Urmas Eero Liiv: kogu filmigrupp käis mulle ajudele, et nad teavad, kuidas filme teha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas E. Liiv mängufilmi
Urmas E. Liiv mängufilmi "Must alpinist" pressikonverentsil. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Urmas E. Liiv sai valmis oma esimese ning ilmselt ka ainsa mängufilmiga "Must Alpinist". Ta aga ei leia, et mängufilmi tegemises midagi väga rasket oleks - see lugu oli ta hinge painanud 25 aastat ning ta teadis lihtsalt nii täpselt, mida teha tahab.

18. novembril esilinastus Pimedate Ööde Filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammis Urmas Eero Liivi esimene mängufilm "Must Alpinist". See räägib loo grupist Nõukogude Eesti tudengitest, kelle matk Siberi mägedes 25 aastat tagasi osutus arvatust keerulisemaks.

Tegu on tõestisündinud materjalil põhineva filmiga, mille peategelase Eero (Priit Pius) prototüübiks on Urmas E. Liiv ise. Võtted toimusid Siberis ning filmis nähtav küla on sama, kus kunagine tegevus toimus. Filmis mängivad Liis Lass, Priit Pius, Hanna Martinson, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Rait Õunapuu.

Kaua sul mõttes oli selline film teha?

Kaua. Nii kui see õnnetus juhtus 25 aastat tagasi, siis oli selge, et kunagi teen. Aga ma teadsin, et sellele peab aega andma.

Ma ei tahtnud seda kindlasti enne neljakümnendat eluaastat teha, kuid see oli juba toona ilmselge, et midagi sealt tuleb.

Kui see mõte juba peas oli ja film lähemale jõudis, kas siis oli ka kindel, et filmite Siberis?

Jah, mul oli see kiiks ka peas, et ma tahtsin filmi samas kohas teha, kus asi reaalselt toimus. Ja lõpuks tegime ka!

Kas see algselt pöörane idee ei tundunud - kui me räägime Eesti filmikunstist, kus raha on alati vähe, siis debüütfilmiga kohe Siberisse põrutada tundub ikka väga hullumeelne.

Tundus küll ja eks selle pärast läks kõik algselt ka veidi perse.

Väga sõge, aga tegite valmis.

See oligi sõge.

Asi, mis mind Siberis filmimisest veel rohkem üllatas, oli see, et sa tegid õudusfilmi.

No ega ta tegelikult ei olegi õudusfilm, seal on lihtsalt veidi õuduselemente.

Aga Eestis ei ole isegi õuduselemente filmides näha olnud pärast ulmefilmide laine lõppu 70ndatel, kui nägime "Hukkunud Alpinsti hotelli" ja teisi filme.

Vaata, Eestis oli selline režissöör nagu Anri Rulkov, aga ta suri õnnetult ära. Ta oli klassikalise B-õuduka fänn. Ta jõudis ka mõned lühikad teha. Ma arvan, et kui ta elus oleks, siis ta kindlasti künnaks seda pinnast edasi.

Midagi õudukalaadset "Mustas Alpinistis" aga ikkagi on. Millest see tuli või kuidas see välja kujunes, et seda lugu niiviisi jutustada võiks?

Õuduselemendid on seal muidugi olemas, sest lugu oli lihtsalt hirmus. Sellest ei saa mööda vaadata.

Kuidas sa need näitlejad leidsid - Priit Piusi ja Liis Lassi teame Tallinna Linnateatrist ja mujalt, aga teised on suhteliselt võõrad.

Eks me casting'u käigus nad leidsime.

Tegelikult on ju niimoodi, et näitleja ei ole milleski süüdi - kui kõik läheb perse, siis on kaks võimalust. Kas on tehtud vale valik või režissöör ei saanud endaga hakkama. Aga ma arvan, et nad olid väga loomulikud.

Kas sa tõesti rohkem filme ei plaani teha?

Jah, kindlasti ei plaani. Aga milleks peakski, ei ole ju vaja. Maailm on filme täis, neid tehakse niigi palju. Võib-olla oleks võinud selle ka tegemata jätta.

Aga dokumentaale teed edasi?

Ma ei tea. Ei oska öelda. Ma tegelen telega nüüd vahepeal paar aastat, siis vaatab edasi.

Kui erinev kogemus on teha dokumentaali või mängufilmi?

Tead, ma olin nii tark selles vallas, et mul ei tulnud mitte ühtegi üllatust. Kogu filmigrupp käis mulle ajudele, et nad teavad, kuidas filme teha. Minge perse, ma tean paremini.

Vahepeal kuulsin kõrvalt, kuidas Eeroga tuli rääkima seanssi külastanud mitmetel päästeoperatsioonidel käinud mees:

Kas vastused on kõik olemas?

Nagu sa nägid, siis osad vastused jäävad igaveseks teadmata. Midagi jääb alati küsimuseks.

Aga enda jaoks?

Enda jaoks on vastused sel moel olemas, et tõmbab ikkagi veidi põdema. Mingisugusest east hakkab sul endast kahju, et sul temast nii vähe kahju on. Aga mis seal ikka, inimestel on vahel niiviisi.

Selle kambaga te suhtlete ikka?

Ikka suhtleme. Noh, elu on muidugi viinud lahku ja kellega räägime rohkem, kellega vähem.

Üksteise süüdistamist ei ole?

Seal ei ole põhimõtteliselt kedagi süüdistada ikkagi. Seda ei ole kindlasti. Aeg oli ka teine siis.

Päästeoperatsioonidel käinud mees lahkus ja saime edasi lobiseda.

Kaua see tegemine teil lõpuks kestis - ma mäletan, et esimesi teateid sellest filmist kuulsin juba mitu aastat tagasi.

Me hakkasime filmima 2013. aasta detsembris. Aga me ajame seda tegelikult juba aastaid ja film leidis jube vaevaliselt rahastuse.

Kõik, kes seda lugesid, ütlesid, et see on pask ja sellest ei saa midagi. Või tahtsid siis hoopis väga väänata ja kõik ümber muuta. Noh, nagu see siin ikka meil käib.

Ühe tegelase kohta ma tahan väga teada - see burjaadi mutt, kes seal lõpus karjus. Kust te tema leidsite?

Issand, need burjaadi mutid on kõik sellised. Võtsime tänavalt maha kolm mutti ja üks neist osutuski geniaalseks.

Seal Siberi külas elas rahvast veel palju?

See küla on ikka suur. Aga toona eks nad hajusid seal ära ja ei näidanud ennast. Nüüd muidugi näitasid ja seal elab ikka kuskil tuhat inimest.

Ega filmist ei kujuta tegelikult ette, kui suur küla see on.

See ongi teadlikult nii, filmis jääb temast veidi väiksem mulje. Paar suurt maja ja siis need hütid. Tegelikult ta on suurem. Aga muidugi, kui sa oled sellise küla kusagil servas, siis sa ei saa kõigele vaatamata sellest aru, kui suur see on.

Kas külarahvas võttis vabalt seda, et mingi võttemeeskond käib seal ringi ja pidevalt filmitakse?

No me maksime seal massistseenide eest raha. Neil oli kohutavalt hea meel, kui nad said oma 25 rubla kätte.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: