Arvustus. Pet Shop Boys toob diktaatori silmi pisara
Uus plaat
Pet Shop Boys
"Super" (x2)
7/10
Kui Pet Shop Boys andis 90ndate algul välja superhiti "Go West", kõlas see Eestis iroonilisel kombel ka kõige ehedamate ossiskene esindajate plärtsuvatest autokõlaritest. Just selliste tüüpide, keda võid näha Triin Ruumeti filmis "Päevad, mis ajasid segadusse". Haritumad jõmmid said sõnadest natuke aru ning seostasid lugu taasiseseisvumisega ehk "läänestumisega", ent rannalõviosa hõbekettidega vaesekesi ei osanud aimatagi, et laulavad kaasa geide seas ikoonbändiks peetava Village People'i loo kaverile ja et ka Pet Shop Boys ise on geide seas alati populaarne olnud. Teadnuks mõni end liiga kotkaks trimbanud jõmm selliseid fakte, võinuks stereomakk saada mõne ropuma sõna saatel viinapudeliga päris korraliku obaduse.
"Go Westi" ja teiste bändi megalööklaulude (popduo tõeline kuldajastu jääb 80ndate keskele ja lõppu, mil popmuusika gurmaane hullutasid "West End Girls", "It's A Sin", "Rent", "Domino Dancing" jpm) aja väärilist Pet Shop Boysi ei kuule me ilmselt enam kunagi. Hitti, mida teaks terve Eesti, ei näi kostuvat.
Ent poisid lemmikloomapoest pole kuhugi kadunud. Jah, nad pole küll enam ammu poisid (laulja Neil Tennant on 61, sündimees Chris Lowe 56), kuid tegutsevad elujõulise energiaga. Karjääri jooksul on briti popduo käinud ka neli korda Eestis - kolmel puhul esinemas, 2010. aastal selleks, et filmida Peeter Rebase käe all videot loole "Together".
2016. aasta Pet Shop Boys on 13. albumil veidi muutunud. Mõistagi on alles bändi firmamärk, Tennanti mahe elektropopile klappiv vokaal, kuid biiti on edasi viidud. Kusjuures mitte kaasaega lohistatud, vaid on jäädud pidama nullindate keskele. Leivad on siin plaadil ühte albumisse kokku pannud tantsusõprade pühakolmainsus disco-techno-house, sümbioos, mida hoiavad liiga argiseks muutumast PSB-le omased kirkad sündihelid.
Mõne loo puhul võib pealiskaudsele kuulajale jääda mulje, et korraga mängib kaks pala - kohati robustne biit klopib järjekindlalt juba ammu puhtaks tolmutatud vaipa, Tennant vaatab pealt ja kommenteerib klopperi sooritust. Ent mida süvenenumalt plaati kuulata, seda rohkem mõistab kuulaja, et tegelikult on kõik õige. Mõistab ka seda, et kuigi album võib algul tunduda üheülbaline, on variatsioonid tuntavad.
Avalugu "Happiness" manab silme ette tehasereivi, kus parasjagu on DJ-ks tüüp, kes just hiljuti endale mõne algelise muusikaprogrammi ostnud. Aga siis tuleb sisse meloodia, seejärel vokaal ja lõppkokkuvõttes saab sellest palast kaasakiskuv kompott.
Kuigi "Twenty-Something" on oma 8-bitise telekamängu (teate küll, see kollaste kassettidega) helidega parajalt kummaline, on sel lool tugev potentsiaal võita uuema generatsiooni kuulajaid. Lüürika räägib keskmise 20ndates noore elust - Tennant ei mängi liigselt sõnadega, vaid jutustab lihtsa loo, millega paljud samastuda võiks. Ent eks Pet Shop Boysi üheks võluks on alati peetud seda, et vokaal on arusaadav ning sõnad lihtsad ja elulised.
Tennant on varemgi ühiskonnakriitiline olnud ja poliitikute kallal aasinud, ent palas "The Dictator Decides" asetab ta moraalsele elektrovokaaltoolile maailma riikide kõige vihasemad liidrid.
Ei saaks üldse välistada, et mõnel melanhoolsemal päeval üksi seda lugu kuulates võiks pisara poetada Kim Jong Un või Donald Trump.
Kummaline on efekt, mille tekitab "Sad Robot World". Nagu nimest aimata, räägib see robotist, aga retrofutupopilik viis on tehtud nii kurvaks, et viib mõtted endisele nutitelefonile - kuidas tal läheb, kas temaga on ikka kõik hästi?
Aga ärgem unustagem, et juttu on ju siiski briti popikuningatest. Ja kõige ehedamat poppi kohtab sel plaadil rohkelt. Ei imestaks, kui "Groovy" kõlaks juba õige pea sageli ka Eesti tantsumuusikaraadiotes. Samamoodi "Pazzo!" ja "Inner Sanctum" - sisuliselt olematu sõnumiga, kuid korraliku rütmika hitipotentsiaaliga lood.
Albumil on mõistagi ka äralangemisi, eriti plaadi teises pooles, kus mõned rajad oleks tehtud nagu autopiloodiga, kuid kogu teose iseloomu võtab kokku "The Pop Kids" - albumi teine lugu, mille spetsiaalselt viimaseks jätsin. See räägib ääretult inimliku loo kõigile arusaadava lüürikaga ja äratundmisrõõmu leiavad kõik, kes mingi perioodi elust veetnud rohkem pidutsedes, kui mõnda muud tegevust harrastades. Ja selle loo taustale on pandud ehtpopilik biit, mis ilmselt kõigi rahvaste diskosõbrad puusi nõksutama panevad. Pop kõige popimas mõttes ja sellega on jõutud ka mitme riigi tantsumuusikaedetabelite tippu.
Kokkuvõttes on ülitugev plaat omas žanris. Ilmselt ei saa ükski veel 80ndatel pidudel käinud, ent praegu vanaema rollis olev muusikasõber pilduda fraase stiilis "Praegu käib ainult üks tümps-tümps, minu ajal tehti ikka ilusat muusikat". Ja mine tea, äkki ma eksisin ja ka mõnda Pet Shop Boysi kaasaegset lugu teab varsti terve Eesti.
Toimetaja: Valner Valme