Arvustus. Tõlkimine kui teadus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anna Lange
Anna Lange Autor/allikas: ERR

Anne Lange
„Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost.“
Tallinna Ülikooli Kirjastus 2015
207 lk.

Kirjakultuuri üldkehtivus tundub üsna ilmne. Meie elu möödub keset retoorikat, poeetikat, kirja, tekste, diskursust, kommunikatsiooni, tõlget. Ent selliste üldistavate tõdemustega tuleb alati olla ettevaatlik, et mitte sattuda Derrida „väljaspool teksti pole midagi“ (~kõik on tekst) levinud möödatõlgenduse voolusängi – niimoodi võttes jääb külge tugev reduktsionismi-maik, lihtsustav taandamine ühele nähtusele. Diskursuseks, mis hädaabivahendina üritab mitmekülgse tegelikkuse dualistlikeks kategooriateks lahterdamise tagajärjel tekkinud haigutavat tühikut lappida. Latourilikus võtmes võiks mõelda, et pole asjakohane redutseerida kogu võrgustikku ühele võrgustiku elemendile, ehkki seda on muidugi võimalik ja harjumuspärasena üsnagi hõlbus teha. Ja kiputaksegi tihtipeale tegema. „Tõlkimine omas ajas“ aitab seda kujutelma omal moel murendada, andes mõista, kuidas üks pealtnäha kõige keelelisemaid-tekstilisemaid tegevusi ei sõltu ainuüksi kirjast, keelest, tekstuaalsest. Nõndamoodi avaneb laiem võrgustik oma iseloomulike elementidega, kus ühe mõistmine aitab pädevamalt mõista teisi. „Tõlget kultuuriuuringutesse kaasamata ei saa aga viimast adekvaatselt mõista, sest tõlge on läbi aegade olnud oluline kultuurirepertuaari osa“ (lk. 177).

Tõlke kui spetsiifilise tegevuse, mõtteprotsesside ning kommunikatsiooni kui üldise nähtuse vahel on olulised kokkulangevused. Tõlge, s.o informatsiooni vahendamine ja arusaadavaks tegemine erinevate kommunikatsiooniruumide vahel – lihtsustavalt öeldes – moodustab suhtlusprotsesside tuuma, ning tõlkelugu ilmneb lahutamatult olulise osana terves kultuuriloos. Tõlge on kui kommunikatsioon ja autokommunikatsioon, mis võimaldab suhestumist teistega ja enesest arusaamist (lk. 177, viidates ka Peeter Toropi teosele „Tõlge ja kultuur“, 2011). Tallinna Ülikooli õppejõud ja tõlkija Anne Lange on avaldanud sisuka eesti tõlkeloo kohta käiva teose, võttes kokku oma viimase mitme aasta olulisemad uurimistulemused. Ennekõike keskendutakse raamatus kolmele eesti tõlkeloo juhtumiuuringule kolmest eri perioodist: Timotheos Kuusik ja John Miltoni „Kadunud ja jälleleitud paradiis“ (1895), Anton Hansen Tammsaare ja Joseph Conradi „Lord Jim“ (1931), Henno Rajandi ja Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus“ (1985). Sellisel teljel esitletakse Eesti tõlkeajaloo ja tõlkesüsteemide dünaamilist arengukäiku. Tõlge kui omaette nähtus kujunes Eestis välja 19. sajandi lõpul, algtõuke andis Jakob Kõrvi plagiaadiskandaal, mis tõstis esile autoriõiguse küsimuse ning viis aruteludeni muganduse, tõlke, plagieerimise jmt piiride üle.

Nende kolme konkreetse näite najal avaldub asjalik ülevaade peamistest võimalustest, kuidas tõlget on Eestis teadvustatud, kuidas seda on praktiliselt tehtud, kuidas tõlge laiemat keele-kirjanduse-kultuuriüldsust on mõjutanud. Niisiis ühelt poolt tõlketehnilisuse ja tüpoloogilise seotuse vaatlus, teiselt poolt laiem ajastu- ja keskkonnaspetsiifiline analüüs. Juhtumeid jääb ühendama tõlke keskkonnatundlikkus, sest ainult nõnda saab tõlge tegelikult oma aega kõnetada ning oma ajast kõneleda. Tõlkevõimalused on vastavalt ajahetke võimalustele muutuvad/muutumises, kodukultuuri tõlkepraktikaid tuleb arvestada; samuti tegureid, mis tõlkija otsustusi võiksid mõjutada. Kõik need nüansid seostavad tõlget kultuuriuuringutega laiemalt. „Tõlkimine omas ajas“ on ka kasulik lugemine praegusel poleemilisel ajal, kui kultuuriprotsesside kohta käivat kahtlast häma kuuleb rohkem kui sisukat-selget ajaloolist ülevaadet ning pädevat analüüsi kultuuridevahelise/-ülese kommunikatsiooni kohta. Arusaamad kultuurikontaktidest ja -mõjudest on mõnes kirjutises ikka väga küündimatud. Lange keskendub tõlkele kui protsessile, mis hõlmab endas keeletõlget, kirjandustõlget ja kultuuritõlget nende kitsamates nüanssides ning laiemates-üldisemates avaldustes. Ja nagu pole olemas puhast kultuuri, pole olemas ka puhast tõlget.

Nagu raamatu sissejuhatuses (lk. 7) mainitakse, otsitakse peamiselt vastust kahele küsimusteringile: 1) kuidas on tõlkepraktika Eestis muutunud – tõlke tehniline külg; mida on tõlgitud, kas lugu, stiili või üksikuid sõnu; kumb on tähtsam, lähteteksti sisu või vorm; ning lõpuks, kas tõlkest on tuletatav üldisem ettekujutus sellest, mida on tõlkimiseks peetud. Teiseks ehk 2) kuidas tõlkimine on seotud teiste ühiskonnaelu valdkondadega – see eeldab tõlke eraldamist teistest sotsiaalsetest praktikatest, vaatlemaks selle iseomaseid toimemehhanisme, ning seejärel nendega (taas-)sidumist. Küsimustele vastamisel moodustavad olulise osa Peeter Toropi tõlketeoreetilised kirjutised, eriti tema tõlkemeetodite tüpoloogia, ning Niklas Luhmanni sotsiaalsete süsteemide teooria, mille raamidesse sobib ka tõlge kui ennast taastootev, omaette asetsev kommunikatiivne süsteem (teiste süsteemide kõrval), mis kirjeldatav kõikide süsteemide ühisomadusi väljas toovas kirjelduskeeles (lk. 8). Tõlge ei tööta isoleerituna teistest valdkondadest, nähtustest ega oma keskkonnast, vaid sõltub mitmetest teistest süsteemidest ja tõlkijast. Tõlge „aktsentueerib keskkonnatundlikuna kord sihtkultuuri väärtusi, kord lähteteksti eripära“ (lk. 183). Kokkuvõtvalt toob Lange ilukirjandustõlgete näidete põhjal välja sotsiaalsed süsteemid, mis olid tõlkele omas ajahetkes olulised: 1895. aastal ennekõike rahvaharidus, 1931. aastal kunst, 1985. aastal keelehoid. Ja samal ajal on kõik need valdkonnad ise tõlkepraktikatega paratamatult põimitud.

Uurimus pakub seega õpetlikku tõlketeooriate-praktikate kohta üldiselt; arusaadavate ajalooliste näiteolukordade kaudu aga edukalt hõlmatavat sissejuhatust nii Toropi kui Luhmanni teooriatesse neile, kel varasem kokkupuude põgus või puudub. „Tõlkimine omas ajas“ on muidugi tõsine teadustekst ja võib tunduda suhteliselt keerukas lugejale, kes pole valdkonna keelekasutuse, mõistestiku või lauserütmiga harjunud. Tegemist on ehk kummaliselt iroonilise, ent asjakohase seigaga – ka akadeemilist teadusteksti tuleb endale vahel nö „selgemaks“, „arusaadavamaks“ tõlkida, juhul kui tarvis. Protsess on pidev, arusaamine ja tõlge omavahel paratamatus ühenduses. Ent see moodustabki osa haritusest: sõnavaraline mitmekesisus, keeleline oskuslikkus, keerukama mõtte mõistmine kuluvad alati ära; ning ärgem unustagem kuivõrd hõlpsaks on kaasajal kujunenud kõikvõimalike sõnaraamatute ning entsüklopeediate kasutamine, digitaalne kättesaadavus ei nõua enam riiulitki. Arendage end igal võimalusel.

Käesoleva kirjutise lõppsirgena üritan esitada paar külgnevat mõtet, mis vahest ilmestaks tõlke põimitust-kokkulangevust teiste kommunikatsiooni-/kultuurisfääridega, siinpuhul täpsemalt arvustamise, kriitikaga. Teadusteksti „arvustamine“ on mulle alati tundunud kummaline ja häiriv, kuna ei saa läheneda samade harjumuspäraste taktikatega kui ilukirjanduse puhul. Hinnangukriteeriumid ei ole selgelt kattuvad. Arvustus ise on seejuures suurel määral nagu tõlge – lihtsusatult: lähtetekstis kirjapandu ümberütlemine, kirjeldamine teist laadi sõnastuses, aegajalt mõnede üldistavate järelduste või mingit laadi hinnangulise lisapanusega. Teadusteksti puhul on mõningaid võimalusi piiratud, nt rahvusvaheliselt avaldatud artikli puhul on (eel-)retsensioon tavaliselt omaenda nö objektiivses konsensuslikus professionaalide teadussfääris juba toimunud (vähemalt ideaalis). Lisaks pole „meeldivuse“ või „huvitavuse“ kategooria teadusteksti puhul kuigivõrd adekvaatne, pigem tuleb kontekstitundlikult kaasa mõelda, kontrollida pädevust, laiendada alustekstis pakutud võimalusi jne. Järeltuleva kriitika ideaalset-optimaalset olemust lahatakse aga ka iga natukese aja tagant, seega – kriitika ja tõlke kattuvustest paari viimase aja kirjutise valguses.

Kujundlikumalt-poeetilisemalt võiks arvata, et tõlge on kui uus algus: „Võrdleva keeleteaduse ja keeleteaduse kontekstis üldisemalt on alati nii: tõlge on see, mis tõlkena on esitatud. Ent tõlkides on ikkagi oluline vaste keelevälisel tasandil, või statistiline või pragmaatiline vaste, mis enam ei ole tõlkimine „ükskõik kuidas“. Sellepärast on Eestis tavaliselt tõlkel toimetaja, kes ortograafiliste paranduste tegemise kõrval mõtleb ka sellele, et tõlge on tekst, mis põhineb teisel. /…/ Sellepärast ei tõlgi tõlkija „ükskõik kuidas“, vaid tahab, et tõlge täidaks teatud, originaaliga antud preskriptiivseid tingimusi. Seega võiks tõlge olla mitte originaali lõpp – enam ei ole meil originaali tarvis, sest nüüd on see tõlgitud –, vaid uus algus, uus lugemisvõimalus, mis ei välista teisi“ (lk. 147). Pole vahest täiesti meelevaldne tuua välja ühenduslüli taolise lähenemise ning kriitika eesmärkide vahel – originaalteksti ei saa kommentaaris sõnasõnaliselt korrata, ent ei saa ka lähtetekstist meelevaldselt eemalduda; kriitika pole originaali lõpetav akt, vaid uusi võimalusi avav algus. Optimaalse tasakaalu küsimus jääb aga painama.

Juulikuises Sirbis (16.07.2015) leidub Jaak Tombergi laiendav-arendav kommentaar (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kaasaloovalt-kaasaloovast-kriitikast-pilv-steineri-kaudu/) Aare Pilve kirjutisele „Kaasaloova kriitika hüpotees“ (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kaasaloova-kriitika-hupotees/). Seda Pilve pakutud kriitikatekstide kolmikjaotust võiks eksperimendi korras meeles hoida ning üritada rakendada, et mõista tõlke- ja kommunikatsioonideprotsesside käitumist, eesmärke ja/või ideaale. Pilv toob välja vastuvõtva kriitika, mille „sisuks on põhiliselt kirjeldada oma vastuvõttu, muljeid, mõtteid ja tundeid teosega seoses. Sageli on selline kriitika ka soovitusliku ilmega. Teiseks nn tõlkiva kriitika: „Selle eesmärk on lasta kunstiteos läbi teatavast filtrist, et kätte saada sealt see, „millest teos tegelikult räägib“. Ja vahest kõige keerulisemalt adutava, mõtestatava kaasaloova kriitika. Tomberg toob Pilve mõtete selgitamiseks juurde George Steineri „Kriitiku“/“Lugeja“ tüüpide erinevused ja lähtepositsioonid. Ma ei hakka tekste siinpuhul pikalt refereerima ja ümber kirjutama, soovitan artikleid lugeda, ise hüppan aga kokkuvõtete poole.

Et analoogia-võimalust produktiivselt ära kasutada, võiks kujutada ette, et „hea tõlge“ – kui sellise nähtuse hämaraid piire üritada ebamääraselt kombata, arvestades seejuures, et „häid tõlkeid“ võibki olla rohkem kui üks – kujuneb Pilve esitatud teise ja kolmanda tüübi (tõlkiva ja kaasaloova) vahepealsena, hübriidina. Tõlge peaks sisaldama seda kriitilist ja distantseeritud lähenemisnurka, originaali-lähteteksti adumist ja koherentset ümberpanekut, ent juba keelte ja kultuurikontekstide erinevuste (ületamise) juures aitaks vahest tulemusele kaasa nimelt too kaasaloomine, mis sisaldab Steinerlikku „lugeja“-mentaliteeti. Tomberg kirjutab, et „lugejalikule põhihoiakule kujutavad „teose loomise eeldused“, teisisõnu „teose võimalikkuse sisimad tingimused“, omaette avarat potentsiaalsusruumi, kuhu on võimalik Steineri lugeja kombel, just distantsi kaotades siseneda (end n-ö „sisse lugeda“) ning hakata sellest lähtudes kongeniaalses vaimus taas-, kaasa- ja edasi looma. Selline kaasaloomine poleks enam pelgalt lähteteksti kvantitatiivne, tõlkeline kordamine, nagu steinerliku kriitika puhul. Tegu oleks „kvalitatiivse kordamisega“, kordamisega, mis teose „vaimule“ truuks jäädes võib kirjasõnas lähtematerjalist suuresti lahkneda (või lähtematerjali üksikasjad sootuks unustadagi), kuid ometi selle vaimu mingil substantsiaalsel moel kanda, avada, rikastada, värskendada. Selline „lugejalik kriitika“ avardaks lähteteksti kaugele väljapoole oma otseses sõnas vahetult antu piire, püüaks lagedale tuua seda, mis lähtetekstis on „sellest enesest enam“.“

Taoline ühisosa kriitika- ja tõlkepraktikates ning eesmärkides võiks edasisel mõtlemisel osutuda üsna kõnekaks ja produktiivseks. N-ö distantsilt (vormilise-sisulise) tehnilise tõlkimise kõrval toimub lähenemine „tekstiks kehastumisele“, külgneb kaasa- või edasi loov praktika, mille taga „teost jõustanud, teose kirjast potentsiaalselt paljususlikum loovimpulss.“ Tõlge on sarnasel moel sümbiootiline aktualiseerumine, ühe suure potentsiaalsusevälja teatud laadi kaasaloov, mitte küll samatasandiline, ent ka mitte päris sekundaarne, kehastumine. Keskkonna ja konteksti muutumise tõttu võimaldub seeläbi ka korduv, st iga kord mõneti erinev aktualiseerumine, mis teeb võimalikuks sama teksti erineva, uuema tõlkimise. Nagu nendib Lange, on kommunikatsiooni üheks omapäraks selektiivsus. Protsess töötab valikuliselt sõnumeid saates kui ka vastu võttes, mistõttu aktsentueeritakse tõlkes erineval ajal ja olukorras erinevaid elemente ning loetakse sedamoodi välja erinevaid sõnumeid. Süsteemi dünaamiline muutumine ajas on üks potentsiaalsusevälja ilminguid, teisenevad rõhuaspektid tähendavad ka teisenevat tegelikustumist (muutuv aktsentueerimine tähendab muutuvat aktualiseerumist). Seega, ehk aitab kaasaloomine tõsta tõlke (nagu ka kriitika) teisele kvalitatiivsele tasemele, ühtlustades kultuuridevahelisi tasandeid; samal ajal aga Pilve kirjeldatud teine, kriitikulik-tõlkiv praktika aitab hoida tõlketulemust originaaliga kontaktis – maandatuna – , et sihttekst ei kujuneks meelevaldselt erinevaks. Sellisel moel võiks tõlge haarata nii lähteteksti sisulisi kui ka vormilisi elemente, ületada keelesüsteemide erinevusi, põimida kultuurispetsiifilisi tasandeid, olles ühtaegu iseseisev, unikaalne teos.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: