Holger Kaints: Mälestusi raamatutest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Siima Škopi
Siima Škopi "Pöial-Liisi" illustratsioon Autor/allikas: Eesti Rahvusraamatukogu raamatuillustratsioonide kogu

Artikkel Loomingu maikuu numbrist

Need kõige esimesed

Heimito von Doderer alustab üht oma romaani seesuguste sõnadega: „Igaühele vajutatakse ta lapsepõlv pangena pähe. Alles hiljem selgub, mis selle sees oli.” Me ei saa valida oma lapsepõlve ega kasvutingimusi; keskkond, kuhu me sünnime, on meie ainus olemasolev reaalsus. Nõnda oli ka minuga. Mina juhtusin sündima raamatute hulka.

Olen väikesest peale kuulnud öeldavat, et meil on kodus palju raamatuid. Teatavasti on kõik suhteline. See raamatute hulk, mida ma esimesi samme tehes toas enda ümber nägin, ei anna kindlasti võrrelda nende suurte raamatukogudega, mis väga paljudel inimestel 1970-ndate lõpul ja 1980. aastatel kodus olid. 1960. aasta paiku, kui mõiste „raamat” mulle teatavaks sai, ei olnud rublainflatsioon veel lahti läinud. Palgad olid väikesed ja iga kopikas kulus elamiseks ära; raamatuoste tuli hoolikalt kaaluda. Seda näitavad ka tiraažid, mis olid siis tunduvalt väiksemad kui hiljem. Ometi võis neist ütlemistest välja lugeda, et mu ema oli juba siis suutnud üsna korraliku raamatukogu soetada.

Meie kodu raamaturiiulitel olid tolle aja tavalised väljaanded: Vilde, Tammsaare ja Lutsu valitud teosed, sari „Suuri sõnameistreid”... Kummutiserval oli pikk rida punakaspruune köiteid, mida nimetati balzac’ideks. Mingil ajal pidasin seda üldnimetuseks: mujal riiulitel olid raamatud, aga seal balzac’id. Lisaks eestikeelsetele oli ka inglis- ja saksakeelseid raamatuid. Saksakeelsed olid valdavalt pärit tolleaegselt Ida-Saksamaalt, neid müüdi siin odava hinnaga: uuemat (Ida-)Saksa ilukirjandust, sealhulgas kriminullegi. Ingliskeelsed olid kas Moskva võõrkeelsete raamatute kirjastuse väljaanded (venekeelsete järelsõnadega, aga täistekstid), või siis sõdadevahelisel ajal Inglismaal ja Saksamaal („Tauchnitz Verlag”) ilmunud. Võimalik, et pärast sõda müüdi neid käest kätte (vaevalt et antikvariaadis?); mõningad kinkijate pühendused kannavad dateeringut 1940-ndate teisest poolest, seega mu ema ülikooliajast. Mõnedel puuduvad tiitellehed, mis tekitab mõtte, et nad võisid olla päästetud mingist hävitamisaktsioonist. Raamatukogude templeid neis siiski ei leidu. Autorite koosseis on väga kirju: Shakespeare’ist ja Oscar Wilde’ist mulle tundmatute suurusteni. Moskvas trükitud raamatud olid eranditult klassika: Dickens, Thackeray, Dreiser… 1950. aastatel vist muud lugemisväärset peale klassika N. Liidus välja ei antudki; klassika domineeris meie raamaturiiulil ka eestikeelsete raamatute valikus. Alles kuuekümnendate alguses ilmus lõpuks sellist uuemat originaalkirjandust, mida tasus koju muretseda: Promet, Kuusberg, Villem Gross — kui nimetada autorinimesid, mis lapsena raamatuselgadelt meelde jäid.

Peale ema luges palju ka minu vanaema. Vanaema võib-olla isegi rohkem, sest tema oli kogu aeg kodus. Ta tegi küll ära suurema osa kodustest töödest (keetis süüa, küttis ahju, kudus, nõelus, paikas), aga ometi jäi tal aega ka lugeda. Igatahes kangastub mul silme ees pigem lugev vanaema kui lugev ema. Vanaema kasutas sageli omapärast lugemismeetodit: ta avas raamatu ja alustas keskelt; kui oli huvitav, luges lõpuni ja alles siis otsast peale. Mõnikord katkestas samal kohal, kus oli lugemist alustanud, haaravamatel raamatutel luges aga lõppu veel ka teist korda. Tagantjärele arvan, et üheks seesuguse kombe põhjuseks võis olla sõjaeelne filminäitamispraktika: tookord lasti ju kinokülastajaid keset seanssi saali, mistõttu enamasti hakatigi filmi vaatama kusagilt keskelt.

Vahest olulisemaltki kui võrdlemisi suur kodune raamatukogu tõstis mu silmis raamatute tähtsust asjaolu, et mu ema oli raamatukogutöötaja. Väikelapseeas oli see pelgalt teadmine, hilisem mõju oli aga otsene. Minu kasvamise ja kooliskäimise ajal töötas ema Tallinna Vabariikliku Haigla (rahvakeeli keskhaigla) raamatukogus, kus haigla töötajatele laenutati ka ilukirjandust. Arvatagi toodi raamatukogust sageli raamatuid koju. Nii täiskasvanutele lugemiseks kui ka mulle lasteraamatuid — esialgu etteluge­miseks. Mõned toredad lasteraamatud olid vahel õige pikka aega kodus, sest laenutustähtaega sai ju pikendada, pealegi polnud haigla raamatu­kogus lasteraamatute järele kuigi suur nõudmine. Tihti tellisin, et mõni mulle väga meeldima hakanud raamat uuesti „töölt koju” toodaks.

Minu koduse lugemisvara eest oli hoolitsema hakatud juba siis, kui mu ilmatulemine oli teatavaks saanud. Seetõttu oli mu lapsepõlve raamatute hulgas mitmeid, mis kandsid minu sündimise (1957) või sellele eelneva väljaandmisaasta numbrit. Õige varakult oli soetatud isegi sääraseid raamatuid, mis võisid alles koolieas huvi pakkuma hakata. Kõige selle põhjus oli tolleaegne raamatute kirjastamise praktika. Raamatute nimetusi ilmus aastas vähe ja häid raamatuid veel vähem. Ning väga head raamatud osteti ka tol suhteliselt vaesel ajal kiiresti ära.

Tagasivaates pean ütlema, et olen kogu elu olnud seesugune inimene, kes on lugenud ainult eakohaseid raamatuid. Minu vaimustus lasteraamatutest ja pärastpoole seiklusjuttudest kestis pigem liiga kaua, kui et ma oleksin varakult täiskasvanute raamatuid neelama hakanud. Praegu on olukord vastupidine: lasteraamatud ja lapsemeelsetele täiskasvanutele kirjutatud lood ei köida mind üldse. Kui Tolkieni „Kääbik” ilmus esmakordselt eesti keeles (1977), asusin seda lugema, kuid huvi kustus juba esimesel kümnel leheküljel. Küllap oleksin poisikesena nii sellest, „Sõrmuste isandast”, kui ka paljudest teistest samasugustest suures vaimustuses olnud.

Minu esimesed lemmikud olid suureformaadilised, aga lapse käes kahjuks kergesti lagunevas klamberköites lasteraamatud. Sagedasest vaatamisest kulusidki need ära, kuid siis võttis vanaema kätte parandamise: kergemal juhul aknakleepimispaberiga, päris katkiste puhul niidi ja nõelaga. Nõnda seisid lehed jälle koos. Kõige ilusamad raamatud — Siima Škopi illustreeritud „Pöial-Liisi” (1956), „Lumivalgeke” (1958)1 jt. — olid tavalistel päevadel käeulatusest ära pandud, neid sai puutuda ainult siis, kui ema või ka vanaema nad kapi otsast alla võttis, ette luges ja peale passis, et lehed vaatamise käigus kärisema ei hakkaks.

Klassikalised muinasjutud mulle üldjoontes kõige rohkem meeldisidki. Kuid näiteks Anderseni hinnatud kunstmuinasjutust „Vankumatu tinasõdur” (1962) ei pidanud ma suuremat. Teadsin kindlalt, et mu lemmikkirjanik (NB! — ainsuses) on Vennad Grimm (sest just nõnda, mitte Grimmid, võis kaanelt lugeda). Ent raamatute hulgas, mida meelsasti lehitsesin ja kuulata tahtsin, oli palju teisigi, muu hulgas Ralf Parve „Karsumm” (1958) ja Felix Kotta „Vaat mis juhtus” (1962). Paksudest raamatutest tuleb meelde Lea Nurkse koostatud ning lasteaedades ettelugemiseks mõeldud kogumik „Laste sõna” (1960). Seal oli palju toredaid jutte ja värsse, aga oli ka üks oluline viga: polnud ühtegi pilti!

Mõnikord ei langenud minul ja ettelugejal, ilma kelleta raamatute sõnaline pool mu jaoks veel lukus oli, maitse päriselt kokku. Mulle näiteks meeldis väga Grimmide muinasjutt „Vahva rätsep” (1963), kus nimitegelane surmas seitse vaenlast ühe hoobiga, ehkki nood vaenlased olid ainult kärbsed. Tahtsin ikka ja jälle kuulda, kuidas kiidukukest rätsep tema kallale saadetud koletiste käest pääseb. Vanaema aga leidis, et too rätsep on üks kerglane tegelane, ja tema kerglasi inimesi ei sallinud. Alati ei õnnestunud mul vanaemale auku pähe rääkida, kuid mõnikord kandis suur nuiamine siiski vilja ja ma sain rätsepa seiklustest jälle kuulda. Teine raamat oli selline, mida ma ise millegipärast kaua aega vältisin, olgugi et ka selles olid Siima Škopi pildid. See oli Wilhelm Hauffi „Väike Mukk” (1959). Ükskord sai seda siiski loetud ja sestpeale meeldis ta mulle väga.

Ehkki pidasin lemmikautoriteks Grimme, oli tol esimesel raamatuvaimustuse perioodil mu konkurentsitult armastatuim üksikraamat „Lugu kolmest põrsakesest” (1959), mille oli kirjutanud Sergei Mihhalkov, seesama mees, kes pani koos Garold El-Registaniga kokku Nõukogude Liidu hümni sõnad. Lapsepõlves oli kõik selge: kui Mihhalkov, siis Mihhalkov. Praegu on segadus suurem. Tean ju, et on olemas ka Disney multifilm täpselt sama süžeega. Mõte kipub kohe sinnapoole, kas siin ei ole mitte juhtunud samamoodi nagu Marconi ja Popoviga — kahel inimesel maailma eri paigus tuleb samal ajal pähe sama mõte. Kuid siiski. Süžee põhineb rahvajutul. Ent tegelaste nimed, need on ju mõlemal samad? Isegi Carlo Collodi ja Aleksei Tolstoi, kes mõlemad samuti mõtlesid välja ühesuguse pika ninaga puunuku ja nende nukkude äravahetamiseni sarnased seiklused, nimetasid nuku üks Pinocchioks, teine Buratinoks. Muidugi, ka nimed võivad olla pärit rahvajutust. Ent nii Mihhalkovi kui Disney põrsakesed laulavad täpselt ühtemoodi laulu: Mihhalkovil (eestikeelses tõlkes, vene originaali ei hakanud otsima): „Meid ei hirmutagi hunt, / hirmus hunt, kuri hunt…” Disneyl too kuulus Who’s afraid of Big Bad Wolf… — seesama, mille parafraasi pani Edward Albee oma (ja minu arvates terve XX sajandi jooksul kirjutatutest parima) näidendi pealkirjaks. Täielik tohuvabohu. Aga ainult rikutud täiskasvanu silmis. Lapse jaoks eksisteeris loomulikult üksnes see, mida sisaldas „pähevajutatud pang”.

Olgugi et mul oli päris palju raamatuid ja raamatukogust sai iga kell lisa tuua, tundus pidevalt, et neid on vähe, ja ma ajasin emale peale, et ta ostaks mõne uue. Tahtsin raamatuid just endale, mitte niivõrd neid, mis tuli raamatukokku tagasi viia. Aeg-ajalt ema muidugi ostis. Aga lasteraamatuid ilmus lihtsalt vähe. Isegi raamatukokku ei tulnud kuigi tihti uusi, ja mõned, mis tulid, ajasid tõesti haigutama. Ei jäänudki muud üle, kui ise raamatuid tegema hakata. Just nimelt tegema, mitte kirjutama: kas või juba seetõttu, et välja arvatud üksikud tähed, ma veel kirjutada ei osanud.

Praegu võiks hõisata, et sealt see kõik hakkas. Tegelikult oleks see tühipaljas tagantjäreletarkus või — peenemalt väljendudes — mineviku konstrueerimine. Toona tahtsin lihtsalt seda, et mul oleks rohkem raamatuid. Esimesed isetehtud raamatud olid piltidega, ilma tekstita, kuid teksti jaoks oli jäetud ruumi. Ikka pool lehekülje alaosast või pool ülaosast, või siis ühel lehel pilt ja selle kõrval tühi leht. Enne piltide joonistamist pidin vanaema nõusse saama, et ta pooleks murtud paberilehed murdekohast kokku õmbleb, muidu poleks see ju mingi raamat olnud. Ise ma kirjutada ei osanud ega mõelnud ka kordagi, et keegi teine peaks tühjadele kohtadele teksti kirjutama. Kõik mulle huvi pakkuvad raamatud olid välimuselt sellised ning mina imiteerisin olemasolevat. Samuti ei olnud mul omatehtud raamatute jaoks — välja arvatud üks — valmis mõeldud mingit läbivat süžeed. Oli lihtsalt pealkiri ja piltide temaatika lähtus pealkirjast. Ka siis, kui esimestes klassides juba kirjutasin, ei kujutanud piltidealune tekst endast lugu, mida tahtsin jutustada, vaid ma hakkasin tegevust lihtsalt ühest juhuslikust sündmusest arendama ning pärast oli tegu otste kokkuviimisega, et midagi ikka jutu moodi välja tuleks. Enamasti ei tulnudki. Ent nagu öeldud, tähtis oli see, et tulemus näeks välja raamatuna.

Oma ainsa süžeeraamatu puhul olin paradoksaalsel kombel võtnud endale umbes nagu Sergei Mihhalkovi rolli. Taas oli tegu Disney multifilmiga, mida olin näinud kas ise (visuaalset pilti mälus ei ole) või jutustas sellest mulle ema. Film oli samuti kolmest põrsakesest, seekord olid põrsad (välja arvatud Naff-Naff) hädas lugemisega. Hoolimatus metsaserva üles pandud sildi suhtes, millel hoiatati kurja hundi eest, läks lugemisoskust põlanud noorematele vennakestele sama kalliks maksma kui varem õlgedest või vitstest onnide ehitamine. Olin väga üllatunud, et mu meelistegelastest on olemas veel üks lugu, ja kuna raamatut selle jutuga polnud kusagilt võtta, olin sunnitud ise tegutsema. „Sildi põrsad” — nõnda ma selle loo oma aruga pealkirjastasin — ongi ainus, mis mul tolle kirjaoskuse-eelse raamatutegemise tuhina saadustest on konkreetselt meeles.

Ühest ettelugemisperioodil armsaks saanud raamatust tahan veel kõnelda. Mulle ei ostetud mitte ainult eestikeelseid raamatuid. Kuna ema luges nii inglise kui saksa keeles, soetas ta võimalust mööda neis keeltes ka lasteraamatuid. Muide, üllataval kombel olid paljud toredate piltidega inglis- ja saksakeelsed väikelasteraamatud välja antud Hiinas. Olid viimased aastad, mil kestis Hiina ja N. Liidu suur sõprus, ja Hiina tooteid imporditi palju, kaasa arvatud Hiinas Euroopa suurematesse keeltesse tõlgitud lasteraamatud. Võõrkeelsete raamatute ettelugemisega oli keerulisem: seda sai teha ainult ema, kes käis tööl ja kel oli alati väga vähe aega: ka laupäev oli tollal tööpäev. Raamat, millest juttu tuleb, polnud siiski pärit Hiinast, vaid hoopis lähemalt: Tšehhist. Ja see ei olnud mitte väike raamat, vaid paks, paljude peatükkidega, kokku oma 200 lehekülge; pilte, nagu juturaamatutes ikka, suhteliselt harva, aga see-eest värvilised.

Tegelikult oli kogu raamatu kujundus omaette meistritöö. Teos oli antud välja Prahas saksakeelse tõlkena ning selle pealkiri oli „Birliban” (1960), autor Eduard Petiška, kellelt siis, kui ma väikelasteraamatutest enam ei hoolinud, tuli eesti keeles välja „Kuidas mutt endale püksid sai” (1969); täiskasvanutele on Petiškalt „Loomingu Raamatukogus” ilmunud „Golem” (1970). Birliban oli jutustuse peategelase nimi. Väike trullakas poiss, kes armastas süüa ja laiselda ning sattus unenäos, kaasas lahutamatu kaisujänes, mitmetesse õpetlikesse seiklustesse. Lihtne lugu, kuid ma ajasin emale ühtepuhku peale, et ta mulle „Birlibani” loeks. Ema ei olnud kerge nõusse saada. Tähendas see ju lisaks tuntavale ajakulule ka tüütut käigu pealt tõlkimist. Siiski olen Birlibani-lugu vähemalt kolm korda otsast lõpuni kuulnud.

 

Kirjaoskaja rõõmud

Lugema õppisin arvatavasti kuueaastaselt, mitte kuigi palju enne koolimine­kut. Sel ajal aabitsaid raamatupoes vabalt ei müüdud ning mu ähmast mäletamist mööda valitses haridusringkondades arusaam, et on parem, kui lugemine lastele alles koolis pädeva pedagoogi käe all selgeks õpetatakse. Lapsevanemad enamasti seda seisukohta ei jaganud; ka mulle üritati lugemine enne kooli selgeks teha. Võin oletada, et väga lihtsalt see ei läinud, sest mäletan, kuidas vanaema korduvalt seletas, et mul on koolis kergem, kui ma juba enne lugeda oskan. Seda hetke aga, mil ma äkitselt taipasin, et kokkuveeritavatest tähtedest tekivad sõnad ja laused, mäletan küll.

Ajakohase aabitsa puudumise tõttu oli minu õpetamiseks hangitud kellegi tuttava käest vana aabits. See oli roheliste kaantega ning selle esimesel lehel oli Lenini pilt, teisel lehel Stalini pilt ja alles kolmandal tuli A-täht. Esimese klassi avaaktusel sain endale ka uue, Silvi Väljali piltidega aabitsa. Seda aabitsat mul enam ei ole. Ilmselt sai antud mõnele minust nooremale, et seegi enne kooli lugema õpiks.

Lugemaõppimine ei tähendanud kohe iseseisvat raamatute ahmimist. Pikemaid raamatuid loeti mulle veel mõnda aega ette.

Nagu mainitud, oli mulle varakult valmis ostetud ka suuremate laste raamatuid, mis olid väikelasteraamatutest paksemad ja kõvakaanelised. Esialgu olid nad minu jaoks rohkem nagu esemed. Pilte oli neis vähe ja needki mustvalged, teksti tihedalt. Neid oli mõnus toapõrandale ritta laduda ja moodustada nõnda mänguautode jaoks „asfalttee”. Ent kui õige iga kätte jõudis, osutusid mõned neist õige põnevaks: Gianni Rodari „Cipollino seiklused” (1960), Ondřej Sekora „Sipelgad ei alistu” (1959), Paul Berna „Peata hobune” (1963)...

Üks esimesi juturaamatu mahus raamatuid, mille iseseisvat läbilugemist ma kindlasti mäletan, on Astrid Lindgreni „Hulkur Rasmus” (1965). Arusaadavalt oli sel lool mulle seepärast väga suur mõju. Tänapäeval on ehk kasulik meenutada seal kujutatud olukorda, kus kaks Rootsimaa(!) sõbralikku hulkurit leiavad peavarju tühjades majades, millest kõik elanikud on välja rännanud ning oma maise vara maha jätnud.

Lasteraamatute kuldaeg, mil ilmus vapustavaid tõlkeid ja lõi õitsele ka eesti oma lastekirjandus, 1960. aastate keskpaigas alles algas. „Hulkur Rasmus” oli kolmas Lindgreni teos, mis tõlgiti. Enne seda olid ilmunud „Meisterdetektiiv Blomkvist” (1960) ja esimene osa Karlssoni lugudest. Siinkohal on huvitav märkida, kui oluline on lasteraamatute puhul personaalne eakohasus. Mainitud „Väikevend ja Karlsson katuselt” (1964) oli mul olemas ja ma olin seda lugenud, ent esmakordsel lugemisel ei jätnud ta kuigi sügavat muljet. Mõni aeg hiljem lugesin uuesti ja siis vaimustas ta mind juba rohkem. Kui „Sädemes” hakkasid järjejutuna Karlssoni järgmised osad ilmuma, ootasin kannatamatult uue lehenumbri postkasti saabumist ning kleepisin väljalõiked pärast raamatusarnaseks moodustiseks kokku. Selleks ajaks, kui kolm Karlssoni lugu lõpuks ühtede kaante vahel ära trükiti (1970), olin tegelikult juba lasteraamatute east väljas, aga Karlssoni-kogumikku lugesin ometi veel mitu korda. Praegu arvangi, et Karlssoni-lood on Astrid Lindgreni vahest kõige andekam väljamõeldis. Kolm seesugust karakterit nagu Karlsson, Majasokk ja Väikevend annavad kokku väga üldistuskõlbliku koosluse.

Igati õigel ajal ilmus mu lugemislauale Nikolai Nossovi „Totu ja tema sõprade seiklused” (1966). Mäletan, et raamat kingiti lihavõttepühadeks ja lugema sai asutud kohe. Koos Alan Milne’i „Karupoeg Puhhiga” (1968) oli see kindlasti mu algkoolipõlve meeldejäävaim lugemiselamus. Mõlemaid olen lugenud ikka ja jälle. Mõnikord, kui talvisel ajal vaikselt lund langeb, ümisen praegugi Puhhi salmikest „mida enam sajab lund / seda enam ajab lund / kuuse alla hange”.

Seesuguste lasteraamatute puhul on ääretult tähtis tõlkija töö. Nii Totu-raamatute tõlkija Iko Maran, Puhhi tõlkija Valter Rummel (värsid Harald Rajamets) kui ka Lindgreni teoste tõlkija Vladimir Beekman on teinud hindamatut tööd. Kahe „Totu” tegelase nimest — Totu ise ja Taibu — on saanud lausa üldsõnad. Samas, ainuke mul olemas olnud Iko Marani enda kirjutatud lasteraamat „Lauri ja Kaie kummaline matk” (1964) jäi kahetsusväärselt tema vaimukate sõnaleidudega tõlgete varju: ühe korra lugesin, aga seal kujutatud mikroskoobialune maailm jättis üsnagi leigeks. Võib-olla ei olnud raamat parajasti eakohane, ent samas tuleb tunnistada selle liigset keskendumist fantastilise keskkonna kujutamisele, mille kõrval sündmuste kulg, mis on igas lasteraamatus ilmtingimata vajalik, jääb teisejärguliseks. Hiljem tulnud Londiste-lugude ja muuga, mille varal Maran end originaalkirjanikuna tõestas, pole mul kahjuks isiklikku kogemust.

Totu-lugude järg „Totu kuul” (1969) ilmus minu jaoks natuke hilja. Sellegipoolest neelasin ka seda raamatut õhinaga. Ent vaimustust tõmbas tagasi see, et tajusin põnevate sündmuste taga ideoloogilist tendentsi. Ses mõttes sarnanes „Totu kuul” näiteks Aleksandr Avdejenko luureromaaniga „Tisza kaldal” (1957). Ka viimatinimetatut, iseenesest väga põnevalt ülesehitatud teost, olen neelanud mitmeid kordi, ometi teades, et „väljaspool raamatut” suhtun ma Nõukogude piirivalvesse ja julgeolekusse hoopis teisiti. (Loomulikult olid mu arusaamad teistsugused kui täna. Toonased teadmised olid piiratumad, ehkki mitte olematud. Ent piisas sellestki, et piirivalve ja julgeolek olid Nõukogude asutused. Suure riigi patriotismi tolleaegse Hiiu kooli poiste hulgas ei leidunud, väikesest riigist ehk Eestist jätkus meile täiesti.)

Põnevike lugemiseni, millest ühte juba mainisin, jõudsin ma alles viiendas klassis, kaheteistkümneaastaselt, aga noorematele lastele mõeldud raamatud jäid minu huviorbiiti ka siis veel edasi. Kui millelegi siin emotsioonidevaesel maal sobib tõsimeeli lisada sõna „kultus-”, siis üks niisugune võiks küll olla raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Sari ilmus aastatel 1955—1962, mis oli minu huvi tekkimise ajaks juba „kauge” minevik. Koju meil ühtegi selle sarja raamatut ei olnud ostetud, kui mitte arvestada Mark Twaini „Tom Sawyerit”, mille 1954. aasta väljaanne oli emal olemas; sarja kuuluv sama kaanekujundusega kordustrükk tuli välja 1956. Ent keegi ema töökaaslane kinkis mulle just õigel ajal oma seiklusjuttude east väljakasvanud poja raamatud: kümmekond hästihoitud köidet, nende hulgas mitu Jules Verne’i parimat teost. „Seeme” oli olemas.

Alustasin „Viieteistkümneaastase kapteniga” (1956) ja ei saanud enam pidama. Verne’ist sai pikaks ajaks mu lemmikautor ja hindan teda omal moel tänini. Kahjuks anti uue iseseisvuse algul kordustrükkidena välja mitu esimese Eesti aja viletsalt tõlgitud Verne’i raamatut, ilma et oleks lühendamist või ümbertegemist mainitudki. (Näiteks „Reis maakera südamesse” 1926, 1996, 2003; võrdlesin kord prantsuskeelse tekstiga ja nägin, et isegi peatükkide numeratsioon ei klapi!) Seiklusjuttude sarja kollektsioneerimine sai mul ja ühel mu heal klassivennal suureks hasardiks ja omavaheliseks võistluseks. Tol ajal Mündi tänavas asunud antikvariaadis pakkus meile huvi ainult üksainus riiulinurk — see, kuhu asetati tolle sarja müügilevõetud raamatud. Paraku oli riiuliots enamasti tühi. Ema töö juurest raamatukogust sain muidugi kõiki neid laenutada. Ometi oli kange tahtmine, et võimalikult palju köiteid ka endal olemas oleks. Mõnd üllatavat näkkamist ei saa mainimata jätta. Kõige suurem õnn oli pealejuhtumine Verne’i „Saladuslikule saarele” (1956). Ent mitte sugugi väiksem polnud mu üllatus, kui ükskord silmasin tuttaval riiulinurgal just nagu mind ootamas Ida-Saksa kirjaniku Benno Voelkneri täiesti žanripuhast kullapalaviku-vesternit „Raevuka oja org” (1962), mis on minu arvates tänapäevalgi reservatsioonideta loetav. Ema raamatukogus oli seda üksainus koledaks kapsaks loetud eksemplar; selge märk, et antikvariaadist on sama raamatut pea võimatu hankida.

 

Teatmeteosed ja muud targad raamatud

Teatmeteoste olemasolu jõudis minu teadvusse siis, kui meie koju sugenes esimene entsüklopeedia. See ei olnud Eesti oma, vaid Ida-Saksamaal välja antud Meyers Neues Lexikon’i (1961—1964) esimene köide.

Raamat tuli lunasaadetisena Leningradist. Emal ei olnud õnnestunud seda Tallinnas ette tellida, kuid ükskord Leningradis viibides oli ta külastanud sealset sotsialismimaade raamatupoodi ja saanud teada, et neil pole tellijate arv veel täis ning lisaks on neil raamatute postiga kohalesaatmise võimalus. Nõnda siis telliski „kaugest provintsist” pärit inimene endale suurlinnast Ida-Saksa entsüklopeedia. Muide, ka Eestis oli kuni nõukogude aja lõpuni olemas raamatukauplus, mille nimi oli „Raamat Postiga”. Seegi saatis raamatuid postiga koju kätte, ainult et teenindati üksnes maarahvast, piirkondi, kus oma raamatukauplust polnud.

Ja see oli juba raamat, missugust ma varem polnud näinud! Nii palju värvilisi pilte, maakaarte ja kõike muud, millele ei osanud nimegi anda. Mäletan, et lehitsesin rohkem kui tuhandeleheküljelise köite lehekülghaaval läbi ja tegin sedasama iga kord, kuni viimase, kaheksanda köite kohalejõudmiseni.

Esimeste köidete saabumise ajal ei osanud ma päris kindlasti veel lugeda, aga ometi mäletan, et mõistsin juba algusest peale päris paljut. Küllap tüütasin ema küsimustega. Vanaemast sai siin vaevalt abi olla, tema huvid piirdusid juturaamatutega ja saksa keelt ei osanud ta samuti. Juba siis räägiti ka eestikeelse entsüklopeedia ilmumisest. ENE õnnestus emal tellida ja mina ootasin pikisilmi, millal ükskord seda uurida saan. Tellimine toimus vist lausa aasta enne esimese köite ilmumist 1968. aasta lõpul. Selleks ajaks olin juba koolipoiss. Ka esimesed ENE-d lehitsesin üksipulgi läbi. Viimase, lisaköite ilmumise ajal aga lõpetasin juba keskkooli.

Vahest just nende lapsepõlvemälestuste tõttu on pruunis köites ENE esimene väljaanne mulle kogu aeg sümpaatsem olnud kui too mustakaaneline, millest 5. köitega sai ENE asemel EE. Ent välja võib tuua ka objektiivseid põhjusi. Teksti esitus on esimeses hoopis parem: kiri on piisavalt suur ja valitud kirjatüüp hästi loetav, vahelekleebitud sügavtrüki- ja värvitahvlite, illustratsioonide ja geograafiliste kaartide trükikvaliteet on tolle aja parim. 1985. aastal ilmuma hakanud ENE/EE on üleni värvitrükis, mis toona oli mõistagi suur asi, kuid trükitase on nigel ning nõnda on ka olulised illustratsioonid ja eriti maakaardid tihtipeale üsna ähmased. Kiri on väiksem, ja kuna paber on sageli krobeline, teeb see lugemise üsna tüütuks. EE trüki­kvaliteet paranes oluliselt alates 8. köitest (1995). Veel keerulisem on asi sisuga. Kui ENE esimese väljaande puhul on enam-vähem teada, mida sealt on mõtet otsida ja mida mitte, siis teise väljaande puhul ei ole see sugugi selge. Tagantjärele tarkuses olen mõelnud, et tegelikult oleks mõttekam olnud EE-ga 1990. aastatel uuesti otsast alustada.

Enne ENE-t ilmus aga veel üks teatmeteos, mis sai mulle väga oluliseks, vahest isegi veel tähtsamaks kui entsüklopeediad. See oli kalingurkaantega taskuformaadis parajalt priske köide pealkirjaga „Maailma maad” (1963), esimene eestikeelne väljaanne mitme hilisema samanimelise seas. Tundub, et too raamat jõudis meie raamaturiiulile, ilma et ma tema vastu kohe huvi oleksin ilmutanud. Mis on ka mõistetav, sest enam-vähem sel ajal sain ma alles lugemise selgeks ja erinevalt Meyersi entsüklopeedia köidetest ei olnud selle trükise mustvalged leheküljed niisama uudistamiseks just eriti paeluvad. Seda suuremat huvi pakkus too raamatuke mulle algklassides, kui lugemine enam probleem ei olnud.

„Maailma maad” sisaldas lisaks maailmajagude kaupa toodud artiklitele kõigist iseseisvatest riikidest ka iga riigi mustvalge kaardi. Just kaardid olidki eriti huvitavad. Hilisemad nõukogudeaegsed sama teatmeteose parandatud-täiendatud väljaanded (1974, 1987) ilmusid paraku lihtsustatult, ilma kaartideta.

1963. aasta „Maailma maade” väljaanne näitas maailma uut jaotust, mis selleks ajaks oli enam-vähem välja kujunenud: valdav osa Aafrika riike oli iseseisvunud. Seis püsis ligilähedaselt samasugune päris kaua, järgmine suur muutustelaine tuli alles 1974—1975, kui Portugalis langes Salazari diktatuur ja Hispaanias suri Franco ning nii Hispaania kui Portugal loobusid oma asumaade iseseisvuse vastu sõdimast. Seega: raamatus oli palju, mida avastada. Enamiku Euroopa ja suure osa Aasia riikide nimesid olin ma kuulnud, küll olid aga üllatuseks Euroopa kääbusriigid Andorra, San Marino, Liechtenstein jt. Ma ei lugenud riikide artikleid muidugi otsast lõpuni läbi, ent tähtsam info oli kohe pealkirja läheduses: pealinna nimi, riigi pindala, rahvaarv jms. Kaartide puhul tundsin kõige rohkem huvi maavarasid tähistavate sümbolite vastu, muinasjutuharrastuse järelmõjuna pälvisid erilist tähelepanu riigid, kus leidus kulda või teemante.

Kahtlemata ei jäänud meelde kõik, mis ma teatmikust kokku lugesin. Eksootiliste maade pealinnu ma peast ette vuristada ei suutnud. Siiski omandasin kaugemategi riikide kohta päris head teadmised, nõnda et näiteks nüüd, kui ilmus mitu korda mahukam ja heade kaartidega varustatud „Maailma maad” EE 15. köitena (2007), võisin üllatusega nentida, et suur hulk Euroopa mõistes madala elatustasemega Aafrika riike on vahepeal ehitanud endale Washingtoni, Canberra ja Brasília eeskujul uue pealinna. Nii ei ole Tansaania pealinn enam Dar es Salaam, nagu mina mäletasin, vaid Dodoma; Elevandiluuranniku pealinn pole Abijan, vaid Yamoussoukro jne.

Lisaks pikaajalisele huvile maakaartide ja üldse geograafia vastu andis too teatmik tõuke ka ühe hoopis omapärase harrastuse tekkimiseks. Nimelt asusin ma uusi maid välja mõtlema ning nende kaarte joonistama. Loomulikult ei asunud need riigid planeedil Maa, vaid kusagil mujal — kindla asukohani universumi avarustes ma ei jõudnudki, astronoomiast sain teadlikuks hoopis hiljem. Aga niisamuti, nagu kunagi kirjutada oskamata raamatuid meisterdasin, alustasin ma nüüdki valest otsast: üksikutest riikidest. Kui riikidest tehtud pinnalaotused üksteisega enam kuidagi kokku ei klappinud, taipasin, et peaksin mandrid ja maailmajaod enne valmis joonistama. Kunagine lapsepõlveharrastus pakkus ootamatut äratundmisrõõmu, kui lugesin Ken Jenningsi raamatut „Kaardikirg” (2012). Seal kirjutatakse muuhulgas tänapäeva täiskasvanutest, kelle hobi ongi mõelda välja olematute maailmade kaarte ja neid moodsa arvutitehnika abil võimalikult elutruuks disainida.

Kaks olulist raamatut otseselt teatmeteoste hulka ei kuulunud, aga andsid siiski teadmisi. Algkooliajal armastasin lapata Paul Rummo koostatud üheköitelist, täpselt tuhandeleheküljelist antoloogiat „Eesti luule” (1967). Oleks siiski liig arvata, et ma tolle tegevusega mingi kaugeleulatuva luulehariduse oleksin saanud. Ma polnud veel küps luule mõistmiseks. Tagantjärele on huvitav meenutada, et tol ajal imponeerisid mulle kõige enam ärkamis- ja järelärkamisaegsed luuletajad: Koidula, Veske, Sööt jt. Võimalik, et üheks põhjuseks oli nende sage esinemine koolilugemikes. Aga kindlasti mitte ainult, sest kooliõpikud pole mulle kunagi olnud absoluutseks autoriteediks. Küllap olid need autorid tolles arenemisjärgus lihtsalt kõige mõistetavamad. Sagedasest lehitsemisest tuli kasu pigem kaudselt: jäi meelde hulk luuletajate nimesid (Rummo antoloogia sisaldas esmakordselt ka üksikuid pagulasautoreid), nii mõnedki luuletuste pealkirjad, muudki, mis biograafilistes lühiannotatsioonides oli ära toodud… Hiljem on mul luulega olnud rangelt ühepoolne suhe. Ma ei saa kiidelda, et ma pole vabast tahtest mitte kunagi mitte ühtegi luuletust kirjutanud. Aga juba keskkoolipäevil jõudsin äratundmisele, et nii peene tehnika jaoks, nagu luuletamine seda on, pole mul mingeid eeldusi. Luulet olen heameelega lugenud, aga isegi luulearvustusi pole tahtnud kunagi teha võtta.

Viimaseks targaks raamatuks jätsin ühe tillukese sõnaraamatu, kuna see hakkas mulle huvi pakkuma alles keskkooli viimastes klassides. Roheliste kaantega peaaegu et miniraamat oli meil olemas vanadest aegadest ja eksisteeris kusagil riiulinurgal kogu aeg. Tegemist on August Kõrvi „Uute ja vähetuntud sõnade sõnastikuga” (II trükk, 1939). Selles on eraldi ära märgitud Aaviku loodud tehissõnad. Aavikust kui kentsakast keelemehest oli meile rääkinud juba algkooli klassijuhataja, kes oli ühtlasi eesti keele õpetaja, ning ta luges ette ühe näitelause, milles polnud ainsatki üldarusaadavat sõna. Lausest endast ei mäleta ma rohkem kui sõna kaatma, mis, nagu õpetaja tookord seletas, pidi tähendama ‘korda saatma’. Nüüd leidsin sõnastikust nii selle sõna kui ka palju teisi, millest mitmed tundusid mulle päris vahvad. Igal juhul sai sellest sõnaraamatust alguse huvi Aaviku tegevuse vastu. Hankisin antikvariaadist Aaviku brošüüre, mitmeid „Hirmu ja õuduse juttude” vihikuid, aga ka tema peateose „Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924).

Keskkooli kirjandusõpetaja lasi meil ükskord kirjutada vabas vormis lühiloo, kus kõik sõnad algaksid ainult ühe kindla tähega. Enamik klassikaaslasi valis kas k, s, t või mõne teise väga levinud algustähe. Mina võtsin kätte ja tegin — väga lühikese jutu, aga ikkagi — i-tähega. Kasutasin mitmeid Kõrvi sõnastikust leitud sõnu, sealhulgas Aaviku looduid, näiteks irstas ja iinima (‘liiderlik’ ja ‘ainiti, üksisilmi uurivalt vaatama’). Lugu tuligi veidi irstamaiguline, ju siis i-tähega algavad sõnad lihtsalt on sellised.

Viimasel ajal räägitakse Aavikust mõõtmatult rohkem kui toona. On veendunud pooldajaid ja vastaseid. Kahtlemata oli Aavikul palju selliseid ettepanekuid, mis ei kõlba kuhugi (no-genitiiv jt.). Samas olen arvamusel, et nii mõnegi tema eete kasutuselevõtt oleks üsna mõttekas. Grammatika muutmist ma ei poolda, aga täiesti uute (õieti äraunustatud) Aaviku sõnatüvede kasutamisele võiks mõelda küll. Valdav enamik viimase aja uudissõnu on loodud tuletades (näiteks taristu < tarind < tarima). See aga koormab tüvesid, millest tuletatakse. Hea stiil näeb ette, et püütakse hoiduda sama tüve kordamisest ühes lauses, veel parem, isegi ühes lõigus. Säärase masstuletamise jätkudes muutub selle ideaali taotlemine aga järjest keerulisemaks. Eriti tasuks tähele panna kõlalist adekvaatsust. Arvatavasti on igaüks märganud, et mõned nii eesti kui võõrkeelte sõnad kõlavad nõnda, et sellest aimub juba ka nende tähendus, teised mitte. Võiks väita, et mitmed Aaviku uudissõnad ongi n.-ö. kõlalised laenud: mõrv < mord, roim < crime, jallidus < jealousy jne.

Ise olen vahel püüdnud mõne Aaviku suhteliselt tundmatu, aga minu meelest sobiva sõna oma tekstides käibesse tuua. Tihti on keeletoimetajad selle maha tõmmanud. Mõnikord õigusega: kui kirjutad mina-vormis, pead arvestama selle sõnavaraga, mida minajutustaja eeldatavasti tunneb.

 

Viited:

1 Siin ja edaspidi on raamatute puhul mainitud ainult nende trükkide ilmumisaastat, millega minul on tegemist olnud.

Toimetaja: Taavi Hallimäe

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: