Ratkilleri alias on Eesti eksperimentaalmuusiku Mihkel Kleisi tuntuim projekt. Võiks öelda, et ta on meie avangardmuusika olulisim ekspordiartikkel, sest pea kõik Ratkilleri reliisid on ilmunud välismaistes plaadifirmades nagu Rotifer Cassettes, Baba Vanga, Crash Symbols, Cudighi Records ja Levels. Seekord on muusika välja andnud Ühendkuningriigi leibel Blue Tapes, mis reklaamib end lööklausega "abstraktne muusika abstraktsetele inimestele". Kleis on tegelenud lahedalt veidra ja omanäolise muusikaga 90ndate lõpust. Mäletan enda varateismelise päevist, kuidas noortelehest Meie Meel jäi silma lühike artikkel Kleisi progressiivsest jazz-fusioon-bändist Luarvik Luarvik. Imestades lugesin bändi kirjeldamas, kuidas nad avaldamiseks käsitsi kassette lindistavad.

Hämmastav, et pea 20 aastat hiljem ajab mees täpselt sama liini edasi - piiratud kogustes kassettalbumid, kus tiraažid jäävad tihti alla saja eksemplari. Ratkillerit on kirjeldatud katsena luua midagi, mis meenutaks kaasaegset elektroonilist klubimuusikat. Kipun kalduma arvama, et vähesed julged DJd on esitanud seda muusikat tantsusaalides. Kuigi Ratkilleri saundi on mõjutanud paljuski Hieroglyphic Being, on sellist muusikat techno'ks kutsuda ikka liiga kauge.

Ratkiller on pigem kaasaegne musique concrète (eesti keelde tõlgituna kentsakalt "konkreetne muusika"). See on elektroakustiline muusika, mille loomiseks on kasutatatud töödeldud kujul ennesalvestatud helisid. Täpselt nagu stiili pioneerid Pierre Schaeffer ja Pierre Henry manipuleerisid lindistatud helisid, lõigub ka Kleis kogutud sämplid tuhandeks tükiks ja paneb need helitöötlusprogrammis uudsel viisil kokku. Aja jooksul on tekkinud kindel äratuntav käekiri. Helisalvestamisel kasutab ta minimaalset tehnikat. Kuigi Kleis musitseerib samuti nagu näiteks Legowelt, pole tal kasutamiseks valmis terve majatäis stuudioaparatuuri.

Albumi sissekäiguks on "Entrance", kus kuuleme esmalt vihisevat tuult, pehme kõlaga bassikäiku ja elektriklaverit. Sünt piiksub taustal nagu ritsikad augustikuu rohus. Järgneb "Eremocine" valjude basstrummi tuksetega, meenutades krautrock-bändi Faust lugu "Mamie Is Blue". Ratkiller sobinuks ideaalselt sellisesse 1970ndate eksperimentaalmuusika skeenesse. Kui palju oli ikka Faust oma ajast ees! Plaadifirma Virgin üritas neid Suurbritanniasse tuua ja veenis neid salvestama midagi psühhedeelse popi taolist nagu biitlite "Revolver" või "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band". Tulemus oli nii ekstsentriline, et bändile anti suht kähku kinga.

"Orgoglia" algab signaalheliga, mis annab mõne hetke hingetõmbeks, enne kui lajatatakse täiega näkku selline sämplite ja saundide kompott, et peas jookseb juhe ikka korralikult kokku.

Ratkiller on ka omamoodi funky, nagu näitab "B.E.A.M.", summutatud soul-lugu, kus sämpli algallikast pole palju järel. "Mare Clonare" (vaadake alt videot) meenutab vanakooli Sega ja Nintendo videomängude nagu "Donkey Kong Country", "Sonic The Hedgehog" ja "Ecco The Dolphin" heliribade muusikat, mida artist on oma maitse järgi vürtsitanud. Jazzikas bass läbib tervet pala ja seob elemendid. Tulemus on mõnusalt chill ja vaporwave'ilik. "Tanto Thando" kõlab kui katse luua dubstep'i.

"Incorruptibles" toob mängu vokaalimprovisatsioonid, korinad ja häälitsused. Kõlab eksperimentaalne antimuusika, mis siiski ei kaldu müra territooriumile. "Amistad" algab helgemate nootidega, seejärel lisanduvad kolisevate kettide helid. Taustal käiavad saateks loodussalvestused vihmast, äiksest ning tormituulest kahasse mäslevate inimmasside möiretega. Võib ära tunda Steven Spielbergi samanimelise ajaloodraama stseene, kus orjalaeval on puhkenud mäss. Kui pealkirjas viidet poleks, siis muidugi ära ei tunneks. Lõpulaulus "Exit" kuuldub industriaalseid kõlasid ja piiksuvat morsekoodi. Teos algab metsikult, aga juhatatakse välja rahulikult.

"Blue Thirty" on eksperdi pilgu läbi kokku pandud helikollaažide kogum. Uus album on piisavalt kuulajasõbralik, lo-fi, impro, natuke mürane ja veidralt funky. See on retk läbi muusikaliste avastuste täis üllatusi ja keerdkäike. Kusjuures, see reliis on omamoodi ka tavamurdja, sest kassetiümbrise on disaininud plaadifirma, mitte harjumuspäraselt kunstnik Kleis ise.