""Mis toimub" on väga hea küsimus.

Muidugi olen ka mina väsinud pursui-formalistlikust ilma igasuguse empaatiata small-talk'ist ja tunnen piisavalt inimesi, kes küsimustele "kuidas läheb" vői "joumisteed" sarkastiliselt selja pööravad ning lähevad ja jagavad meeme, et tahaks rääkida kőigest muust, alates oma igapäevastest leivakäärudest ja armastuse müsteeriumist kuni neuroteaduslike ja kvantfüüsiliste probleemideni, ainult mitte sellest, kuidas "mis toimub".

See igapäevane küsimus on teatav kood, mis őigel hetkel kasutatuna on kőige funktsionaalsem –da beat is funky– sissejuhatus suuremate ja olulisemate küsimuste juurde. Inimestena räägime, tajume ning akumuleerime kogemusi teatavate limiitide raames ja vastus küsimusele, mis toimub, vőib olla ka see, et sündmuste horisondi kontseptsioon kui selline seati just hiljaaegu kahtluse alla.

Iga psühhogeograafiline reis algab esimesest sammust. Üritan kolmandiku igast ööpäevast vastata küsimusele "mis toimub" – see on universaalne probleemiasetus, rääkimata sellest, et see on inimese, miks mitte ka looma, linnu, taime vői päikesesüsteemiga miskisuguse suhte loomine, őngekonksuna masina sisemusest lőime üleskorjamine. Ülejäänud kaks kolmandikku ööpäevast on samuti selle küsimusega seotud – üks kolmandik on "toimumise" osa ja teine on "mis" osa – see teine on uni, kus selgineb ärkveloleku tarbeks, mis ikkagi on ülepea miski, mitte pigem eimiski. Seega leian sellest küsimusest vastuse eksistentsiaalsete, ontoloogiliste, tunnetuslike ning muude suuremate ja olulisemate probleemide vaagimiseks. Kuna vastust küsimusele ei tasu vähemalt ühe ööpäevase tsükli jooksul liiga keeruliseks ajada, on asjad kujunenud umbes niimoodi, et tegelen tavaliselt ühe pőletavaima virtuaalse ja ühe reaalse küsimusega. Vői Margus Oti suu(re)pärast eestindust kasutades – käesoleva ja väesolevaga.

Väesolev on hetkel seotud ristmeedia projektiga koondpealkirjaga "Nőukogude Lillelapsed", millega seoses hetkel olen jőudnud väga huvitava faasini, kus saan seostada ajaloo, popkultuuri, psühhedeelse info teooria, reaalsuse tajumise, visuaalkultuuri jne – täpsemalt visiooni ja peegelefekti, tajuolukorra, kus subjektiivne retinaalne visioon hakkab looma nö "hingestatud" olendeid, mis on puhas optiline nähtus, ent mis on teatavate kognitiivsete protsesside päästik. Seda aitavad nüüdisaegsed digitaalsed platvormid väga hästi modelleerida.

Käesoleva raames on vőibolla olulisem küsimus vaid, et kelle arvates [miski] toimub.

Minu fantoomkaksikut koodnimega "KIWA", kuna teda kunstnikuks peetakse, huvitab vägagi mis toimub. Ta on ideaalne projektsioon, kes on radikaalne osalus sündmuste tulipunktis ja tähenduste ristumiskohal. Ta kogub teiste unenägusid iseendast, raamatuid eimillestki, ta on iha iha enda pärast. Ta jälgib kőike kuskilt trans-meta-tasandilt, ta on orgaaniline diskursiivne masin. Kindlasti huvitab teda koduplaneedil ja kodumaal toimuv, kunstikultuuriväli kui kontekst. Kunstitöötaja sotsiaalne olukord, see, kuidas kultuuritööstus on moodustanud maffia. Olen mitu aastat järjest ohverdanud rahvusvahelised projektid sellele, et anda panus rahvuskultuuri arendamisse ja tagajärjeks on 90ndate stiilis jőmmisuhtumine, kus ametlikult rahastatud asutused lihtsalt lasevad üle ja ei maksa kunstnikele töötasu (näiteks ERM, TartMus, Voronja galerii).

Kuhugi käesoleva ja väesoleva vahele jääb Kiwanoid, kelle heliuuringud on hetkel jőudnud spektraalse fenomenoloogia juurde, mille esimene väljund saab ilmselt olema aprillis Sadamateatris etenduv lavastus koos Mehis Pihla ja nn Ojasoo kursuse näitlejatega. Teine suurem projekt on lähitulevikus toimumas koos Raoul Kurvitzaga, ent sellest on veel vara rääkida.

Tahaks rohkem eksp (eksperimentaalsest) kirjandusest kirjutada ja seda uurida, eesti keeleruumis on see turusuhete tőttu selline marginaliseeritud ala, kuigi Mikita ja Matsin on nüüd lőpuks "suure kirjanduse" hulka tunnistatud. Järgmisena ootaks eesti ekspi kolmanda suure vaala, Erkki Luuki eepilist teost. Tegin Müürilehega koos ;paranoia kolumni, vist seitse korda see ilmus, peale seda on kirjastuse organisatoorne ja kuratoorne külg nőudnud researchi ja teoreetilise raamistiku arvelt rohkem tähelepanu. Sest nagu muusika on kogu helide lőpmatu spektri realiseerimises vaid väike tsoon, nii on teksti-, keele-, tähtedepőhine loome, eksp kirjandus ja kirjastus valdkond, kus väga aktiivselt praegu toimub, suured raamatukauplused vői üldine arusaam kirjandusest on nagu kiirtoidukett, äärmiselt piiratud kaubavorm. Keel ja normaalsus on imperatiivse ja imperiaalse, repressiivse poliitika avaldus. Ühiskond sunnib meid tunnistama kellegi teise antud nime, sunnib tunnistama vananemist ja fikseeritud ajateljel liikumist, pannes meid taastootma normaalsust ja konventsionaalset reaalsust.

;paranoia publishing seevastu on mingi friik gäng peakontoriga kaugel pőhjalas, kes annab välja eksperimentaalset kirjandust. Samal ajal kui inimesed viitsivad järjest vähem lugeda ja tarbivad muudkui audiovisuaalset vilkuvat afektiivset ihamaailma. See on ka meie aja/pőlvkonna sündroom, ;paranoia aga avaldab ja propageerib radikaalset tekstifriiklust. Tegu ei ole tavalise kirjastusega, vaid avatud platvormiga, mille peamised tegevused lisaks kirjastamisele on ka kuratoorne tegevus, performance'teks tehtud raamatuesitlused, rahvusvahelise vőrgustiku loomine. Peame oluliseks kohaliku skene elavdamist ja sellele rahvusvahelise mőőtme andmist. Oleme ainuke eesti kirjastus, mis järjekindlalt kirjastab ja produtseerib eksperimentaalseid kunstnikuraamatuid kui iseseisvaid kontseptuaalseid teoseid, mitte näitusekatalooge. Taoline sőltumatute omakirjastuslike trükiste nišš on praegu kőikjal elavnemas, Eestis on see valdkond siiani täiesti puudu olnud, seetőttu oleme funktsioneerinud ka agentuurina, kes aitab autoritel teoseid professionaalselt kujundada ja avaldada ning pakub know-how'd.

Sügisel osalesime Londonis Institute of Contemporary Art’is ainsa Ida-Euroopa kirjastusena kunstnike omakirjastuslike raamatute messil. Kanuti Gildis linastus Silent Movie Night'il ;paranoia dokumentaalfilmi esimene versioon. Peale aasta algul Kumus esitletud Roomet Jakapi ja Mihkel Kleisi niinimetatud värviraamatut oleme tegelenud peamiselt sel kevadel ilmuvate Marko Mäetamme ja Andres Lőo raamatutega. Pikemat aega on käinud ka kahe kirjastuse raudvara-autori, Psaiko ja Taavi Noveki alati väga keeruline, ent pőnev produtseerimisprotsess.

Alati on mul pooleli mőned pikemad käsikirjad, väga aeglases ja poolmüstilises protsessis. Mőneti on see nagu kontsentreeritud kaadrite haaval filmi komponeerimine i chingi järgi, kuigi kőik on viidud tekstuaalsete ühikute, mikroteksti tripi tasemele.

Kui kirjastaja ja kuraatori vahelt hedonist välja poeb, siis naudin kolleegide loomingut. Viimane elamus oli Renate Keerdi "Koon" Tartu Uues Teatris. Faking ull tsikk see Renate! Nihkega normcore ja olmeperversioon, jooks rattas, mis alati on lopergune ja mőtlemine ristkülikus, mis on alati asümmeetriline. Selle mőttega olekski paslik siinkohal lőpetada."