Kukemuru peaesineja Chris Watson: me elame planeedil Ookean, mitte planeedil Maa

Reedel algava kahepäevase festivali Kukemuru Ambient peaesineja, inglise kultusbändi Cabaret Voltaire asutajaliige ning praegune field-recording artist Chris Watson andis kultuuriportaali palvel juba aastaid Eestis elavale keskkonnahelide salvestajale Patrick McGinley´le intervjuu.
Chris Watson on keskkonnahelide salvestamise suurnimi. Ta on naturaalsete helide otsinguil läbi rännanud pea terve maailma ning esitleb oma loomingut BBC raadioprojektides, ent annab välja ka sooloalbumeid, helindab filme, peab loenguid. Neil päevil tegeleb Watson peamiselt ookeanihelidest kokku pandud teosega, mis spetsiaalselt Kukemuru festivaliks looduna hajub laupäeval Türi lähedal Kesk-Eesti metsas öhe.
Watsonit küsitles Tartus Eesti Rahva Muuseumis regulaarselt Helikoosolekuid korraldav Patrick McGinley. Mehed on aastaid tagasi kohtunud. Spetsialistid vestlesid teisipäeva hommikul Skype´i vahendusel.
On see su esimene tänane toimetus? Oled varajane ärkaja?
Ei, aeg ei olegi nii varajane, aga mul oli eile Maggiega (Watsoni abikaasa – toim.) pikk sõit koju Port Eliot festivalilt, 650 kilomeetrit. Selline kirjandus-, kunsti-, filmifestival oli, väga äge. Ootan juba väga Eestisse tulekut.
Jah, see on päris hämmastav. Olen sind paar korda siia kutsunud, aga see pole kunagi õnnestunud.
See on olnud alati natuke juhuslik. Kas sa tead, mis festival see Kukemuru on?
Ma tean sellest, aga ma pole seal käinud. See on päris kaugel kohast, kus ma elan, Eesti mõistes. Seda pole vist veel väga pikalt korraldatud. Seda esitletakse kui ambient-festivali, vist peamiselt muusikapõhine, aga sa oled peaesineja, nii et vist üritavad natuke piire nihutada. Kuidas see üldse juhtus, et sa nüüd Eestisse tuled?
Sander (Meentalo, üks korraldajatest - toim.) saatis mulle aasta alguses meili. Siis oli mõnda aega vaikust. Kaks kuud tagasi võeti uuesti ühendust ja öeldi, et nad väga tahavad, et ma tuleks ning nad hakkasid asju korraldama. Alles eelmisel nädalal sain sinna sõiduks pileti, olen ikka veel ilma tagasisõidupiletita (naerab).
Siis jääd siia äkki pikemaks ajaks?
Mitte väga kauaks, võib-olla kolmeks päevaks. Kahju, sest ma olen väga huvitatud metsast, mida teil seal väga palju on, aga august ei ole selleks just parim kuu. Tahaksin väga näiteks mais tagasi tulla.
Minu arvates on ka siin kevadel kõige parem olla.
Mulle meeldiks kevadel tagasi tulla. Just praegu proovingi esinemist kokku panna. Ma tahan Eesti metsa ookeaniga võrrelda, neid üksteise suhtes nii-öelda ümber paigutada. Nad ütlesid, et festival toimub metsas, see pani mulle idee pähe – muuta mets ookeaniks. Tegin natuke uurimistööd, Eesti ranniku lähedalt jookseb üks veealune süvik, väga sügav vulkaaniline lõhe. Mõtlesin, et panen midagi kokku helidest, mida ma seal piirkonnas ette kujutan ja siis võtan ette teekonna Atlandile üle Kariibi mere Vaiksele ookeanile. Idee on selline.
Kus salvestatud helisid sa Kukemurul esitled?
Teekond algab mõtteliselt Eesti rannikult. Ma olen Läänemerest küll ja küll salvestusi teinud. Kõik need on kohaspetsiifilised. Ma tõenäoliselt lõpetan Antarktikas jääaluste Weddelli hüljeste lauluga. Ma alles valin elemente välja ja siis miksin kohapeal vastavalt olukorrale ja helisüsteemile kokku.
Inimestele, kes seda loevad, võib välisalvestamine ja selle esitamine artistina muusikafestivalil olla päris uus idee. Seepärast, võib-olla oleks huvitav teada, kuidas sa üldse helisalvestust näed ja kuidas sa vaatled seda kuulaja perspektiivist või festivali, esituse kontekstis? Minult küsitakse seda kogu aeg ja seda huvitavam võib olla sinu vastus.
Kas sa tahad sellele kõige lühemat vastust?
Ma tahan seda, mis peaks sinu arvates öeldud saama.
Helisalvestaja ja inimesena, kes on huvitatud loodushelidest ja loomuliku maailma helidest, tundub mulle ilmne, et arvamused ja mõtted muusikast, mingil määral ka esitus, pärinevad naturaalsest maailmast. Muusika arenes välja inimestest, kes kuulasid helisid enda ümber. Ja see kehtib teistegi väljendusvormide puhul nagu maalimine, fotograafia, skulptuur. See on naturaalne punkt, millest meie inspiratsioon välja purskus. Ma olen selle kuulamisest väga huvitatud, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kuulan ja seda vähem ma salvestan. Olen nüüd väga valiv, aga jätkuvalt väga inspireeritud helidest meie ümber.
Meie inimrassina oleme arenenud, sest oleme head kuulajad. Meie esivanemad 40 000 aastat tagasi ärkasid üles, kui tiiger koopasse ronis, ja suutsid efektiivselt põgeneda. Selliseid inimesi, kes sel hetkel ei ärganud, enam ei ole, sest nad ei osanud kuulata, nad ei arenenud.
Linnulaul on kõige lihtsam koht, kust alustada, sest linnud on kõige häälekamad loomad ja tunduvad meile musikaalsed – me ju kutsume seda linnulauluks. Ma olen ka huvitatud kohaspetsiifilistest helidest, koha ruumilistest helidest, et viia kuulaja sinna keskkonda, kus heli salvestatud on.
Selgita veel selle teose kontseptsiooni, mida sa Kukemurul esitad?
See esitlus, mida ma Eestisse tegema tulen, kannab pealkirja "Mare Balticum - Narva Wall mix". Eesti maastik tundub mulle väga põnev, sest usun, et teil on umbes 50 protsenti endiselt metsaga kaetud, rohkem kui ühelgi teisel Euroopa riigil. Ma kujutan ette, et parimal ajal linnulaulu ja loomahäälte salvestamiseks – kevadel – peaks teie mets olema absoluutselt helidest pungil. Seda tahaks ma veel uurida.
Aga ma olen ka teie rannikust huvitatud. Teil on päris huvitav rannajoon. Ja mind tabaski mõte potentsiaalsest ühendusest teie helirikka metsa ja planeedi kõige helirikkama keskkonna, ookeani vahel. Me arrogantselt mõtleme, et elame planeedil Maa, aga see on vale. Me elame planeedil Ookean. 70 protsenti maailmast on kaetud mere ja ookeaniga.
Mu idee on joonistada Eesti maastikult merepilt helisse ning teha reis, mis ühendaks Eestit kõikide ookeanidega maailmas. Et teha läbi see teekond, jälgida ookeani rütmi ja muusikat, mererannast planeedi teisele poolele, milleks saab tõenäoliselt Antarktis, miksides veealuseid helisid, mida ma olen paar viimast aastat kõikjal üle maailma salvestanud. Kasutasin selleks hüdrofone, spetsiaalselt veealuseks salvestamiseks mõeldud mikrofone, et saada ruumiline helispekter, mis siis laupäeval Kukemuru metsa hajub. Tahan, et see oleks vähemalt tund aega pikk, kui mitte pikem.
Nii et sa lood teatava ruumi transpositsiooni.
Jah, ookeani heli metsas. Loomad, kes elavad ookeanis on väga vokaalsed ja musikaalsed. Me ju kutsume seda vaalalauluks, hülgelauluks. Loomupärane muusikaline tunnetus ühendab meid ja paljusid loomi. Nende laulude, helide, rütmide kuulamine heas esituses võib luua sügava ühenduse keskkonnaga. Loodetavasti julgustab see inimesi rohkem naturaalse keskkonna helidega sõbraks saama, sest tegelikult on meie ümber väga palju helireostust.
Ma ei tea, kas Eesti on selles osas Euroopas erandlik, aga näiteks koht, kus mina elan, väike saar (Suurbritannia – toim.), on mürast konstantselt ümbritsetud, ja see teeb kuulamise väga keeruliseks. Kukemuru festivali puhul tõmbaski mind see, et see toimub metsas, akustikaga, milles saab helid tõeliselt laulma panna. Ma hakkan seal valitud helisid miksima, et luua selline hajutatuse tunne, mis viiks inimesed mõttelisele reisile, kus nad kohtuvad veel igasuguste helide, rütmidega ja lauludega.
Ma ei pea neid salvestusi väga palju töötlema, sest olen nende kogumisel väga selektiivne ja valin seda, millel on minu kõrvale väga spetsiifiline saund ja rütm. Väga paljud helid sobivad hästi ambient´i konteksti, eriti ookeani helid, kus on sügavad rütmid, mis seostuvad meie enda bioloogilise kella ja keharütmidega. Veel enam veealused helid, sest inimene hakkab kuulama 16 nädala vanuselt alles ema üsas olles. Minu esinemine, ma arvan, mõnes mõttes võibki inimesed sinna aega tagasi viia. Ma arvan, et see seos veealuste helide ja meie psüühhika vahel on väga võimas.
Sa üldiselt ei tegelegi abstraktsuse loomisega. Tundub, et kontekstist peab aru saama.
Jah. Vist seepärast, et ma alustasin muusikuna ja enamik sellest on lineaarne ning kindlasti järgisin sama liini kui hakkasin filmihelidega tegelema. Narratiiv on minu jaoks oluline ja eks see kerkib esile ka minu töös keskkonnahelidega.
Sa oled kaasa löönud paljudes raadiosaadetes. Mis on raadios kui meediumis ja selles, kuidas sa seda kasutad, erilist?
See on ju ilmselge, et raadios on kõik helis kinni. Inimesed ei kuula raadiot, kui sa nende aega raiskad. Kõige edukam saade, mis ma viimasel ajal teinud olen, on Soundstage BBC Raadio 4-s. See oli eetris igal argipäeval ühe nädala jooksul. Ma valisin viis asukohta, näiteks St James’ Parki jalgpallistaadion Newcastle´is, Kalahari kõrb või Antarktis ja ma tegin jällegi jutustavad helitükid, kõigest 15 minutit, kuid lisasin juurde ka lühikese sõnalise seletuse. See ühendas need erinevad kohad ja andis inimestele teadmise, mida nad kuulavad. Saade võeti fenomenaalselt hästi vastu. Kõige edukam raadiosaade, mis ma kunagi teinud olen. Kohe nõuti uut seeriat ja nad muide lasevad selle augustis kordusesse. Raadio 4 jaoks, mida klassifitseeritakse sõnapõhiseks jaamaks, oli see tegelikult päris suur risk, aga produtsendid on ikka kõige konservatiivsemad inimesed... Ma olen teinud 50-minutilisi saateid BBC Raadio 3-le, mis on klassikalise muusika jaam. Need on ka hästi vastu võetud, aga Soundstage oli märkimisväärne ja võimas. Ma arvan, sest see oli piisavalt lühike, et inimesi haarata nende muidu väga hõivatud elus. Ja ma lisasin seletused. Seepärast on oluline, et ma ka festivalil oma teose sisse juhataksin.
Su jutt Eesti metsast meenutas mulle üht minu esimest reisi siia. Metsas olles tundsin, et olen võimeline kuulama sügavamalt kui ajal, mil Suurbritannias elasin. Ühel hetkel sain aru, et see tuli sellest, et ma ma ei pidanud kuulama enam lennukeid, mis varem pidevalt üle minu uhasid. Miski enam ei häirinud mu kuulamist iga 30 sekundi järel, mis võimaldas helikeskkonda aina sügavamale imbuda.
Ma olen palju reisinud, ja ütlen sulle, et maailmas on väga vähe selliseid kohti. Ja tõtt-öelda, ma ei teadnud, et Euroopas on veel paiku, kus seda teha saaks. Tegelikult on elutähtis neid piirkondi säilitada. Sest sa ei saa rahu, vaikust ja helipuhtust juurde istutada. Sa võid metsa istutada, aga siis on see vaikuse tunne ikkagi helireostuse tõttu kadunud. Väga harva on neid kohti võimalik taastada. Ma tean, et Gordon Hempton proovis seda teha Washingtoni osariigi rahvuspargis Olympic. Ma ei tea, kas ta oli edukas. Aga me peame neid piirkondi kaitsma. Ja see ei ole mingi artistlik kapriis, need piirkonnad on meie tervise ja psühholoogilise heaolu jaoks üliolulised. Inimestel on vaja võimalust sellistesse kohtadesse minna.
Ma ei saa öelda, et siin üldse lennukeid ei oleks, aga ma mäletan kui olin Lõuna-Inglismaa metsades, siis proovisin järjest numbreid lugedes jõuda võimalikult kaugele, ilma, et järjekordne lennuk vahele oleks seganud. Ja ma ei jõudnud kunagi 15-st, 20-st kaugemale.
Jah, nii see on. Nagu õudusunenägu. Ma ei ole sellest häiritud üksnes keskkonnahelide salvestajana, sind lihtsalt häiritakse pidevalt kogu aeg. Meil ei ole ju "kõrvalauge" (nagu silmalaud – toim.), seega me ei ole võimelised mitte kuulma. Isegi siis kui me magame. Nagu ma ütlesin, me oleme arenenud suurtest kuulajatest. Me kuulame isegi siis kui magame ning see mõjutab meid, sest see käivitab meie võitle-või-põgene reaktsiooni. On üks väga huvitav paari aasta tagune uuring selle kohta, kuidas lennujaama lähedal elavad inimesed on öö läbi lennukite õhku tõusmistest ja maandumistest häritud. Isegi kui sa magad, oled sügavas unes ja lennuk tõuseb õhku või maandub, siis sa ikkagi kuuled seda ning see mõjutab su vererõhku.
Tulemuseks ennustati, et inimestel, kes elavad teatud pikema ajaperioodi vältel lennujaamast teatud raadiuse ulatuses, kelle vererõhk pidevalt, eriti öösel, tõuseb ja langeb, tuleb tervisega tõsiseid ja pikaajalisi probleeme.
Arutan tihti seda oma loengutes ja töötubades – idee nii-öelda filtritest, mida me õpime õigel ajal kasutama. Kogu aeg tuleb tohutult informatsiooni sisse ja me põhimõtteliset peame treenima neid filtreid, organiseerima kõike, mis sisse tuleb, otsustama, mida võtta ja mida jätta.
Sul on õigus, just, õppima. Sest see ei ole kaasasündinud. Lapsed näiteks ei oska seda. Seega, kui nad kasvavad kodus, kus raadio ja televiisor kogu aeg mängivad, nad lihtsalt ei tea, mida kuulata – väga väikesed lapsed, nagu minu lapselaps, kes on natuke üle aasta vana. Vanemad räägivad, televiisor, raadio, muusika mängib... Nende laste, kes sellistes keskkondades pidevalt elavad, keeleline areng on väärastunud. Nad peavad kogu aeg mõtlema, mida kuulata ja mida mitte. Selle oskuse õppimine võtab aega.
Ma kahtlustan, et... Kui kaua sa juba õpetanud oled?
Päris kaua juba. Rohkem kui kümme aastat.
Ma arvan, et viimane kord kui me üksteist nägime oli ka umbes kümme aastat tagasi, võib-olla isegi rohkem aega tagasi. See oli pärast üht sinu juhitud töötuba Liverpoolis.
Sel juhul olen ma tõenäoliselt seda, jah, kauem teinud. Sest siis kui me kohtusime, olin neid asju juba aastaid teinud.
Mind huvitab, mis meetodit sa kasutad juhtimaks inimesi kuulama ja kuidas sa presenteerid helide salvestamist nendele, kes pole võib-olla kunagi mikrofoni käes hoidnudki.
Ma teen neid väga erinevatele gruppidele, alates põhikooliõpilastest kuni heliloojate ja akadeemikuteni, keskkonnahelide salvestajate ning muusikute või kasvõi haiglateni välja. Regulaarselt tegutsen ülikoolides ja muusikakoolides. Ma üritan hoida lähenemist võimalikult individuaalsena. See on täpselt nagu esinemistega – ma pole Kukemuru esitlust kunagi varem teinud ja tõenäoliselt ei tee ma seda enam kunagi.
Kui sa juba siia tuled, kas sa siis plaanid päriselt ka metsa uitama minna?
Jah, kindlasti. Praegu varjutavad lindude ja teiste loomade helisid selgrootud, putukad, keda teil ka kindlasti metsas leidub. Sest praegu on suveaeg. Mis teil seal temperatuur üldse on?
Sel nädalal läheb soojemaks. Võime jõuda 25-30 kraadi juurde. Päris palju on sadanud, nii et metsad on praegu seeni täis.
Oh, super.
Nii et seened ja mustikad. Võid metsas palju korilasi kohata. Enamasti on siin ikkagi korrastatud metsad, avatud, saab vabalt ringi liikuda.
Tõesti? Mille jaoks neid korrastatakse?
Enamasti ikkagi küttepuudeks. Siin on peamiselt mänd ja kask, aga kuuski ka. Ja tammesid ka.
Ei jõua ära oodata.
Patrick McGinley on 2009. aastast Eestis resideeruv heli-, raadio- ja perfomance-artist, kes kasutab oma heliloomingu esitlemiseks nime murmer. McGinley peab regulaarselt keskkonnahelide salvestamise alaseid loenguid, teeb esitlusi ja korraldab workshoppe, tegeleb kohaspetsiifiliste helidega. Tema tegevust läbivad teemad nagu ruum, objektid, resonants, inimese kuulmistaju ja tähelepanelik kuulamine. 2002. aastast veab ta raadioprogrammi Framework – saade field-recording´ust ja helide kompositsioonist, mida saab kuulata 12 raadiojaamas üle maailma. Saade jõudis hiljuti 500. episoodini.
Kuula Chris Watsoni jääsulamissalvestusi Antarktikast seeriast Soundstage. Ka laupäevasel esinemisel võib ta lõunapoolusele välja jõuda:
Toimetaja: Madis Järvekülg