Arvustus. Lui Vutoon ei ole Sherlock Holmes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Armin Kõomägi andis Arvamusfestivalil intervjuu Merilin Pärlile.
Armin Kõomägi andis Arvamusfestivalil intervjuu Merilin Pärlile. Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Armin Kõomägi

"Lui Vutoon" (TUUM)

 

 

“Is everything fine, Lui?”
Pühkisin õnnepisara.
(“Lui Vutoon”, lk 38)

Ei ole erilist kahtlust, et Armin Kõomäe kirjanike liidu poolt auhinnatud "Lui Vutoon" ei ole vastavuses paljukasutatud ning kulunud vormeliga. Selles ei käsitleta inimestevahelisi keerulisi suhteid, ei. Samuti on "Lui Vutooni" omanäolisest apokalüptilisest miljööst hoolimata loobutud teatavast eksistentsialistlik-šabloonlikust küsimusepüstitusest. Utreeritul moel vormistatakse seda kui "kuidas küll raskete katsumuste kiuste inimeseks jääda?". "Lui Vutooni" puhul osutub selline küsimus aga liigseks.

Ehkki romaanis vihjatakse inimeste kõrvalekaldelistele käitumis- ja tarbimisharjumustele, on kesksele kohale lohistatud siiski asjad. "Lui..." nimitegelasest turundusjuht ei tegele seetõttu ümbritsevate asjade antropomorfiseerimisega, sest kõik, mis varem oli elus, on romaanis surmatud. Inimperspektiivist kõigiti harjumuspärane asjade n-ö tähenduslikustamine on vahetatud välja inimese asjastamisega. Nii ei iseloomusta "Luid..." niivõrd inimesed ega nendevahelised abstraktsed suhted, kui materiaalsed asjad – esiti turustatud, seejärel himustatud kaubad. Või nagu resümeeritakse romaanis inimese ja asjade vahelist vahekorda: "Elu on ajutine külaline elutus maailmas, kus pidu iialgi ei vaibu."” (lk 196).

Nii Doyle’i Sherlock Holmes kui Kõomäe Lui Vutoon osutuvad fiktiivseteks tegelasteks, kelle reageeringud tekstis kirjeldatule on võrreldes mudellugejaga nihestatud. Nii on Sherlock keegi, kel on toimuva üle lugejast parem ülevaade. Lui aga keegi, kes tajub romaani sündmustikku erinevalt Kõomäe mudellugejast ebaadekvaatselt. Sherlock on üli-, Lui ignorantne kvaasiinimene. Ehkki Luid võib pidada järjekordseks brändiks, elutuks ruumielemendiks, on ta siiski kindlate, olgugi et frivoolsete vajadustega viimane ellujääja. Ta on korraga nii kogu ebainimlikkuse kehastus kui jälg kunagisest inimmaailmast.

Lui on postmodernistlikult kaksipidine. Tema sisemaailm on konstrueeritud tühjusest, mille olemasolu varjatakse välismaailmast pealetükkivate brändi- ning tootenimedega. Viimast üha enam ja enam – "nagu reklaamtulp, millele iga päev uus kiht kuulutusi peale liimitakse, kuid mille tegelikku olemust mitte keegi [...] ei mäleta ega tahagi mäletada" (lk 204). Samas nõustub nimitegelane aga põlvnevuslike põhimõtetega, mis kõrguvad üle Lui individuaalsuse. Lui ei esinda mitte ennast, vaid tervet inimkonda. "Ma olen osake miljardikordsest meiest," selgitab Lui. “Ma olen marionett, mille kohmakaid liigutusi juhib haihtunud inimkonna nähtamatu seeneniidistik." (lk 264).

Luist on inimene justkui välja filtreeritud või vähemalt vaigistatud. Teisenenud tingimustes ei püüa Lui enam inimeseks jääda, vaid vastavalt stiili- ning hooajanõuetele sobituda asjadega, lootusega saada viimaks mööndustega iseendaks. Pärast apokalüpsist ei naase Lui koju. Asjad, mille sidumine oleks enda või lähedastega võimalik, ei osutu piisavalt väärtuslikeks. Selles, et Luid juhitakse "võõraste" asjade poole, peitub ka kübeke naeruväärsust ja kurbnaljakust. Ehkki kättesaamatu ning ebainimlik kapitalistlistlik õnn võib selgelt paista, ei ole see hetkegi "siin", sisemist tühjust täitmas. Sellist tõdemust võib Lui pelgalt aimata, mõista võib seda vaid lugeja.

"Lui Vutooni" positsioon on naturalistlik: kõik, mis on, on asjad. Abstraktsed mõttemustrid ja psühholoogilised keerukused on võrdsustatud ebavajalike liialdustega. Seetõttu on ehk ka mõistetav, et Lui kaaslaseks kujuneb grotesksel moel silikoonnukk Kinky Kim. Lisaks Lui nimele (Louis Vuitton) ja viimast ümbritsevale on nii ka seksuaalsus materialiseeritud. Moonutuslikust, inimesele siiski iseloomulikust kultuurist ei ole pöördutud tagasi loodusesse, vaid jäädud linnaasjade sekka. Mitte loodus ei osutu inimmaailma n-ö loomulikuks või ehedaks vastasküljeks, vaid linn koos teederistmike, büroopindade ja kaubanduskeskustega. Ehkki kõik tehislik on inimese loodud, on see inimesest siiski viimistletum, mõneti loomulikum. "[Inimese] peale ei saa kindel olla, tema tujud on muutlikud, tema tahtmised etteaimamatud, tema lollus ei jää alla tema arukusele. [...] Mõistus veenab [...] valima professionaalse armastuse kasuks. Sellise, mis allub loogikale ja organismi füüsilistele vajadustele. [...] Armastuses saab loota vaid silikoonile" (lk 250–251).

Ultratarbimisühiskond on ka ultrapatriarhaalne ühiskond, võiks "Lui Vutoon" oma lugejale sedastada – "naised on asjad ning mõlemad on seda just täpselt nii ja ainult nii". Inimsuhete-maailmas oleks see kohatu, isegi kuritegelik, kuid "Lui Vutoonis" on see pigem möödapääsmatuks reegliks. Kõik, absoluutselt kõik, on tarbimiseks, tuletatakse lugejale järjepidevalt meelde.

Kuigi "Lui..." apokalüptilise temaatika tõttu võiks eeldada, et asjade tarbimisväärtus on välja vahetatud nende kasutusväärtusega, on tarbimisväärtus romaanis siiski kesksem – riiete puhul omab endistviisi tähtsust bränd või lõige ja mitte riiete otstarbekus. Tarbimiskultuse ning kaubafetišismiga minnakse seejuures isegi nii kaugele, et vahetu tarbimise asemel alustatakse eri filmide ja teleseriaalide teada-tuntud tegelaskujude taasloomisega, mis omakorda lõpeb nende kujude imiteerimisega (lk 206–212). See on justkui brändingu kliimaks, selle groteskne kõverpeegel.
Kõik, mis on, on asjad, ja kõik, mis on asjad, on tahes-tahtmata kaubad. "Lui Vutoonis" esineb see niivõrd võimendatud kujul, et sellest põhimõttest kujunevad nimitegelase sisemaailmale põhikonstruktsioonid. Samas ei jagu asju kunagi piisavalt, liiati ei osutu olemasolevad asjad asjadeks, mida tegelikult hädasti vajatakse. "Lui Vutooni" asjad võidakse mahutada küll uhkesse ridiküli, kuid alati on sealt midagi puudu. Olemasolevad asjad – olgu või näiteks "Luis..." viidatud kultuuritekstid (Lepland, Coelho, Vonnegut) – on sealhulgas lihtsalt lõpuni tarbitud, ribadeks loetud. "Sa oled saanud kõik, mis tahtsid," (lk 106) teatatakse nii Luile kui Kõomäe lugejale. "Ole õnnelik ja jätka töötamist" (ibid.). Seejuures on konkreetseks korralduseks "kõige ajutise manageerimine" (lk 129).

Selleks, mis "Lui Vutoonis" ei ole puudulik, vaid perspektiivitu, on armastus. Armastusele ei anta võimalustki. Või kui pidada armastust nii ehk naa millekski määratlematuks või võimatuks, siis "Lui..." maailmas osutub see koguni lootusetuks. "[Inimesed] teavad, kuidas tehaseid ja kaubanduskeskuseid ehitada. Teavad, kuidas kunstlikku viljastamist ja aborti teha. Aga armastus käib neil selgelt üle jõu" (lk 272). Juba romaani eel on loobutud ka selle poole püüdlemisest. "Lui Vutoon" on romaan mittearmastusest. Asjastatud inimesel ei ole sellega asja.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: