Tatjana Kosmõnina sõnul on meil kaks Eestit ja need kaks Eestit ei puutu teineteisega absoluutselt kokku. "Me elame paralleelmaailmades," nentis Kosmõnina "OPis". "Me ei tea teineteisest mitte midagi, sellest on väga kahju. Meil on teised peod, teised hirmud, teised lootused. Teine keel, erinevad ajalehed, erinev televisioon, erinevad filmid, erinevad staarid. Nagu Marss ja Veenus."

Kosmõnina nentis, et kuigi lavastus on lähendanud tema ja ta kolleegide ning eesti näitlejate-lavastajate suhteid, ei usu ta, et tavaline vene inimene tuleb lavastust vaatama. "Minu ema tuleb muidugi, aga minu ema naaber, ma ei usu, et tuleb. Kahjuks. Ma ei tea,kui palju aega on veel vaja, et see olukord kuidagi muutuks."

Mari-Liis Lill ütles, et lavastus sündis sellest, et nad Paavo Piigiga avastasid, et neil ei ole mitte ühtegi vene sõpra. "Ja siis me hakkasime analüüsima, miks see niimoodi on. Elades Tallinnas. Ja sealt edasi muutus see üldisemaks küsimuseks, miks nii on, et me tihti elame täiesti paralleelmaailmades," lausus Lill.

"Me ju tihti käsitleme vene elanikkonda, esiteks, sellise ühtse grupina: vene elanikkond arvab nii, tahab selliseid asju. Ja teine asi on see, et me tihti võtame sellise lasteaiakasvataja rolli ehk siis: vene elanikkond kui objekt, nemad kui probleem. Et meie nüüd tuleme ja hakkame lahendama. Tegelikult, olgem ausad, nagu te ka siin nägite, (Eesti venelased on) täitsa lihast ja luust inimesed oma tahtmiste-arvamustega, kellele tuleb lihtsalt silma vaadata, võib-olla vahel küsida: aga mida sina tahad? Mitte, et mina tulen parandan sind ära."