Personaalnäitus muuseumis on iga kunstniku unistus, kuid publiku jaoks on huvitavam ja harivam, kui ühe autori looming asetub laiemasse konteksti. Arvestades, et tõsiseltvõetavat väliskunsti satub meie näitustepilti siiski üsna harva, on iga killuke teretulnud – reaalset näitust vaadata on hoopis teine asi, kui kajastuste kaudu end kursis hoida.

Loomulikult on see meelevaldne, millised kunstnikud kõrvutada, valiku teeb kuraator, kelleks on seekord Alistair Hicks Saksamaalt. Mäetamm ei vaja ilmselt tutvustamist. Pettibon on ema poolt Eesti juurtega, Stalini-aegselt Venemaalt väljarännanud vanemate poeg, pungitaustaga Ameerika kunstnik.

Nende loomingus võib leida tõepoolest mitmeid ühisjooni, kuid ka erinevusi, mis dialoogi sisukamaks muudavad. Mõlemad kasutavad teksti ja pildi koosmõju. Mõlemad on pop-kunsti pärijateringis. Ja mõlemad tegelevad hirmudega, mis on inimese alateadvuses. Käsitlusviisid ning teemadering on aga erinevad, nagu ka esteetiline lahendus.

Mäetamme väljapanek on kombinatsioon uusloomingust ning retrospektiivist. Ära saab näha nii mõnedki tema olulisemad tööd 2000st aastatest, sekka ka mõned viited 1990tesse. Värsked teosed on siiski enamuses. Tegelikult on seda kõike kohutvalt palju ja näituse kujundaja Mari Kurismaa on teinud tõelise ime, mahutades üpris kitsukesse Kumu 5. korruse poolesse kõik selle ära nii, et iga töö ümber moodustub omaette maailm, samas moodustub kokku tervik ning jääb ka hingamisruumi.

Mõtteliselt on näitusel kaks otsa. Üks neist on helge, positiivne, esitades videona soovide nimekirja. Soovid on lihtsad. Olla ise ilus ja terve, ja et ka naine seda oleks. Et oleks palju raha ja maja. Ei, mitu maja. Et kunstnikku saadaks tööalane edu ja et laste üle võiks uhke olla. Tavalised asjad. Ka kunstnik on inimene, kel on õigus unistada lihtsatest asjadest ja kelle unistused aeg-ajalt isegi täituvad.

Teine ots on must labürint, mis juhib meid läbi koomiksi, kus kaks inimest, ilmselt abikaasad, nägelevad, pimeduses teed otsides. Lõpp on tupik.

Vahepeale jääb tohutu hulk igapäevaseid peresuhetesse puutuvaid stseene, rutiine, jutuajamisi, liialdusi, mõrvu, vägistamisi, valesid ja seda nii maalide, graafika, installatsioonide, skulptuuride, animatsioonide, videote kui tekstiilikunsti vormis.

Ja keskel on ka reklaamipaus – paar klippi, kus kunstnik kutsub vaatajat üles – nii vee kui maa alt – tema teoseid ostma ja selleks galerii poole pöörduma. See on midagi täiesti uut meie näitustepildis.

Näituse pealkiri on „Tunne end nagu kodus“, Mäetamm tegeleb perekonnaga ehk kodu elava osaga. Mehe ja naise suhetega sotsiaalse surve taustal olla rikas ja edukas. Lisanduvad lapsed, kes on lihtsalt putukad mänguväljal, kui nad just parasjagu staatusesümbolid pole. Kogu see ülimalt tavapärane pererutiin on vürtsitatud asjaoluga, et perepea, Mees, on ameti poolest kunstnik. Ehk siis peab ta täitma kõiki meherolle – peamiselt perele elatist teenima – samas ka kunsti tehes.

Mäetamm on need funktsioonid nii elus kui kunstis suurepäraselt ühendada suutnud. Ta on üks edukamaid kunstnikke, kes müüb hästi, ekspluateerides teemasid sellest, kui raske on kunstniku elu. Paistab, et ka pere on rahul ja sisemine tasakaal taastunud – kui kümmekond aastat tagasi lõppesid kõik tema jutustused naise ja laste massimõrvaga, siis nüüd on teostesse siginenud rohkem rahu ja armastust. Tõsi küll, paraja eneseirooniaga, kuid siiski.

Videotes näeme ka kunsti prototüüpe ehk siis tema pereliikmeid – varem seda polnud - kes tunduvad mõnuga kaasa mängivat. Masendavamad süžeed ning vägivaldsed lahendused ei ole enam kehastunud tema enda pere lugudes, vaid anonüümsetes stseenides, mis räägivad kolmandatest isikutest.

Kogu näitus on teostatud ülima professionaalse perfektsusega, mis ongi hädavajalik, kui teemad ja kujundid on sedavõrd lihtsad. Samuti tekitab teostus hõrgu kontrasti sisuga – ilu ja puhtus versus hirm ja vägivald.

Astudes kõrvalasuvale Pettiboni näitusele, satume täiesti teise maailma. Tühjades hämarates saalides on seintel vabakäelised kritseldused. Teostusele siin rõhku pandud ei ole. Punk mis punk, Pettibon joonistab ja kirjutab, mis pähe tuleb ja kuidas juhtub. Kaalu annavad asjale teda inspireerinud üleelamised alates Stalini režiimi jubedustest lõpetades murega Lähis-Ida olukorra pärast. „Ameerika unelmas elades“ võtab kokku selle suurriigi tugevused ja nõrkused, projetseerides need omakorda totalitaarse Nõukogude Liidu kogemuse taustale. Viimasest on piltidele jõudnud ainult nõrkused, tugevusi esindab pigem autori positsioon, mis on Ida-Euroopale omaselt sügavalt kriitiline ning elljäämisele orienteeritud.

Näib, et Pettiboni kirju kultuuriline ning poliitiline taust ja värvikad kogemused on tõepoolest oma jälje jätnud. Hirmud, millega ta tegeleb, pole psühhoanalüütikute ja heaoluühiskonna poolt taltsutatud kapriisid, vaid reaalselt läbielatu veritsevad haavad. Tema tekstid on äärmiselt segased, seda nii sisulises kui keelelises mõttes – terve psüühikaga inimene nii ei kirjuta.

Visuaal on samuti eklektiline, siit võib kohati leida tundlikke maalilisi pindu, seal kõrval on koomiksitest laenatud lihtsustused, plakatlikud otseütlemised, natuke naivismi ja palju automaatjoonistust. Pilt äärmisest vaimsest ebastabiilsususest, millega kaasneb geeniuse tundlikkus, võib olla ehe, kuid mõistagi võib olla ka teadlikult produtseeritud. Igal juhul sedavõrd segase kunsti vormistamine millekski tõsiseltvõetavaks on suuresti kuraatorite kätes ja seda on kunstnik oma karismaga neid tegema panna suutnud.