Arvustus: Aegade Emand
Mari Vallisoo
„Mälestusi maailmast“
Ilmamaa 2015
624 lk
On ilmunud Mari Vallisoo elutööd koondav raamat, mis sisaldab kõiki tema luulekogusid ning mujal perioodikas avaldatud luuletusi. Väljaanne on kaunilt kujundatud ja illustreeritud Lagle Israeli graafiliste lehtedega "Eestlaste muistne tähistaevas". Ühesõnaga, just selline raamat, mis peaks igas kodus riiuli ehteks olema. Ja kui see juba riiulis troonib, tasub ta sealt ka lugemiseks välja võtta ja hoida terve talv otsa öökapi peal, igal õhtul mõnest kohast sirvides, siis on kevadeks vaim niipalju avaram.
Sest kuussada lehekülge Vallisoo luulet kolme päevaga endast läbi lasta, see raputab maailma paigast. See on just nõndasama kui tema enda värssides – mina loen, aga "küla peal oli seitsekümmend seitse aastat mööda läind". Vaid "Rändlinnud kõrvaltoas" ja "Kallid koerad" olid mul vististi varasemalt loetud, neid tollaseid pisikesi, peaaegu nelinurkseid luuleraamatuid on kodus ilmatu virn, igasugu kolimiste käigus paljud laiali jagatud, olin millegipärast veendunud, et minu luulelugemise ajad on möödas. See nõuab nii palju jõudu!
Ja kust seda jõudu võtta, mõtlesin ma, on mingid uksed, mis on hinges suletud, mida ei taha avada. Inimene hoiab ennast vaistlikult koomal, kardab oma püha ja puhtamat poolt.
Uks on ka Vallisoo loomingu üks läbivaid kujundeid. Ta eraldab sisemist ja välimist, siin ja sealpoolset, nii nagu uksel on kombeks, milleks üks õige uks seatud on. Seal taga on võõrad ja omad, kaotsis ja leitud ajad, inimesed ja maailmad. Kes jõuaks kõiki neid tähendusi kokku arvata! "Uks Mari Vallisoo loomingus" – paras doktoritöö.
Uksel
Kõneled – näen, et sul liiguvad huuled.
Ühik on erinev. Sa mõtled kvantides.
Väriseb valgus.
Ja mina ei kuule.
Kevade ligineb kaugetest kantidest
Avinurmelt ja Alutaguselt.
Hommikul leian me uksetaguselt
Jalamatilt ta jäljed.
Lähed must lähedalt mööda,
Ei näe sa, ei märka.
Otsima asjade põhimist tähendust.
Võib-olla pole niimoodi õige tekstidele läheneda, et muudkui pliiatsiga sõnu alla kriipsutad. Aga iseäranis mahuka luulehulga puhul hakkab paratamatult silma teatud kujundite pidev kordumine. Uksed, lukud, koerad, libahundid, võõras, kes tuleb teadmata kust, võõras, kes läheb teadmata kuhu, värvidest sinine, ikka sinine, sinise triibuga põlled, sinised pisarad, helesinise äärega taldrikud, sügisekuu, talvised tuisu-ilmad.
Tuled koju – võõrad
Ümber laua.
Hävitavad toitu kõigest väest.
Musta leiba. Ükski sind ei märka.
Ükski lusikat ei pane käest.
Mõni teine lugeja oleks märganud teisi sõnu, oleks märganud punast, maikuud, toomingaid, kõiki neid marju, õisi, lehti, vilju, leemekulpe ja padasid. Lambatalli, kraase, lõngakerasid, kootud kindaid ja kampsuneid, suurrätte halle. Mütopoeesiat:
Üks eit elab põhjas,
kuhu lendavad haned.
Ööd otsa on vaja
tal pesta ja uhta.
Valged palakad tuulde
igal hommikul paneb.
Ta pihud on heledad
tühjad ja puhtad
Lugesin läbi taustaks ka pihutäie arvustusi, ja kõigis neis mainiti autori eraklikkust ning iseäralist salapära, Tiia Toomet oma säravas eessõnas kogumikule mainib koguni, et enamik Vallisoo loomingu käsitlusi on olnud peamiselt katsed autorit n-ö lahti muukida. Nagu lapsed lõhuvad kella, et näha mis seal sees on, mis teeb niimoodi tikk-takk? Mis kihk see on, mis nii väga ihkab teada loomise saladust? Ega see, kui teakski, pärast millist muret, õnnetust või rõõmu isiklikus elus mõni taies sündis, see ju ikka kohe mitte kuidagi ei seletaks:
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
(J. Viiding)
Koondkogu annab võimaluse osa Vallisoo müstilisest aurast hajutada, sest suures massis väesõnum veidi lahjeneb, samas on autori areng selgemini jälgitav, mu meelest täitsa ilmselt on näha, kuidas liiguvad teemad, kuidas nad arenevad, põlistuvad, süvenevad ea ja elukogemuse kasvades, lõpuks hõlmates kogu kõiksust.
Mõtlesin välja ka ühe kavala nipi, kuidas tänapäevastada seda müütilist üleajalist maailma, kus inimene on "liikumatult paigal ajapildi sees" ja tema hing ning vägi rändab sinna kuhu ise tahab - see on ju timetraveller! Travelling through time and space. Kõlbab lugeda nii ulme kui muinasaja armastajail! Ja isegi õudukasõpradele sobib.
Vaikne on
vaikne Ainult
laka peal lõgisevad
surnute kangaspuud (lk. 296)
*
Kuid raadiomaja lahkunud
on kosmilisse ruumi (lk. 253)
*
kadunud toast ja õuest
sini-punane pall (...)
Nüüd pole toas ei õues
läks mõnda teise ruumi (lk. 237)
*
Rahutuna ruumgi
surub seinu, nagu siis -/
enne aja algust (lk. 278)
Ega ma liiga hästi ei arva sellest, kui mõni rida luuletusest välja kiskuda ja prooviks kont maitsta visata. Peaks sootuks pool raamatut siia arvustuse sisse ümber trükkima, et asi aus oleks. Mis arvustus, seda see pole, ei peagi olema, püüan lihtsalt natuke pealekäärinud vahtu mingit moodi üles märkida. Ma ei saa ju kuidagi ühe inimese elutööd mahutada mõnerealisse juttu. See ei mahu! Mul on vist rohkem kui sada järjehoidjat-lipikut turritamas maailmamälestuste vahel. Sest niimoodi ühekorraga lugedes ei saa tegelikult suurt midagi kätte, ainult silme eest lööb virvendama. Võtta iga päev paar-kolm ühikut, see on mõistlik doos. Ülepea peaks luuletused pähe õppima, nad peavad olema sinu sees, üleni, täielikult, kümme aastat võib mööda minna, või nagu Vallisoo ütleb: viisada aastat oli põud ja siis järsku tuleb sulle meelde, et niimoodi elavad sõnad maailmas:
--Mis võim on sinu huultel, et kõrvale
Astuda puudub mul paik?
--Mu suul on jah ühe metsiku
Nõiutud pirnipuu maik.
--Kas ta külmal talvel ei hukkunud
Siis, kui otsa sai loomgi ja lind?
--Ei ei,oma hingeõhuga
Teda hoidsin
Nagu nüüd sind.
--Mis on sul anda, et tuled nii
Vastu mind nagu musta ööd?
--Mööduvat mööduvat aega,
Mida mu süda lööb.
Jah, see on naisterahva maailm, alati paigal, nii toas kui õues ükssama igavene loomisköök, (Aknast õvve paiss/Kõegi Aege Küük), alati ilma, alati andev, alati loobuv ja ometi, ei midagi naiselikku, ei mingit naisluulet, hoopis ilmade ema – rahulik, tugev ja karm, ta vaatab ülevalt, kõrvalt, ta vaatab asjadest läbi, kuid hoolib neist ometigi. Ta läheb oma olemises järjest lihtsamaks, kuni jõuab kodavere murdes värssideni, mis räägivad kaduvas keeles. On ikka kohutavalt ilus keel see eesti keel ja kõik see, mis temast ära kaduma hakkab, aga ometi kuskil alles on, nagu mingi salavarandus.
Siältpuult suadetud
Koer kärab, ei õle vihane,
varessid auku ia miil.
Vai nõnnasamagi karata.
No nuur kua täma viil.
Üks õvve piäl, õma inime –
vana lume-pühkmise luud.
Tiid raadiu lahti – surmass sii
muku kõneleb.
Ega muud.
Ommokoss õege kõledass,
kõhe külmäss
lähäväd tuad
Seenad eväd pida.
Mesasja siikõrd
vana-Juhanes minule suat
akna taha, kos lumi.
Vuadata
ei tahakski , aga piäd.
Vot kos kõllane surmalinnuke
üü õtsa iapurikid siäd!
(lk. 302)
Tunnustust on Vallisoo loomingule jagunud vähe: kaks Juhan Liivi auhinda, see on ju teadupärast ainult kasetohust märss, ei mingit rahakopikut, ja üks riiklik kultuuripreemia, aastake enne surma. Tundub küll õige eesti luuletaja elusaatus - käputäis arvustusi veel pealekauba. Nüüd on ainus asi, mida me teha saame, lugeda tema luuletusi.
Ärgake, te tuimad inimeseloomad! Ostke raamat! See on eluaegne investeering, mitte kord poes süüa korvi laduda. Laske endasse imbuda sellele keelel, sellel meelel, siis olete õiged eestlased, õiged inimesed, õiged ilmakodanikud. Ja ärge virisege, et eesti kirjandus ei kõlba kassi saba allagi. Hoidke ja hinnake seda, mis teil on, mis on õnnekombel siia keelde sündinud inimeste eesõigus – luua selles keeles ja lugeda selles keeles loodut.
Tulen merest.
Ta oma ma.
Ta on hall, ta on tõsine
Kuldkett kõlgub jalas mul.
Hoiab küljes ta lainete.
Kõnnin märgadel kividel,
Kivi haiget teeb varbale.
Tulen hüvasti ütlema
Oma mustale lambale.
Sest et täna ta tapetaks,
Juba nuga on teritet.
Ütlen hüvasti lambuke.
Lõõdud varvas veel veritseb.
Seal ta liivasel karjamaal
Kehva rohukõrt näkitseb.
Kas ta kuuleb mu kõnet või,
Et ta pea tõstab äkitselt.
Kuidas karjaseleiba ma
Talle pihu pealt jagasin.
Kas ta mäletab sedagi.
Lähen meresse tagasi.
(lk. 185)
Just selliste asjade pärast kartsin mina luulet lugeda, sest mu silmad on pisaraid täis. Ma ei valeta! Päriselt on. Just praegu.
Toimetaja: Mari Kartau