Essa lugu algab vaoshoitud pingel rotatsiooni korras jäigalt ja toorelt rapsides. Basic rock setting. Vaheldust pakub eriti seks bassikäigu pöördejärk kitarrist lahku isepäistele radadele veel lühema korduse rüppe. Eesti parim krautrock, mõtlen, kergelt õgvendatud Schillingul nähtud Siinai, silmad meestel tõenäoliselt sama krillis nagu sel soome bändi bassimehel Kilingi-Nõmme laululava suurel ekraanil. Sest see on momendirock.

Sugereeriv, aga võiks olla veel raskem, võiks olla veel rohkem metal, kuid sekka peksab ikka ka neovesterni rüütatud shoegaze-kõrbekitarri mallrakendust. See on dändilik ja oma hõljuvas libekeelsuses viimse piirini küllastunud. Eesti indie-muusika taustsüsteemi arvestades ei ole vaja uutel koperdada püüdlikult vanal rajal a la Holy Motors. Õnneks ei ilmne see siin neljas loos märkimisväärse osana St Cheatersburgi fookusest.

Cheatersburgi ja eelkõige Chungini varasemat loomingut kõrvutades selline algus üllatab. Et üleilmakuulus Chungini energia allub tõenäoliselt siiski ka jäävusseadusele, siis näilise monotoonsuse varjus peab tema karakter ju kuskil ikkagi peidus olema. Eks üks vähemtuntud Chungini projekt Hare Weihnachten, näiteks lugu "Kiusatus" (suurepärane teos) on ju ka hoopiski maitsekas, poeetiline ballaad, kaugel omaaegsest Strap-On Faggotsi MTV-nukupungist. Ses mõttes, süsteem muutub, aga karisma ei kao.

See muundub koos energiaga, eks, ja peegeldab nii artisti võimekust erinevaid sentimente enda pärisosana veenvalt presenteerida. Chungini energia vedeleb antud juhul krauthüpnootika varjus enneolematult ligidal seksuaalsusele, sest väline odav litsakus on rahu alla mattunud ja kajab vaigistatud kaosena hoopis teisest dimensioonist, nii ka instrumentaalpartiides. Mulle meeldib rohkem sentimentaalselt usjas lüüriline Chungin kui skandeeriv retsitatiivne provokaator Chungin. Aga ega viimanegi kuhugi kadunud ole.

Breigid, hingetõmbepausid... Neid on päris parajalt. Ja saundide keha on piisavalt tihke, robustne, löökakordid kannavad koopakaja hajumisefekti välja ka täieliku ruumitühjuse tingimustes, trummar Liba tarkus teab neid kohti mitte täis mängida. Kui breike oleks rohkem, siis dünaamika kaoks ja vabanemistunnet ei tekiks, sest sedasorti tunnetusliku jutumuusika fragmendid järgivad vormiliselt novelli ülesehitust. Teatud aja kohta saab olla vaid üks pöördepunkt. Ainuõige valik oli seepärast teha lood nii pikad.

Lüürikat on raske tabada, ei näe nagu vajadust seda tehagi, aga vähemalt saan kätte enda jaoks olulisima: "Because before words, there must have been something...". Chungin hoiab tõepoolest verbaalse delivery'ga tavapärasest enam tagasi ja see "something" ongi meelelisus, kognitsioon, kogemus, mis avaldub kõige robustsemal kujul võib-olla isegi Steve Vanoni hüsteerilises saksofonisoolos rajal "Midnight Skater".

Näiliselt vähem intensiivsust lõpeb kokkuvõtes suuremas intensiivsuses, sest viipab sissepoole, mitte pealispinnale. Tahaks vaid, et see intensiivsus kannaks ka noodijoonestikul keerulisemaid/tavapäratumaid harmoonilisi kooskõlasid/ebakõlasid.

Kui ma elaksin solipsistlikus vaakumis, paneksin sellele LP-le kuus punni. Consumer guide´i rollis, arvestades edumaad, mida, mulle tundub, et Eesti toodetele kodumaal tihti nii suusõnaliset kui arvustusnuppudes põhjendamatult antakse, paneks kaheksa punni. Kui ma ei oleks seda viimast lõiku kirjutanud, siis paneks seitse punni. Teeme siis nii, et ma jätsin selle lõigu kirjutamata.

(Diil - VV.)

Kuula kogu plaati siit ja vaata värsket teleesinemist ka: