Ma ütlen kohe ära: "alastusest enam" laval on pidu – DJ mängib oma puldis ja alasti kehad tantsivad. Aga see ei saaks olla kaugemal tollest "lihaturust", mis suvalise reedeõhta suvalise klubimelu imalalt mürgitab.

Minnes vaatama alasti tantsivaid inimesi hakkab tegelikult tööle me oma pilk, me oma mõtlemine ... Ma olen mingis mõttes pea-aegu erotomaan, või seda olnud. Aga "alastusest enam" käivitas mus küll hoopis teised kanalid, nii et kummastav oli kuulda, kui üks vanem-targem inimene ütles pärast, et see on ju "erootika". Või kui mõni idioodist kommentaator kirjutas, et selle stripivärgiga kaugele ei jõua, kes neid tüdrukuid enam tahab, kui nad nii kõike näitavad ...

Ühesõnaga: "alastusest enam" vaatamise viis räägib esmalt meist endist. Kes pelgab keha (vahel mina näiteks, enda oma, see on mul väiksest saati häda olnud, aga praegu vaadates oleks küll ise tahtnud ka end järgi proovida), kes otsib seda elulusti, kes naerab.

Esiteks on lavastaja Doris Uhlich rääkinud "rasvatantsutehnikast", mis ei kõla poolt nii hästi, kui see välja näeb: võbelema löödud kehaosa lakkab mingis mõttes olemast see, mis ta on. Me ei kohtu temaga nii nagu näiteks pornos, kus rütmika on ühemõtteline, ühele eesmärgile allutatud. See rütm kompab me keha ja teadvust siin teisiti. Me ei näe inimkeha muidu nii võdisemas, või oleme sunnitud seda piidlema arglikult. Ainult lapse pilk saunas või suverannas võib võõral inimesel ja ta keha veidrustel, liikumisel nii siiralt peatuda, nagu siin publik saab uudistada inimest. Anatoomia muutub kunstiks, aga kas pole ta seda alati olnud, kas pole inimene ta kese alates esimesest rituaaltantsust, esimesest laulust, esimesest koopamaalingust? Me oleme ikka sama, kunst on me "meieks" olemise vahend, me ei ole muutund...

Laval luuakse ka lihast masinaid, lihast rütmimasinad, see võib mõnele hetkiti mõjuda ohtlikult (seksuaalse implikatsioonina?) või koomiliselt, aga olulisim on rütmiüksus, vähim võimalik tantsuüksus, liikumisosake. Pilt, heli, keha kunsti algosakese, pintslitõmbe, kujundina.

Siis skulptuuripark: pidevalt saab jälgida alastust hulgana, see lavastus töötab ka tänu tantsijate "massile", nad moodustavad laval veidra ja n.ö servast-serva "skulptuuripargi" (kujundina on seda lavastuse sees küll vaid vast korra selgelt kasutatud, aga see tuleb ka muidu meelde), mis mind võlub. Muide, kuigi töötab rühm, loob rühm, siis ikka tekivad mingid omad lemmikud, ja mul oli neid siin mitu; eriti võlusid need, kellest ma nägin, kuidas nad endki ületavad, kõik mängu panevad. Sest "alastusest enam" on väga füüsiline, väsitav, energiaalselt nõudlik töö. Ka proffidele tantsijatele, rääkimata mõnest muu valla lavakunstnikust, kes end siin me ees ohverdab, nii et saps all väriseb. Ühesõnaga: kunsti ei sünni, kui endale veidigi valu ei tee, end emotsionaalset või füüsiliselt ei ületa. Või noh, mis kunst see siis ka on...

Lavastuse lõpu poole luuakse mingi ürgne hõimuvärk (seegi on muidugi alastuses ja rühmaliikumises varem kirjas) – kummalised muistsed kehaüksused ja rituaalid. Noh, kellegi jaoks teeb alastus, alasti keha kõik alati labaseks. Aga säärase kõrgkultuuripilgu pihta on siin ka puistatud pisku hääd huumorit: noor dirigent poeetiliselt-ülevalt jagamas kahele poole paljastele tagumikele plakse (see on minu pääs nii), kankaan, mis muutub üksteisele jalaga tagumikku löömiseks. Ja mis see kabareemeelelahutus siis tegelikult on, kui mitte natuke jalaga tagumikku nalju koos (pool)paljaste tagumikega? Ühesõnaga, hetkiti võtavad koreograaf ja tantsijad aega ka selleks, et paljastada mõnd muud kontsepti pääle ise-enda. Väikest-pistvat irooniat ja ilku siin on.

Millest oli pisut kahju on see, et Eestis tuli välja, lavale, tükki osalema ikka vähe mehi. Aga see ongi me ühiskonna häda. Mehed virelevad iseenda loodud ja mõnegi naise toetatud vaimuvanglas, mingisuguses väljamõeldud rollis-hullusärgis. Doris Uhlich lootis pääle esimesi etendusi, mil kohtusime ja vestlesime, et praegu tuleks juba rohkem meestantsijaid kaasa. Ma pean ütlema, et mul on tõesti kahju, et ma ei saand ise kaasa lüüa, seda vabadust ja hullust ja energiat katsetada ja ammutada. Kade olen!

Pervert
Tõsi, ma saan aru, ma mõistan ja näen, kuidas saaks "alastusest enam" ka erootilise pilguga vaadata, kuidas saaks pervert asjale läheneda, eriti üksikut keha seksuaalselt objektistades. Siukseid kahjuks ka oli-tuli, Eestiski.

Doris Uhlich aga ütleb: "Alati on oht, et tulevad mõned mehed, sätivad end etteritta ja loodavad näha seda, kuidas noored ilusad alasti naised hüplevad ja end võngutavad-võbistavad. Sellega ei saa kahjuks midagi teha, alati võib imbuda publikusse mõni vuajerist. Aga ma loodan südamest, et "alastusest enam" valmistab neile pettumuse, et nad ei saa seda, mida otsima tulid. Olen seda mõne mehe näolt aimanud, näinud pettumust, ja see valmistab mulle ainult rõõmu!"

Ühesõnaga: nõnda nagu "alastusest enam" ei ole enam alastusega epateerimise kunst, kuigi Eestis saab seda veel tolle nõksuga ehk maha müüa, vaid pigem otsingulust ja energiapidu – nõnda ei ole ka paljas keha paratamatult seksualiseeritud, teda saab vabastada. Me ei ole lõplikult meediast ja erootikatööstusest rikutud, see ongi kunsti koht meid raputada ja mujale viia. Kole on mõelda, et kuskil keegi tõlgendabki paljast keha vaid netipornohariduse baasil. Ma oleks klasside kaupa koole viind seda tükki vaatama!

Doris ise
Doris Uhlichi jaoks ei ole see lavastus risk, vaid väljakutse. Eestis võis see olla väike risk vaid seepärast, et ta ei teadnud, kes osalema tulevad: siin on oluline, et kunstnikud laval oleksid tugevad isiksused. Kui oleks tulnud 17 nõrga energiaga tantsijat, poleks saanud seda tükki teha, ta oleks asja lihtsalt ära jätnud. Aga Iisraelis või kuskil teiste moraali- ja usunormidega maal (Venemaalgi?) oleks see lavastus tõesti ehk ka risk, mitte et Doris toda pelgaks ette võtta...

"Kui osaled selles alasti-tantsus, tuleb loobuda mingitest esteetilistest struktuuridest oma peas ja ka mingitest sotsiaalsetest normidest – näiteks et alasti keha peaks olema vormis, tihke. Ja energiakasutus on oluline: ajus on struktuur, mis hoiatab, et energiat tuleb hoida varuks, ei tohi kõike ära kulutada. Aga tulevik on palju ebakindlam, kui "praegu", "nüüd", ma ütlen, et põletame selle energia parem praegu millegi olulise ja ägeda jaoks - palju asju saab lahendada praegu," ütleb Uhlich.

"Tuleb unustada ka oma ideed, mis on ilus ja mis mitte. Meedia dikteerib meile väga palju, lõpuks tahamegi kõik olla kaelkirjakud, mitte elevandid. Aga mõte ongi selles, et elevant on ilus, energeetiline, jõuline. Meile dikteeritakse, mis on ilus, aga ehk neid 17 tantsijat jälgides vaataja peas midagi muutub selle tunni-pooleteise jooksul."

Igasuvisel Impulstantsu-festivalil Viinis proovis ta sama asja töötoana avatud grupiga ehk väga erinevate inimeste, kehadega, vanuses 20-74. "See oleks ka põnev generatsioonide-tükk, mitte anekdootlik, nagu selliseid asju sageli tehakse, vaid nii öelda kehalt-kehale!"

Esimene Doris Uhlichi oma lavastus üldse tegeleski kehamäluga: ta käis Viinis ringi, kohvikuis, metroos, kõnetas võõraid vanemaid inimesi, kes talle liikumisega huvi pakkusid, ehmatas mõnegi ära, aga paljud tulid plaaniga kaasa, ja sellest sai säärane kehamälu, kehaajaloo tükk. Inimesed esitasid väljakutse oma eluloole, jutustasid seda läbi keha.

"Mingis vanuses tekib tunne, et sul pole ju enam palju kaotada, võid julgelt rääkida, ennast kõnetada. Üks 80-aastane näitleja ütles mulle: täna ma olen 7-aastane Frederick, ma olen 16-aastane Frederic, ma olen 30-aastane Frederick, ja muidugi 80-aastane. Ja seda kõike oli laval näha! Sellised tööd vajavad aega, usaldust, sisemist motivatsiooni."

Dorise jaoks on see nagu (keha)arheoloogia. "alastusest enam" tõi ka tööprotsessis esile tantsijate kehamälu. "Ma usun, et see käivitab mingi emotsiooni. Et see on mingi energia, mille sa õhtul peale alastitantsuetendust teatrist kaasa võtad. Ma usun, et inimesed ka pärast kodus, duši all või vannitoapeegli ees vaikselt võngutavad end, et ka proovida."

Doris on ise üdini energiaalne, positiivne, loov vaim. Selleks ei pea taga pikalt koos olemagi. Ta on avatud, aga samas tugev, mitte kaitsetult lahtine. Lustlik, aga eneses kindel.

"Koreograafia on paljuski see, mis mina olen, see positiivsus. Mu viimases soolotükis "Universal dancer" oli laval raputamismasin, see oli mulle endale väljakutse. Raputasin end ikka väga kõvasti, karmima-tumedama Detroidi techno saatel. Aga ka positiivseid tunge saab kasutada erinevalt, seda energiat suunata.

Kontseptsioon ja retseptsioon
Ma pean ütlema, et eesti kriitikud olid seda etendust vaadates nõutud, kohmakad, kohmetud isegi. Läksid puntrasse ja iseendaga vastuollu. Katariina Rebane ("Loomulikult alasti" EPL 24. september 2015): "Katsetused inimkehaga oli kindlasti lavastuse parim osa. /---/ Kas siis, kui kõigil laval olnutel oleksid olnud riided seljas, oleks lisaetendust vaja olnud?"

Oot, kas seda tükki üldse oleks saanud riided seljas teha? See on kehaline tükk, tantsutükk muidugi, aga alastus on siin läte. Isegi mitte niivõrd kontseptsioon, kui põhjus, algallikas. Siin pole ühtki kohta ega hetke, mida saaks teha riided seljas!

Eva Kübar ("Alasti kehalise tund vabal laval" Postimees 25. september 2015) näeb siin alasti kehalise kasvatuse tundi, kohati, "arvestades siinsete kehade mõningast totsakust", "Luikede järve" paroodiat." See on muidugi relv: ütled nii ära ja siis on asi paigas. See on jälle mingi kunst, mida saaks teha igaüks, eks, pole nagu asigi. Kuigi ma tundsin sama, mis lavastaja – just nende inimestega, kes tulid, tänu nende energiale, sai seda teha.

Kübar jätkab veidrustega: "Sattusin sellest lavastusest rääkides ühe kriitikuga tulisesse diskussiooni teemal, kas kontseptuaalne teater peab üldse endas mingit sõnumit kandma. /---/ Võiks ju öelda, et kontseptsioon ongi kontseptsioon ja las ta jäädagi niisama, kuid ikkagi on sel juhul teatrist lahkudes tühi tunne. Pigem võiks kontseptsioon tabada väga teravalt seda kohta, mis paneb mõtlema ja ei anna enam rahu."

Mis see on?
Doris katsub kategooriate vahel mõelda: me elame ajaloos, ajalugu on segu ja sulam kõigest. Ka koreograafina saab kasutada kõiki kunstiliike, kõike, mis köidab-kutsub, mis on selle teose jaoks vajalik.

"Olen koreograaf, sest ma olen sõltuvusest liikumisest. Kui ma asetan lavale laua, mis tantsib, siis see ikkagi tantsib. Olulisim on, et esituses-kunsiteoses on energia, et see töötab laval. See on ka minu poliitika. Keha ja energia kannavad poliitilisi ideid, kui sul on see keha, ta liigub, loob, mõtleb, siis saab ta ka kanda poliitilisi ideid."

Mingis mõttes saan ma nii paremini aru Hasso Krulli kunagi välja käidud "poliitikata poliitikast" kui ka sellest, kui Sveta Grigorjeva ütleb, et tema kunst, kogu ta looming, on tema poliitika, et selleks ta teebki seda "väljaspool" poliitikat.

See on karm ja õiglane, sest tolle kitsama ringi "poliitika" sees tõepoolest enam poliitikat teha suurt ei annagi, see on lihtsalt mäng ja reeglid. Maailma muutmine-mõjutamine, see vägi, peitub ikkagi veel pigem kunstis. Ja hämmastav, et alasti kehaga saab veel Eestis teha poliitikat, inimeste sisimas mingeid muutusi. Aga saab! Igatahes mina tundsin mingit positiivset, lunastavat energiat. Nii raske on leida säärast elurõõmuga, tohutu põlemisega tehtud vabastavat teatrit, kust pärast välja astuda vastu Eesti sügisele ja ta tumedatele tänavatele, mustendavatele aknasilmadele.

LISAETENDUSED:

Laupäeval, 10. oktoobril kl 16.00 ja 22.00

Pühapäeval, 11. oktoobril kl 14.00