Värskes Tunas räägitakse individuaalsusest, sotsialistidest, terroristidest, Paul Keresest...
Tutvustame selle aasta teist ajalookultuuri ajakirja Tuna.
Ilmar Vene essee: Minasuse esiletulek
Essee kirjeldab kokkuvõtlikult individuaalsuse ilmumislugu. Kõigepeal katsutakse selgitada, mispärast on varasemate ajastute autorid oma mina tutvustamisel väga vaoshoitud? Mispärast puudub antiik- ja keskajal kirjutatud biograafiais isiksuse kujunemislugu? Autor vastab: Kujunemislugu esitab isiksuse ilmumise põhjused, kuid isiksust praeguses mõttes varasemail ajastuil ei tuntud; ja nimelt sellepärast, et tollast kujutlemisviisi mööda ilmusid väjapaistvad isikud jumalike jõudude tahtmisel. Erakordsed inimesed teenisid Riiki ja Tarkust, kaht üliväärtust, mis keskajal ühinesid Taevariigiks; suured olid nende teod, mitte nad ise. Arvesse tuli ka üks ristiusu põhitõdesid: suurem osa pattudest johtub oma mina kallikspidamisest; kristlane on inimene, kes püüab oma minast vabaneda.
Individuaalsus sai ilmuda alles kristliku ajastu lõppedes. Uusajal usutakse, et väljapaistvaks ei muuda inimesi mitte kõrgemate jõudude tahe, vaid kujunemislugu. Selline usk annab endast märkust juba 14. sajandil: Petrarca teab, et kristlasel ei sobi oma minast kõnelda, kuid seda ta järelpõlvede poole pöördudes siiski teeb. Kaks sajandit hiljem Montaigne´i “Esseede” ilmumise ajal selliseid kõhklusi enam ei esine. !8.sajandil aga Rosseau “Pihtimusest” peale, muutub isiksuse kujunemisloo kirjeldamine väärtuseks omaette.
Mait Kõiv. Kangelane ja kaabakas: Kuulsad kuningad muistse Lähis-Ida ja Kreeka pärimustes
Toomas Karjahärm. Sotsialistid ja ja terroristid 1905.aasta revolutsioonis
1905.aastal esinesid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Eesti organisatsioonid esmakoones VSDTP Tallinna komitee (1904) ja VSDTP Tartu grupp (1903) sõjaka ja vägivallale üleskutsuva retoorikaga. Nende organisatsioonide valdavalt noortest haritlastest (üliõpilased ja gümnasistid) juhid läksid ülevenemaalise partei programmi (1903) raames kaasa vene parteikaaslaste relvastatud ülestõusu loosuniga. 1905.aasta aprillis Londonis toimunud VSDTP III kongress kuulutas ülestõusu praktilise ettevalmistamise partei esmaseks ülesandeks. Enamlaste juht Vladimir Lenin-Uljanov pooldas poliitilisi tapmisi, rahaliste vahendite ekspropieerimist, individuaalset ja massiterrorit tsiviil- ja sõjavõimude vastu, kuid nõudis partei kontrolli niisuguste aktsioonide üle. Eriti kiitis Lenin “iuut tüüpi” terrorit Lätis ja Poolas, kus see oli seotud ülestõusuga. 1907. aastal mõistis VSDTP V congress partied kompromiteeriva “terroristliku taktika” hukka, keelas ära atendaadid, ekspropieerimised ja parisanitsemise ning saatis laiali partei võitlussalgad.
Eesti sotsiaaldemokraatide peamine tegevussuund oli tööliste poliitiline kasvatamine illegaalse propagandakirjanduse abil, mida anti välja partei salatrükikodades eesti ja vene keeles. Väga ligikaudsete arvestuste järgi trükiti Eestis aastail 1905-1907 u 250 erinevat lendlehte ja brošüüri, mille tiraažid võisid moodsatel trükimasinatel ulatuda kuni 25 000 – 30 000 eksemplarini. Kõige levinenumateks üleskutseteks oli lendlehtedes “Maha isevalitsus!”, “Elagu rahva vabariik!”, “Elagu sotsialism”, “Elagu sõjariistades mäss!”. Lendlehtedes kuulutati töörahva vaenlasteks Vene isevalitsus, “vereimejad” mõismikud ja “töörahva orjastajad” kapitalistid, kelle vastu õhutati ägedalt sõda, mille edukaks pidamiseks puudusid tingimused ja vähemadki väljavaated: polnud piisavalt inim- ja materiaalseid ressursse, polnud militaarvaldkonnas kompetentseid juhte, polnud ülestõusuarmeed ega relvi. Mitte kusagil Eestis ei õnnestunud relvi vähegi arvestatavas koguses sõjaväe ladudest üle võtta, raha relvade ostmiseks korjati töölistelt vabrikutes kui ka elanikelt , kuid relvi osta ei jõutud. Eesti sotsiaaldemokraatidel polnud mingit varem läbimõeldud relvastatud väljaastumise plaani, neil puudus pädev ülevaade olukorrast ja vastase jõududest. Nii jäigi üle loota isevalitsuse kukutamisele Venemaa suuremates keskustes, esmajoones Peterburis Ja Moskvas, ja sõjaväe ületulekut “rahva poolele”.
Eestis 1905.aastal trükitud ja levitatud sotsiaaldemoikraatlikes lemdlehtedes kutsuti töölisi ja talupoegi hävitama kõiki “rahva vabaduse vaenlasi” eriti aga mõisaid ja mõisnikke, pühkima see “ussisugu” maa pealt minema. Eestis sattuski Tallinnast 1905.aasta detsembris maale siirdunud töölissalkade (100-150 meest9 ja nendega ühinenud talupoegade löögi alla otseselt mitte tsaarivalitsuse võimuaparaat, politsei ja sõjavägi, vaid kohalike ülemkihtide tuumik ja tsiviilisikute grupp – baltisaksa aadlist suurmõisnikud. Mõisate massiline ründamine Põhja-Eestis ja Pärnumaal 1905.aasta detsembris, sealt relvade, raha ja väärtasjade röövimine (revolutsiooni heaks) ning mõisa peahoonete (mõisahäärber, mõisniku elumaja) ja piiritusevabrikute põletamine, lõhkumine ja rüüstamine oli kõige laiaulatuslikum terroristlik aktsioon Eestis Esimese vene revolutsiooni päevil. Ametlikel andmetel sai kannatada umbes 1000 mõisast 161, neist tõsisemalt u 100, sh 65 peahoonet põletati. Eesti alal tapeti vaid siiski kaks mõisnikku: Arthur von Baranoff Peningi mõisas Harjumaal (20. 12. 1905) ning Eestimaa maanõunik ja Riiginõukogu liige Vanamõisa parun Otto Budberg von Bönningshausen Läänemaal (17.02. 1907). Mõisnike haavamisi ja tapmiskatseid oli rohkem, kümme baltisaksa mõisnikku ja nende perekonnaliiget võeti ülestõusnute poolt 1905.aasta detsembris Põhja-Eestis pantvangi, et neid vahetada arreteeritud talupoegade vastu ja avaldada võimudele survet sõjaseaduse kaotamiseks. Mõisaametnikele (peamiselt mõisavalitsejad ja metsnikud) kallaletungides on tegemist tapmiskatsete (tulistamise), haavamise, peksmise, röövimise, “vangivõtmise”, varanduse hävitamise ja vägivallaga ähvardamisega. Eesti sotsiaaldemokraatide juhid distantseerusid juba 1905.aasta oktoobris niisugusest vägivallast, kuigi olid oma lendlehtedes viimase ajani kihutanud rahvast üles vabanema mõisatest ja mõisnikest.Mõisnike vara ulatuslikku riisumist ja hävitamist Eestis ei saa paigutada mingi kindla terrorismi vormi või tüübi alla. Siin põimuvad läbi mitmesugused protsessid: demokraatlik revolutsioon isevalitsuse kukutamiseks kui laiem taust, relvastatud ülestõus kui võitluse äärmusvorm., sotsiaaldemokraatide vägivaldne või vägivalda õhutav taktika, massiline rahvaliikumine ja üldine käärimine,agraarrahutused (agraarterrorism), alamkihtide mäss, rahvuslik vabadusliikumine, ajalooline viha ja kättemaks, eufooria ja anarhia.
Kõige enam vägivaldseid intsidente võimuesindajatega on 1905.aastal Eestis seotud mõisaründajate salkade ja meeleavaldajate kokkupõrgetega neid laialiajava politsei sõjaväega (tragunite, kasakatega). Niisugustes minilahingutes said tavaliselt surma ja haavata meeleavaldajad. Politseinikest ja sõjaväelastest said surma või raskelt haavata üksikud. Mastaapsemad valitsusasutuste ja riigiametnike vastu suunatud pogrommid leidsid aset Narvas, Pärnus, Rakveres, Jõhvis, Märjamaal ja Raplas, kuid need jäid pigem ülsikjuhtudeks ega toonud kaasa letaalseid inimohvreid. Tallinna Ringkonnakohtu fondides (f. 105, 139) Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiivis on umbes veerandsada nimelist toimikut politseinike ja sõjaväelaste elu ja varanduse kallale kippumise kohta 1905.aastal. Seejuures on kallaletungide ja tapmiskatsete ohvritest politseinike hulgas 2/3 eesti rahvusest kordnikud ja urjadnikud. Teadaolevalt tapeti Eestis 1905.aastal üks politseinik.
Väga üldine oli Eestis impeeriumi ametliku sümboolika kõrvaldamine või lõhkumine nii linnas kui maal, nekrutite teenistussemineku takistamine, kroonu viinapoodide ja ladude nong mõisakõrtside rüüstamine, sideliinide kahjustamine (telefonipostide mahasaagimine, telefonide lõhkumine); raudteel pandi toime mõned diversioonid.
Baltimaade ajutise kindralkuberneri kantselei teatel (1908) registreeriti Balti krais 1700 terroristlikku akti ja 3076 relvastatud kallaletungi, neist lõviosa langes Läti arvele, kus tapeti märkimisväärne hulk politseinikke ja sõjaväelasi, kellega ülestõusnud pidasid koguni lahinguid. Eestis oli mõisnike, mõisaametnike, politseinike, sõjaväelaste ja vabrikuadministratsiooni esindajate tapmine või haavamine 1905.aastal pigem erandlik nähtus, kuigi vägivaldsete episoodide arv oli tunduvalt suurem kui “rahulikel” aastatel.
Merike Jürjo. Noorsoo kaitsepoliitika Eesti Vabariigis
Reigo Lokk. Taasiseseisvunud Eesti etnodemograafiline “dekoloniseerimine”: diskursusest ja praktikast
Kaarel Piirimäe. Maksim Litvinov ia president Roosevelti salajane sõnum12.märtsil. Ühe diplomaatilise kõneluse retseptsioon ja tähendus – kriitiline analüüs.
Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti ja Nõukogude Liidu suursaadiku Maksim Litvinovi kõnelust 12.märtsil 1942 Washingtonis võib pidada üheks olulisemaks 20.sajandi Eesti, ja ka Läti ja Leedu ajalugu mõjutanud diplomaatiliseks sündmuseks. Kohtumisel teatas Roosevelt, ei ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast 1941.aasta piirifega. Kuigi Roosevelt keeldus formaalse lepingu sõlmimisest, oli tegu märguandega Stalinile, et ta võib sõja lõppedes taastada kontrolli Balti riikide üle. Stalini reaktsioon Roosevelti järeleandmisele oli lakooniline --- Ameerika arvamus võeti teadmiseks – kuid Moskva jaoks oli Balti küsimus sellega sisuliselt otsustatud. Kuigi 12. märtsi kõneluse ettekirjutus ilmus avalikkuse ette 1984.aastal, on see ajalookirjanduses kummaliselt vähe tähelepanu pälvinud. Paistab, et ajaloolased ei tõtta harjumuspäraseid seletusmudeleid muutma ning püüavad uusi tõendeid, mis senistele teooriatele vastu käivad , ignoreerida või loogikavigadest hoolimata vanade käsitlustega sobitada. Roosevelti biograafid püüavad järeleandmist ilustada, rõhutades presidendi keeldumist formaalsest mõjusfäärilepingust; teised ajaloolased soovivad pöördepunkina esile tuua Roosevelti ja Stalini kohtumist 1.detsembril 1943 Teherani konverentsil . Antud allikapubliatsioon koos selgituste ja kommentaaridega on seega vajalik, et kummutada müüte ja vääritimõistmist, mis seotud Roosevelti; Balti küsimuse ja USA-Nõukogude Liidu suhetega Teise maailmasõja ajal.
Tiina Kala. Laiast ilmast Käsmu, vahepeatusega: keskaegsed tekstikatked ajaloolis(t) el oreli(te)l
Võimalused uurida keskaegsel Liivimaal religioosset kirjandust on väga piiratud - terviklikult säilinud käsikirjalisi raamatuid leidub Eesti kogudes kokku vaid mõnikümmend, neistki on osa omandatud alles hilisemate ostudena ega esinda seetõttu keskaegsel Liivimaal käibinud kirjavara. Sellises olukorras väärib iga leid suurt tähelepanu. Eesti arhiivid ja raamatukogud on hästi korrastatud, nende kogusest pole lootust leida seni tundmatuid terviktekste, küll aga pakub uusi leide keskaegsete raamatute fragmentide uurimine. Sageli tarvitati käibelt kõrvale jäetud tekste või nende osi uute raamatute köitmisel, just seeläbi neid vanu tekstikatkendeid enamasti tuntaksegi, kuid on ka teisi võimalusi.
2000.aastate algul läbi viidud Käsmu oreli remont ja restaureerimine tõi päevavalgele rea erinevatest kesk- ja uusaegsetest käsikirjadest ja trükistest pärit tekstikatkeid, mida oli kasutatud oreli parandamisel. Nende seas leidus religioosseid tekste, mille taolisi tervikkujul Eesti kogudes säilinud ei ole, aga ka katkeid, mis aitavad lähemalt uurida oreli ajalugu enne Käsmu jõudmist. Pilli vanimad, tekstifragmentidega üle kleebitud osad on pärit orelilt, mis valmistati 17.sajandi algul Tallinna Niguliste kirikule.
Artikkel kirjeldab oreli küljest eraldatud tekstikatkeid, käsitleb nende sisu ning pakub oletusi selle kohta, millal ja kuidas fragmendid oreli parandamisel kasutusele võeti.
Ivar Leimus. Liivimaa ordukäsknike jõukus – müüt või tegelikkus
Alexander Rupasov. Ettekanne internatsionaalse sõjakooli isikliku koosseisu, majandusliku ja õppeasjanduse kohta
Helen-Lausma-Saar. Torm veeklaasis. Kaks artiklit ENSV marksistliku ajalookäsitluse asjus
Artikkel käsitleb stalinistliku Eesti NSV ajaloo problemaatikat, millest räägiti 1956.aasta lõpus ja 1957.aasta alguses ilmunud kahes kirjatöös. Esimese “Vabaneda lihtsustamisest Eesti NSV ajaloo käsitlemisel” autoriks oli Karl Laigna ning see ilmus “Rahva Hääles”. Teine “Vajame õiget marksistlikku Eesti NSV ajalugu” purines Voldemar Millerilt ning avaldati “Loomingus”. Artiklid kasvasid välja 1956.aasta sügisel toimunud Ja Eesti NSV ajaloo ümberhindamisele pühendatud kahe teaduslliku sessiooni materjalidest ning neis arutleti kavandatava “Eesti NSV ajaloo” uue redaktsiooni sisu ja vormi üle. Võib oletada, et artiklite autorid pidasid vajalikuks juhtida üldsuse tähelepanu eelnimetatud sessioonidel tõstatunud probleemidele ning sellele, et 1952.aastal stalinistlikus võtmes ilmunud üldkäsitlus vajas põhjalikku revisjoni. V. Milleri artikkel “Loomingu” veergudel tekitas tollastes akadeemilistes ringkondades ärevust ja ebakindlust, sest oma ilmeksimatuses kindlad historiograafid polnud harjunud kriitikaga. Teadaolevalt oli see esimene kord, mil avalikkus sai teada, et 1952.aastal ilmunud Eesti NSV ajalugu polnud konteptuaalselt kaugeltki perfektne ning parandamisel olevasse versiooni oli vaja sisse viia tunduvalt rohkem täiendusi ja parandusi kui autorkond Gustav Naaniga eesotsas oleks soovinud. Seega tuleb Karl Laigna, eriti aga ja Voldemar Milleri ülesastumist pidada tähelepanuväärseks ühiskondlikuks aktiks.
Paavo Kivine. Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile
Eestlasest malesuurmeistri Paul Kerese maailmameistri titlist ilmajäämise asjaolude kohta avaldati arvamusi ja kahtlusi juba tema eluajal ning need on ülal tänaseni. Paljud on veendunud, et tema sõjaaegne maletamineSaksamaa turniiridel ning järgnev aktiivne kaasalöömine Eesti rahvuslaste ettevõtmistes muutis ta Nõukogude võimu silmis selle tiitli jaoks vastuvõtmatuks. See arvamus on olnud eestlaste seas valitsev, kuid dokumentaalne kinnitus sellele kuni viimase ajani puudus.
Nüüd on see leitud. Siinse artikli autori küsimuse peale läkitas Moskva ajaloolane Dmitri Oleinikov talle kümmekond arhiivist leitud ÜK(b)P KK dokumenti, millest ühe siinkohal esitame. Selles öeldakse, et 1948.a. MM-turniirile lubatud Paul Keresel, maailma esimesel-teisel maletajal on seal “suuri šansse saavutada teine-kolmas koht”. Võidakse küsida: miks mitte esikoht? Seepärast, et see oli ette nähtud Mihhail Botvinnikule. Lähemalt sellest aasta lõpus ilmuvas mälestusteoses “Paul Keres”.
Tiina Saluvere. Mitte ainult Leninist: saateks ministri käskkirjale. EKP teatripoliitikast. Eesti NSV kultuuriministri käskkiri 16.dets. 1966 “Vabariigi teatrite tööst 1965/66.a. hooajal.
Totalitaarsetes ühiskondades on tavaks kultuuri juhtida ja suunata, kuna tegemist on valdkonnaga, mida on osava manipuleerimisega võimalik edukalt rakendada propaganda teenistusse. Kunstiga, teatrikunstiga eriti, saab mõjutada masse ja selle kaudu kindlustada ideoloogiat, mida see teenib. Kuid samavõrra saab kunstiga ka ideoloogiat õõnestada, naeruvääristada. Seetõttu pöörasid nõukogude partei- ja valitsustegelased kunstile väga suurt tähelepanu.
Publitseeritav ENSV kultuuriminister Albert Lausi käskkiri pärineb Kaarel Irdi personaalarhiivist EKLA-s (EKLA, f. 307, m 193: 2) ja annab teatritele juhiseid mitmete lähenevate nõukogulike tähtpäevade (SSOR 50.aastapäev; V. I. Lenini 100. sünniaastapäev jm) tähistamiseks. Ühtlasi juhitakse tähelepanu mitmetele puudustele teatrite senses ideoloogiatöös, kuid tuuakse esile ka õnnestumisi.
Laus (1918-1986) oli tuntud kui üks jäigema joonega ja kultuurikaugemaid ministreid (oli ENSV kultuuriminister aastatel 1964-1973). Ird (1909-1986) oli legendaarne teatrijuht ja osav teatripoliitik, kes juhtis Vanemuise teatrit (väikeste vaheaegadega) 1940 – 1986. Üks tema edukamaid strateegiaid oli asjaajamine Moskva kaudu, n.-ö. tasandi võrra kõrgemalt, mis sai alguse just Lausi ministriajal.
Selliste parteiliste suunistega tutvumine võimaldab tänasel lugejal heita pilku nõukogude-aegse teatrijuhi argipäeva , mõista, kui ahtad olid need piirid, mille vahel tuli laveerida, et teha kunsti, mis oleks vastuvõetav nii võimumeestele, publikule kui ka loojatele endile. Vaatamata rangelt reglementeeritud ja ideoloogiliselt valvatud ühiskonnale oli publiku huvi teatri vastu väga suur ning just sel perioodil sai alguse eesti teatri suur murrang – teatriuuendus.
Toimetaja: Madis Järvekülg