Arvustus. Hypnosauruse pärand

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Hypnosaurus: Aivar Tõnso ja Raul Saaremets aastal 1992. Autor/allikas: Andres Teiss

Uus vinüülplaat
Hypnosaurus
"1991—1992" (Porridge Bullet/ Pudru Kuul)
7/10

Ajal, mil Tartus esineb Scooter, teatab Pudru Kuul, et annab välja varase Hypnosauruse, vähe teistmoodi, ambient´set reiviesteetikat kandva Eesti underground teknosauruse Aivar Tõnso enda kureeritud kogumiku.

Reiviks nimetati 80ndate lõpul ja 90ndate alul kõike seda, mis teravdus teknoks, hausiks või jungle´iks ja introvertseks reiviks võib nimetada ka Hypnosauruse salvestusi aastatest 1991-1992 – fragmendid, muusikalised mõtted, kus spontaansus dikteerib, eksperimentaalsus ruulib ja äsja eesriide tagant vabanenud katsetuslik loomejanu allub pooljuhuslikult kätte sattunud masinatele. Masinatele, mille võimalusi alles kombatakse...

Ükskõik, millise taustsüsteemi tingimustes, tehnoloogiline determinism avaldub võrseid ajava elektroonilise muusika sünni juures kõige puhtamal kujul. Kui kõnealuse materjaliga samal ajal sündinud The Prodigy võttis oma nime Moogi sündi järgi, siis Pudru Kuuli tutvustav tekst selgitab, kuidas Hypnosauruse lähtepunktiks oli nõukogude süntesaator Polivox, mis lihtsalt ei alistunud, tõrkus ja viis ise muusikat eriskummalistele radadele.

Viide raudse eesriide taga unistavale ja kauget, tundmatut heliilma maalivast erakust tundub kohane. See kostab läbi, et materjal on avaldatud enne kui Saurus masinad oma kõrva järgi kontrolli alla sai. Pigem oli tehnika võimuihar kaaslane kui looja kätesse vangistatud vahend. Aga kui oled esimene omasugune piiritletud territooriumil, siis kelle teisega oma loomevagu künda olekski. Sa oled päriselt aprioorselt tunnetav looja.

Katsetades võib tekkida kindel muster, kuidas muusikat luua, ja töömeetodi järjepidevus on Hypnosauruse plaadil siiski äratuntav. Ühest momendist ei ole katsetamine enam juhuslik. Kordusel põhinev rituaalsus ja nime vääriline hüpnootilisuse aste läbib ka kogumikku esmatähtsa voona. Seepärast ei ole lõpuni kadunud ka eluline puude, eriti kui vahepeal teeb päristrummidel kaasa Railo Pals. Kõik tundub siiski intuitiivne, mitte kogemuslik.

Helilised arengud on ilmselged, aga ebamääraselt hillitsetud, justkui nad ei väärikski tähelepanu, sest eelkõige pakub Saurus oma väljendust voogedastuse vormis posides, kaunistused staatilisel vundamendil jäävad vaid ääremärkusteks. Aus seisundimuusika, mis ei talu liigseid dekoratsioone, kuid pakatab avastuslikust elevusest.

Ühtlane, läbi udu sahisev riitus, aga mitte massidele suunatud, vaid sissepoole keriv, teel kultuse, mitte kuulsuse poole.

Saurus on omamoodi isoleeritud, parajalt minimalistlik. Ei kägista, tervitab rahumeelselt, isegi veidi tülpinult, mõjub natuke napaka ja naiivsena, andes mõista, et on sisemiselt rahutu. Mujal maailmas eksisteeris juba ammu kliiniliselt sirgjooneline tantsumuusika, kuid tõik, et Hypnosaurus sarnaneb pigem Eestiski esinenud Rezzetti või Huerco S.-i kahisevate biitidega näitab, kuivõrd ajast ees Tõnso & Co tegelikult tegutses.

Orientaalsed lõpmed viivad elektroonilisse new-age´i, mida jõudsalt kassettide peal väikeleibelite alt kõikjal maailmas viimasel välja antakse, ent omad sõlmed seovad ka näiteks vana hea Ariel Kalma ja kodumaise Ratkilleriga.

Valim viimase loomingust võiks olla kõige täpsem innustust saanud kodumaine analoog Hypnosauruse poolt tühjusesse teed rajanud lähenemisele. Värskes Kitarri numbris toob Joel Tammik Hypnosauruse liidri Aivar Tõnso välja kui oma teejuhi ambient´i maailma. Parimal osa Eesti autorielektroonikast on tõenäoliselt temaga isiklik seos.

Aga eks Hypnosauruse põhiline väärtus olegi just oma ajastu fenomenina, ka tagasi vaadates ei saa teda eraldada oma aegruumist, kuigi ta justkui ei kuuluks sinna. Ja seepärast on Hypnosaurus omas nišis unikaalne paradoks.

Hiljuti lasime sõbraga stuudios kõiksugu Eesti pseudofolgi kunnide lugusid huvi pärast läbi Orange´i kitarrivõimu kärina. Ei pääsenud Curly Strings ega Traffic. Kõik muutus 1930ndate mustvalgete filmide heli sarnaseks. Purjus vanainimeste staatiliseks ja nõiduslikuks lauluks. Ja mainitud ansamblite looming oli niiviisi ühtaegu naljakas, ent parem ka. Millegi sellisena mõjub ka Hypnosaurus meie ajal, kui helireostus on aetud maksimumi. Lihtsalt, teda ei ole tingimata vaja läbi analoogahela ajada. Ta on valmis. Ta oli valmis ammu enne mind ja ta jääb alatiseks valmis. Vaatamata sellele, et päevavalgust nähes liikus ta väga püüdlikult kuhugi...

Sellist mineviku vaimuaaret kaasaja digivahendeid silmas pidades luua ei ole lihtsalt enam võimalik. Iseasi, kas nende lugude väärtus kandub kõrgemale eesmärgist lihtsalt Eesti underground´i, diletantliku avangardi ajalugu valgustada – näe, Eestis tehti ka juba suhteliselt varakult sellist kraami ja ega see palju halvem ei olegi kui praeguste kolleegide oma välismaal! Olgugi, et tingimused olid palju piiratumad.

Kui Hypnosaurus oma ajaloolis-sotsiaalsest kontekstist välja rebida, siis see muusikaline tekst isenesest just ülearu arutlusainest paku. A-pool on põnevam ja otsivam, B kisub üheülbaliseks. Aga kõike arvesse võttes on siin on täidetud kriteeriumid, millega võime nimetada asja väärtuseks iseeneses, mis tekkis eikuskilt. Sest võimalus, et kedagi püüti jäljendada, on praktiliselt välistatud (näiteks Scootri mehed on vist hällist saati püüdnud kedagi ahvida)...

Lugege see tutvustus ka läbi.

Ja minge Hüpnosauruse kontserdile.

Pudru Kuul on välja andnud ka Hypnosauruse 1992. aastal salvestatud teose "Untitled". See siin on aga Chicago produtsendi Hieroglyphic Being´u remix nimetatud loost.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: