis toimub ja ütleb siis, mida ta asjast arvab. Ma ei näe praegu niisugust tragöödiat lähenemas, et tuleks tänavatele minna.

Kui Eesti kirjanduselust rääkida, siis minu arvates on see aastaringselt väga elav. Kirjandussündmusi on palju, saalid on täis. Ja see on just Eesti kirjandus, mis inimestele huvi pakub. HeadRead festivalil paistavad silma maailmanimed, aga kui te vaatate kõiki neid üritusi, mis tutvustavad Eesti kirjandust, mis toimuvad Eesti luuletajate, kirjanike osavõtul, siis neid on ju ääretult palju. Eesti kirjanikke, kes on tegevad sellel festivalil, on väga pikk nimekiri. Ning ei saa öelda, et seal oleks ainult noored või ainult vanad, vaid on ikkagi täielik läbilõige erinevatest põlvkondadest – tõeline Eesti kirjanduselu.

Milline oli teie viimane suur-suur kirjanduselamus?

Kazuo Ishiguro "Maetud hiiglane", mis ei ole veel eesti keeles ilmunud.

HeadRead 27.-31. mai – luulekavad, vestlusringid, proosa võistulugemine, kirjanduslikud jalutuskäigud, töötoad, raamatulaat. Tutvu festivali kava ja külalistega.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: