Taago Tubin: võim tekitab privileegipimeduse ({{commentsTotal}})

Foto: kaader videost

Ugala lavastaja Taago Tubin tõi eelmisel nädalal lavale uue lavastuse "Oleanna". David Mameti näidend räägib haridussüsteemi näitel ühiskondlikest kommunikatsiooniprobleemidest laiemalt. Intervjuu on tehtud "OPile", ent täismahus intervjuud saab vaadata ja lugeda siitsamast kultuuriportaalist.

Miks on haridusteemad sel sügisel eesti teatris populaarsed?

Küllap need olid õhus juba meie jaoks kevadel, sel määral, et see otsus selle loo kasuks sai tehtud. Aga jah, haridussüsteem, ma pean ütlema, on selle loo jaoks siiski selline foon või pigem dekoratsioon, aga lavastus räägib ikkagi peaasjalikult kommunikatsioonist ja haridussüsteemi mudel kehtib ka kõigis teistes situatsioonides, kus on tegemist siis võimusuhtega, ülemuse-alluva või ka mehe ja naise suhtega, nii et selles mõttes kommunikatsioon on selle selle asja põhiiva või põhifookus.

Kuidas valik just selle näidendi kasuks langes?

Tegemist on väga mitmekihilise näitemänguga, kus on sellist kütust paljukski, mida saab välja öelda nii mitmelgi tasandil. Aga just nimelt see võimuvõitlus on sedavõrd mitmekihiline portreteering, mida Mamed selles loos püstitab, ja see oligi selle materjali põhi või kaalukam element minu jaoks. See on lugu sellest, kuidas võim korrumpeerib inimest ja selle kaudu tekib prvileegipimedus.

Teil ei ole Ugalas praegu oma pärismaja ja on ajutine maja, aga selle lavastusega te tulete täiesti teise keskkonda, kooli. Kuidas see lavastuse valmimisele kaasa aitab?

No kindlasti, eks võib ju öelda, et seesama Viljandi gümnaasiumi auditoorium, kus me praegu oleme, on mingis mõttes selline haridussüsteemi epitsenter. Kahtlemata see võimendab kogu seda lugu ja teda on võib-olla selle kaudu ka ehk lihtsam või ilma filterdamata võimalik vastu võtta.

Kas koolinäidend on tõukunud mingil määral ka eelmise aasta koolitulistamisest Viljandis?

Mitte otseselt. Aga siin viimased rahvusvahelised haridusuuringud ju näitavad ka seda, et Eestis on OSCD maadest kõige rohkem võimukasutamist koolistruktuuris ja Eesti laste rahulolematus kooliga ja koolis käimisega on tegelikult üllatavalt suur. Et millest see tuleb, siin võib ju märgata mingit teatavat kooli kui kultuuri kasvulava tõuget ka ühiskonda. Vaba arutelu on meil ilmselt siiski vähe ja see, mis tekib, on enamasti laetud hästi palju hirmust ja vihast, mis on nüüd ka märksõnad sellesama loo juures.

Kui me vaatame natuke laiemalt sinu lavastajatee peale, siis kas on nii, et saatus või kriitikud on sind hoidnud, võib-olla isegi rohkem kui teisi lavastajaid Eestis, peaaegu alati on sul hästi läinud?

On olnud erinevaid aegu. Aga ma leian, et lavastaja ei pea sellest üht- või teistpidisest hinnangust eriti kinni hoidma. Tegelikult, see, mis me teha saame, on ikkagi teha oma tööd võimalikult tõhusalt.

Mis aeg see sinu kui lavastaja jaoks praegu on? Kuidas seda perioodi kirjeldada?

Ma loodan, et see on ikkagi otsinguline aeg. Olles Ugala koosseisuline lavastaja, on praegu selline ühtpidi keeruline aasta, kui ei ole neid nii-öelda harjumuslikke tsoone või mugavustsooni ümber, see on paras väljakutse kahtlemata ja selles mõttes on see tore aeg.

Kas Viljandis elamine ja Viljandis lavastamine on olnud kogu aeg sinu soov ja tahtmine, või mäletad sa viimasest ajast selliseid hetki, kus sa igatseksid kuskile mujale? Vajad mingit verevahetust näiteks?

Jaa, kindlasti, selles suhtes mulle tundub, et elus üldse ja minu enda kogemuste põhjal ka, on tegemist selliste teatavate seitsmeaastaste tsüklitega. Nii on see asi kulgenud ja nüüd sel sügisel sai minu jaoks täis jällegi see maagiline seitse aastat siin Ugalas koosseisulise lavastajana ja selles mõttes on just hea mugavustsooni rikkuda nende vahenditega, mis teatrimajaga seoses tekkisid. Ilma selleta oleksid võib-olla need mujal olevad väljakutsed muutunud veel olulisemateks.

Aga kuidas sa selle ära tunnetad, et nüüd on see aeg käes, sa kindlasti ei vaata ju kalendrisse, et seitse aastat saab täis, muutun rahutuks. Kuidas sa selle ära tunned, mis sinu kui lavastaja sees juhtub siis, kui seitse aastat tegelikult ka täis saab?

No eks see on teatud selline... pilgu halliks muutumine võib-olla. Oled teinud juba piisavalt palju asju ühtede samade inimestega, sama struktuuriga, sa tead juba ette nii palju, kuidas üks või teine lahendus tekib ja see võtab ära värske pilgu, ma arvan.

Aitäh ja OP soovib värsket pilku!

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: