Arvustus. Kaks Baeri
Karl Ernst von Baer
"Teateid härra salanõuniku dr. Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt"
Toimetanud Siiri Ombler
Ilmamaa, 2015
424 lk
"Teateid härra salanõuniku dr.Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta edastatud tema enda poolt" on autobiograafia. Pealkiri on kohmakas, kuid ühtaegu ka täpne. Tänapäeval laialt levinud komme kellelgi teisel lubada oma elu kirja panna, on eitava epitaafina kõlavasse lausungisse sügavalt sisse raiutud. Ajal, mil Baer oma teose esmakordselt avaldas (1864), polnud autobiograafia kui žanr veel tekkinud. Termini esimeseks kasutajaks loetakse poeet Robert Southey`t 1809. aastal, ehkki leidub tõestust ka varasemast tarvitusest.
Autobiograafiat lugema asudes loodame selle kirjutaja kohta saada teada tõtt. Autobiograafia on omalaadne karmkafkalik kohus, kuhu kunagi ei ilmuta käeraudades, vaid vabatahtlikult. Loomulikult ei kehti see kõigi samas žanris või raskuskategoorias esinejate kohta. Leidub valetajaid nagu Rousseau ja seda eriti just "Pihtimuste" esimeses lauses kirja pandud suurustleva tõevande taustal. Ning subtiilseid mänglejaid nagu Nabokov ("Räägi, mälu!") Kuid ka vale muutub tõeks, kui teame põhjust, miks valetati. Tõsisele uurijale on luiskaminegi fakt, mida saab elumustrisse paigata või paigutada. Vale ei vastandu tõele ning mäng pole sama mis tüssamine.
(Auto)biograafiaid kirjutavad inimesed, kes on piisavalt vanad selleks, et heita pilk olnule. Üldjuhul selle kirjutamisega ei kiirustata. Keskeas inimese biograafia peaks mõjuma pahaendeliselt või naeruväärselt. Praegu see paraku nii ei ole, sellest annavad tunnistust üllitised, kus kirjeldatakse teatavat sorti tuntud tegelaste elusid, kellest nii mõnelgi võib olla mitu elu. Paraku on ka allakirjutanu tuttavate seas selliseid, kes prügikaladeks muutudes on loobunud oma väärikusest ning müünud oma elud maha rahajanulistele kirjastajatele, lootes naiiivselt ka ise rikastuda või püsida petlikul pildil, mis pole muud kui surmaeelne võbelus.
Baeri autobiograafia – nimetagem seda siis nii – kujutab endast ülitäpset ülevaadet maailmakuulsa teadlase, võrdleva embrüoloogia rajaja elust. Teos vastab jäägitult Lejune´i poolt 1982. aastal antud definitsioonile: "(Autobiograafia) on retrospektiivne proosanarratiiv, mis on kirjutatud reaalse inimese poolt, keda huvitab enda eksistents ning kes räägib iseenda elust, rõhuga oma isiksuse arengul."
Kuidas on selline täpsus saavutatud? Küsimus pole mitte pelgalt saatanlikus või jumalikus detailirohkuses, vaid soovis tegelikkus endale algusest lõpuni, sünnist surmani allutada. Kahel korral, alguses ja lõpus leiab see nukker teadmatus teoses ka mainimist. Lõpptsitaat kõlab nii: "Minu naine lahkus enne mind, 15. märtsil 1864. Millal mina talle järgnen, selle peavad biograafid ise juurde lisama. Mina ei oska seda neile öelda." (lk. 413)
Härra salanõunik ei usalda fantaasiat: "Arenenud tsivilisatsioon on andud meile humanistlikud ideaalid, milles on ehk liiga palju fantaasiat." (lk 88) Ka oma "eluteadete" kirjutamisel kutsub ta ennast korduvalt korrale – täpsusele ja tähelepanelikkusele, fantaasia tasalülitamisele. Või muidu poleks teadust. Too lause kõlab tänapäeval, humanismi kriisi (võiks ka öelda, väärtuste täpsustamise) ajal prohvetlikult. Aga Baer pole prohvet. Lause ülelugemisel märkame, et tegemist on pigem oletuse kui kinnitusega ning et sellesse on sisse kirjutatud derridalik "võib-olla" – on ehk liiga palju. Kuigi täpsed, pole Baeri kirjeldused kunagi pedantsed (või on seal, kus muud võimalust pole). Lugejale jääb tunne, nagu oleks tal endal mikroskoobi toru vastu silma surutud ja ta näeks kõike mitte enda, vaid teadlase silmaga, saades nõnda osa ka avastamise rõõmust: "Viimaks nägin ühte muna õrnalt veiklemas ning asetasin ta õnnelikult mikroskoobi alla." (lk 306) Toodud näites on küll õnn enne kui mikroskoop, kuid kinnitan, et teoses leidub hulgaliselt ka vastupidiseid.
Kahjuks ma ei tea, kas Baeril oli aimu Darwini loomingust. Loogiliselt võinuks see nii olla, sest "Liikide tekkimine" ilmus ajal, kui Baer oli veel täiesti tegus – 1859. Sarnasusi leidub nii kahe suurvaimu elus kui ka loomingus. Viimase puhul ei pea ma silmas mitte ainult avarat pilku ja avastamiskirge, vaid ka taktitunnet ning respekti, mis neil oli nii looduse kui ka inimese vastu.
Eluparalleelide osas võib mainida abielu lähisugulastega, mille kohta on Baeril öelda järgmist: "Minu õed-vennad ei kinnita praegust, iseäranis Pariisis levinud arvamust, nagu oleksid lähisugulaste lapsed sageli kehaliselt ja vaimselt nõrgad, eriti aga kurttummad." (lk 17-18). Näitab seegi lause, et kõik see, millel polnud taga pädevat põhjust või põhjendust, polnud Baeri jaoks usutav. Nii kahtleb ta selleski, kas koolera ikka levib nakkuslikul teel ning kirjutab sellest isegi artikli, "mille viide mulle enam ei meenu", kuid tunnistab kohe, et tegi seda vaid selleks, et "trööstida oma kartlikku kunstnikku" (lk 349). Kunstniku all mõtleb Baer Berliinist Königsbergi kohale kutsutud "vaesest perest noormeest" (lk 345), kes aga suurest koolerahirmust värisedes ei suuda teha vajalikke vaselõikeid, milleta Baer oma teadustööd teha ei saanud. Taktitundest jätab Baer kunstniku nime nimetamata. See on ka ainuke koht mahukas teoses, kus Baeri teadustegemine mõnevõrra kahtlases või vähemalt koomilises valguses võib välja paista.
Kunagi aastaid tagasi, kui alles kroon veel kehtis ja eesti kodanikud vabatahtlikult sunniviisiliselt kartulikoori sõid, kohtasin ma raamatukaupluses meest, kes välimuse järgi otsustades polnud eriti rikas ega vist ka täiesti kaine. Seisin tema kõrval leti taga. Kui tema käest küsiti (mitte vist eriti lahkelt), mida ta soovib, siis ütles mees: "Mulle üks Masing." Ning kui müüja veidi nagu kahtlema jäi, siis koputas mees kinnituseks Masingu teose (nime kahjuks ei mäleta, mäletan musti kaasi) kaanele. See tuli üllatuseks ka mulle, kes ma olin arvanud, et küllap ta mõne krimka võtab. Olen seda vahejuhtumit alati meenutanud, kui kusagil jälle lugejate nappuse ja raamatu hindade üle kurdetakse. Ning olen endale püüdnud ette kujutada, kuidas too ootamatu ostja nüüd võiks välja näha, mida ta teeb, kuidas elab. Arvan, et ta ei kipu külastama igaastaseid kirjaniketuuride üritusi. Ta teab, et lugemisele see palju juurde ei anna, pigem võtab ära.
Milline oleks tema valik? Selles pole mul kahtlust. "Mulle üks Baer." Või isegi kaks. Sest 2013. aastal ilmutas Koolibri kirjastus Paavo Matsini ja Jüri Mildebergi ühistööna valminud, kõigiti kompetentse, vaimuka mälestussamba-BAERi. Matsinilt poeem, Mildebergilt pildid, mis muide meenutavad vägagi noid ülalmainitud vaese kunstniku vaselõikeid, mis auväärt teadlasel tookord saamata jäid.
Toimetaja: Jaanika Valk