Kai Kaljo: et kunst oleks hea kvaliteediga, peab keegi kunstnikku investeerima ({{commentsTotal}})

Kaader Kai Kaljo videost
Kaader Kai Kaljo videost "Loser" (1997), milles ta kirjeldas vaimukalt ja tabavalt kunstniku sotsiaalset positsiooni Autor/allikas: artistkukunuut.org

Kultuuriministeeriumi plaani kunstnikupalgast kommenteerib kunstnik Kai Kaljo, tuues välja ning lükates ümber mitmeid müüte, mis seoses kunstnike töö tasustamisega avalikus arvamuses levivad.

Mida arvad ministeeriumi kunstnikupalga ideest?

Lugesin seda Sirbist ja esimene mõte oli, et näed kui tore, lõpuks on midagi käegakatsutavat saavutatud! Jagasin uudist esimese tänaval vastutulnud kunstnikuga ja nägin, kuidas tema pähe sisenes mõte "ega mina seda niikuinii ei saa, seega ärgu teised ka saagu " ja tuli meelde, et õigus küll, meie kandis pole kombeks suurt pilti silmas pidada.

Mäletan hästi, kuidas 15 aastat tagasi ka paljud kunstnikud ise ei saanud aru, miks selliseid stipendiume vaja on. Nüüd on olukord veidi muutunud, kuid kui sotsiaalmeedias või ajakirjanduses praegu selle teema kommentaare loen, siis näen, et siiski mitte eriti palju.

Sellepärast vastaksin mõnele tüüpilisele vastuväitele tuhandendat korda.

1. Kunstnikupalka makstakse mitte millegi tegemise eest.

Kui kunstnik hakkab näitust ette valmistama, peab tal kõigepealt olema aega, et ideed välja arendada, materjali koguda. Ka lihtsalt mõtiskleda, jah, näiliselt mitte midagi teha! Seejärel ostab ta materjali, millest oma kunstiteoseid teha, kasutab oma aega ja tööjõudu, võib-olla peab ka galerii eest üüri maksma (sest galerist, näitusevalvur ja koristaja teevad ju "päris tööd" ja saavad selle eest tasu), transpordi , kataloogi trükkimise eest tasuma jne. Galerii ei maksa reeglina Eestis kunstnikutasu ega kohustu töid müüma, aga kui müüb, siis loomulikult võtab suure osa rahast endale. Kultuurkapital ei maksa galerii üüre ega kunstniku töötasu. Kui kunstnik tegutseb FIE-na, peab ta kogu selle miinuse juures näiteks sotsiaalmaksu ette maksma, kui tahab haigekassa kaarti.

Selleks, et see kunst, mida lõpptulemusena meile näidatakse, oleks hea kvaliteediga, peab keegi investeerima kunstnikku. See, kui mõni kunstnik ei õigusta seda investeeringut (jah, seda tuleb kindlasti ka ette, tahes või tahtmata), on rahalises mõttes tühine võrreldes näiteks suurte äriprojektidega (nagu Estonian Air), kuhu kogu aeg miljoneid sisse pumbatakse, hiljem käsi laiutatakse, aga keegi ei arva, et see on raisatud raha. Või Welcome-to-Estonia-tüüpi ettevõtmised, mis justkui peaksid Eestit tutvustama... üks kunstiprojekt, nagu näiteks hiljuti see EKA tudengite kõlakoda, tutvustab Eestit tuhandeid kordi odavamalt ja intelligentsemalt.

2. Hea kunstnik müüb oma töid ja saab sellest elada. Halb kunstnik ei peagi kunsti tegema.

Tänapäeval on sellist kunsti, mida tavaline kodanik oma korteri seinale osta ei saa, sest see on näiteks videoinstallatsioon või mõni muu selline teos, mis on küll asjatundjate arvates "hea" ja sügava sisuga, kuid ei mahu teie korterisse. Sellist kunsti ostavad Eestis kunstimuuseumid, aga nendest ostudest ei saa ükski kunstnik ära elada, sest neid on harva. Suurtes kunstikeskustes Berliinis, Londonis jne. on ka erakollektsionääre, kes ostavad installatsioone, meediakunsti jms., aga selleks, et sinna oma näitusega välja jõuda, peab keegi kunstnikku investeerima, et tal oleks üldse töid, millega rahvusvahelisele areenile minna ja seal tõsiseltvõetav olla.

Mis puutub sellesse, kes on parem või halvem kunstnik, siis jällegi, kõigepealt peab sul olema võimalus kunsti mõnda aega rahus teha, et see selguks. Mitte keegi ei saa seda ette ennustada. Küll aga võib talent kaduma minna, kui tal seda võimalust ei ole. Selline raiskamine (talendi raiskamine on ka raha raiskamine, muide) toimub Eestis kogu aeg.

3. Kunstnik peab minema tööle ja tegelema kunstiga vabal ajal.

Inimese eluaeg on piiratud ja kui kunstnik saab tegeleda kunsti tegemisega terve päev, siis tema kunst areneb ja pakub meile seda, mida me kunsti(de)lt ootame: uusi mõtteid, ilu, mõtet meie elule. Kui kunstnik käib palgatööl, siis paratamatult tal jääb vähem aega kunsti teha, ta ei arene nii kaugele, kui tema potentsiaal võimaldaks ja galeriid täituvad isetegevusega, mille kohta on siis oponentidel hea öelda, et no näete, milleks neile peaks stipendiume maksma.

Tahaksin rõhutada veel seda, et see, mille eest ja kui palju makstakse, ja kes kellele üldse maksab, on paljus kokkuleppe küsimus. Ka muudel aladel, mitte ainult kunstis. Aga sellest peaks eraldi artikli kirjutama.

Kas oleksid kunstnikupalga nimel valmis töökohast loobuma?

Jah, kolmeaastane stipendium oleks tõsine argument töökohast loobumiseks. Olen saanud Ela ja Sära stipendiumi kümme aastat tagasi ja mäletan siiani (olin siis vabakutseline), et seda uudist teada saades ei mõelnud ma üldse, mis aasta pärast saab, olin lihtsalt nii õnnelik.

Praegu töötan Tallinna Ülikoolis õppejõuna ja kui sellest tööst kolmeks aastaks loobuksin, siis arvatavasti poleks võimalik samas kohas enam jätkata, aga kuna niikuinii miski pole igavene ega kindel, siis ma ei mõtleks nii kaugele ette.
Muidugi, kunsti õpetamine on üks vähestest töödest, mis ei ole kunstniku jaoks ajaraiskamine, vaid oma parimatel hetkedel ka rikastab sind, aga isegi see töö võtab aega ja energiat, mida meil on, jällegi kordan, piiratud hulgal.

Kuidas ja milliste kriteeriumide alusel peaks need viis kunstnikku välja valima ja millega lohutada ülejäänuid?

Mind pole tarvis lohutada, sest ma ei pea iga kord kadedusest lõhki minema, kui keegi teine ka midagi saab. Arvatavasti valitakse välja mõned 30-ndates eluaastates kunstnikud (ja Marko Mäetamm;) ), kellel on juba rahvusvahelist tuntust ja kes õigustaksid oma töökusega nendele pandud lootusi. Soovin neile edu!

Lisaks veel seda, et kui ma seda uudist lugesin, mõtlesin, et loodetavasti on plaanis neid stipendiume aja jooksul juurde tekitada, et loodetavasti see on alles algus, sest häid kunstnikke ja kirjanikke on palju rohkem. Ja aja jooksul inimesed harjuksid mõttega, et kunstniku töö on oluline.

Taustaks:
Kultuuriministeerium algatas projekti, mille järgi 2016. aastal makstaks viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule riigieelarvest kolme aasta jooksul palka.

"Riigi huvi on selge: poeedil või maalikunstnikul peab olema võimalus tegeleda süvenenult oma loometööga. Nimetatud loovisikutel ei ole võimalust olla püsipalgal mõnes institutsioonis, näiteks kirjanike keskus, kuhu tullakse hommikul kokku, et seal raamatuid kirjutada ja igakuiselt palka saada. Loovisikule peavad kaasnema sotsiaalsed garantiid. Kindla seljataguseta, kui loovisik rabab äraelamiseks korraga mitmel rindel, võib väärt looming jääda sündimata või areneda palju aeglasemalt," kommenteeris kultuuriministeeriumi kommunikatsioonijuht Meelis Kompus.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: