Loe katkendit: Katrin Pautsi "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik" ({{commentsTotal}})

Katrin Pauts
Katrin Pauts Autor/allikas: FB

Varrak andis välja Katrin Pautsi romaani "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik". Teose toimetaja on Tiina Aug ning kujundaja Britt Urbla Keller.

Mõnikord on kummitused lihast ja verest…

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. "Politseiniku tütar" on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

21. juuni 2012

20 aastat hiljem: kuhu kadusid Tuulegi küla "kolmikud"?

Eva Niimand

Eva.Niimand@nadalaleht.ee

Mari, Irmeli ja Agneta. Rahvasuu kutsub neid kolmikuteks, kuigi nad polnud isegi sõbrannad. Üks surnud. Kaks kadunud. Mis nendega tol suvel tegelikult juhtus?

Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. Kolhoosiajal oli siin rohkem elu, aga praegu on põllu­majandus­hooned maha jäetud. Neil on kurvad silmad, ripsmeteks nõgesed.

Siinsed inimesed tavatsesid ohkida: "Meie kandis ei juhtu kunagi midagi." See polnudki nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. Olid ju diskod ja kinoõhtud naaber­küla kultuurimajas. Pensionärid veetsid aega valla­keskuses käsitööringis, kuhu buss neid paar korda nädalas viis. Noored jõlkusid kaupluse ümber ja bussipeatuses, suitsetasid salaja. Suitsetamine oli mäss ja seiklus, kõige põnevam asi, mis nendega üldse võis juhtuda. Vähemalt nii nad kunagi arvasid.

Ükskord varastati pensionil möldrilt Põndaku Ormilt jalgratas. See oli suur sündmus. Kaua ja mõnuga heietas Orm üha pöörasemaid väljamõeldisi Lätist pärit mustlastest, kes olevat ratta tuuri pannud. Kord oli mustlasi kaks, järgmine kord juba kolm ja kolme kuu pärast terve jõuk. Orm vandus, et röövsalka kuulus mitu hambuni relvastatud meest. Neli kuud hiljem väitis Orm, et oli tol päeval jõugu käest ise vaevu eluga pääsenud – hüpanud rattalt ja jooksnud metsa, kuigi paar hullunud pilguga meest jooksnud talle, noad õieli, järele. Kohalikud vangutasid pead, aga uskusid meelsasti.

Kui lumi järgmisel kevadel sulas, leiti ratas mahajäetud hobusekopli lähedalt kraavist, kuhu Orm oli selle ilmselt purjus­päi ise unustanud. Kõik olid natuke pettunud. Orm üritas ikka veel röövlitest rääkida, aga lool polnud enam õiget mekki.

Aga 21. juunil 1992 juhtus midagi päriselt.

"See ei sobinud siia. See oli nagu mingi paha film," ütleb külaelanik, kelle leian väikese kaupluse eest. Ärklikorrusega puithoones asuv kauplus on siinkandis praegu ainuke paik, kus võib kohata rohkem kui kolme inimest korraga.

"Laske meil olla," anub külanaine. "Rääkimine ei muuda enam midagi."

Luban tal minna.

Kuid ma ei saa lasta neil olla.

Sündmusteahela vallandaja – kes iganes ta oli – röövis elu nii kolmelt neiult kui ka kogu külalt.

"Kõik, mis pärast seda on olnud, see ei ole enam elamine," ütleb Viktor, pensionil muusikaõpetaja, kes elab kauplusehoone ärklikorrusel.

Viktor kannab pintsaku all vesti. Tema valged lokid on hoolikalt kammitud. Ta näeb välja, nagu asutaks teatrisse minema. Aga Viktor ütleb, et ei käi enam kuigi tihti väljas. Ainult mõnikord arsti juures. Eelmisel aastal asendas ta paar päeva laste pilliringi juhendajat. Paar korda nädalas laskub ta allkorrusele ja ostab endale toitu.

"Minu argipäev on vaikne tiksumine ja ootamine. Kui päike looja hakkab minema, tuleb ahastus peale – jälle üks päev, kui ma pole muud teinud kui oodanud."

"Te ootate teda?" küsin. Ja punastan – ma poleks pidanud küsima. Sõnad lihtsalt libisesid mu huulte vahelt.

Viktor ei pahanda. Ta silmitseb oma sihvakate valgete sõrmedega käsi, mis ei ole maatööks loodud. "Tema enam ei tule. Seda ma tean. Olen realist," ütleb ta. "Ootan seda päeva, kui enam ei pea ootama."

Mõistan. Mul ei ole rohkem küsimusi. Pistan märkmiku kotti ja tõusen, et hüvasti jätta. Aga Viktor haarab mul käsivarrest.

"Oodake veel. Mul ei käi kunagi külalisi. Istuge veel natuke. Teate, see poiss, keda üksvahe kahtlustati, käis minu klassis. Talle meeldis ajalugu, tahtis arheoloogiks saada. Aga teised hakkasid temast eemale hoidma ja ma ei osanud teda kuidagi aidata. Võib-olla ei tahtnudki, ma ei tea. Halb on seda tunnistada, aga küllap olin sisimas pettunud, et tema süüdlaseks ei osutunud. Ta ei suutnud enam õppida, ülikooli minu teada ei läinudki. Kardan, et seal oli ka minul süüd. Huvitav, mis temast saanud on?"

Vaikin. Mul ei ole talle lohutust pakkuda. Viktor teeb teed ja me räägime veel ühest-teisest. Saan teada, et külas on mitu talu tühjaks jäänud. Mereäärseid maju müüdi buumiajal suvilateks, aga suvitajad ei jää pidama. Külal olevat nakatavalt melanhoolne aura. Kui õhkkond on vale, siis enam ei loe, et ümbruskond on ilus: leekivpunaste põldmoonidega tikitud avarad väljad, taamal mets, liivarand, põllulappide vahel ristlevad kiviaiad.

"Siin on nüüd nii rahulik," ütlen, et jutuotsad kokku tõmmata. Tahan minema hakata, sest Viktori madala laega hämaras korteris valitseb seisma jäänud aja hõng, mis mind rõhub. Mul on kerge peavalu.

"Ei," raputab Viktor järsku pahaselt pead. "See pole rahu, ärge öelge nii. Te ju tunnetate seda, ma näen. Siin õhk seisab. Sellepärast kolivadki inimesed linna. Ilus on siin küll, see on tõsi. Vaatan aknast välja ja olen nagu maali ees, kuhu tahaks sisse minna. Aga ma ei pääse enam kunagi pildi sisse. Ma ei ole sellest päevast alates randa ega jõe äärde jalgagi tõstnud. Miks ma pole ära kolinud? Mis seal lõppeks vahet oleks? Mari ei tule enam kunagi koju ja selle eest ei põgene ma kuhugi. Ükskõik, kuhu ma ka ei koliks. Ma teaksin ju igal pool, et teda ei ole, kurbus ei jääks minust siia maha."

Esimene oli Mari

"Ta jõudis kuueteistkümnene olla ainult kaks päeva. Tema sünni­päevaks tegi minu kadunud Lilli, tema vanaema, küpsisetorti. Marile maitses väga küpsisetort. Ta oli nii elevil ja tänulik. Ilus päev oli. Me rääkisime tulevikust. Ta ütles, et tahab õpetajaks saada. Mul oli hea meel. Ta tahtis paari päeva pärast sõpradega pidu pidada ja meie Lilliga ei keelanud. Ta sättis end valmis ja läks. Lilli veel hõikas talle järele, et me läheme ära magama. Las ta lõbutseb, ikkagi kuusteist. Järgmisel hommikul ei tulnud ta sööma. Lõunaks ka ei tulnud ja me Lilliga hakkasime muretsema. Läksime vaatama. Teda ei olnud toas. Ta ei olnud koju tulnud. Me ei julgenud sellest kohe kellelegi rääkidagi. Kartsime, et meile vaadataks halvasti. Me ei olnud ju küsinud, kus ta oma pidu peab. Oleme Lilliga põlvkonnast, kes peab häbiasjaks, et noor tüdruk hulgub öösel ringi."

Viktor vaatab mulle pingsalt otsa. "Kui vana te olete?" tuleb küsimus mulle ootamatult. Ta uurib mind, pilk rändab mööda mu nähu ja keha. Mind tabab sõge mõte: kas üksindusest hullunud vanamees üritab mulle külge lüüa?

Lõpuks taipan: olen Mari eakaaslane. Viktor püüab endale ette manada, milline võiks Mari praegu välja näha.

"Meie Lilliga olime liberaalsed, olime mõlemad noortega töötanud. Lilli oli koolis kokk. Mari võis tulla ja minna, millal tahtis. Ma ei küsinud õieti kunagi. Arvasin, et siin ei ole talle mingit ohtu. Meil oli ju vaikne küla. Nii naiivne olin ma. Minul, teate, oli väga range ema. Kui teised väljas lõbutsesid, istusin mina elutoas, valges tärgeldatud kraega särgis. Ükskord sidus ema mind püksirihmaga toolileeni külge, sest ma ei istunud küllalt sirgelt. Nii mängisin klaverit, tundide kaupa. Liszti. Kas te teate "Liebestraumi"? Ema pani silmad kinni ja kuulas, mängisin seda talle. Mõnikord ema naeratas ja selle hetke nimel võisin sõrmed veriseks mängida. Võiksin praegugi – kui keegi vaid mind kuulates naerataks."

Vaatan mahagonivärvi klaveri poole. Viktor tõuseb ja kardan, et ta hakkabki mängima. Aga Viktor paneb kerge suvekaabu pähe ja viipab, et tuleksin temaga välja. Me jalutame mooniväljade vahel. Viktor on sirge seljaga, väärikas.

"Te imestate, miks sai minust lihtne külakooli õpetaja, kui ometi olen mänginud imelist Liszti? Ükskord jooksin klaveritunni asemel naaberkülla mängima. Mu ema ei saanud mõnikord aru, et olen ainult väike poiss. Kui tol õhtul koju tagasi hiilisin, oli elutoas midagi muutunud. Nurgas ei olnud enam klaverit. Seisin tummalt, tühjus tahtis lämmatada. Ema ütles, et ma ei osanud hinnata, mida jumal oli mulle andnud, ja selle eest saavat inimene alati karistada. Sellest õhtust peale on mul parem käsi muusikat kuulates pidevalt valutanud. Arstid ütlevad, et see valu on mul peas. Mõistate, ma ei tahtnud, et Maril miski valutama hakkaks. Ju andsin talle liiga palju vabadust."

Küsin, kas Viktor teab, mis tol peol juhtus. Aga ta teadis ainult seda, mida olin mujaltki kuulnud. Peol viibinute väitel jõi Mari kogu õhtu koduveini ja hakkas siis ühele popile poisile külge lööma. Küsis kõigi kuuldes otse, kas too tahaks temaga käima hakata. Poiss naeris ta välja ja ütles, et tal juba on pruut – üks samas seltskonnas viibiv tütarlaps. See tüdruk ja kõik teisedki irvitasid ning Mari nuttis ja läks teistest eemale. Lõpuks läks seltskond koju. Sõbrannad olevat eemal istuva Mari juurde läinud ja teda kaasa kutsunud. Aga Mari olnud väga purjus, kurb ja alandatud. Ta jäi rannaliivale istuma.

"Kui kuulsin, et pidu oli rannas, jooksin kohe sinna. Politseinikud olid juba kohal. Ütlesid, et Mari läks purjus peaga ujuma. Keegi ei otsinudki teda rohkem," meenutab Viktor.

Mitte keegi ei võtnud teda tõsiselt, kui ta käis iga päev politsei­jaoskonnas ja rääkis ja rääkis ja rääkis, et tütretütar poleks iialgi vabatahtlikult vette läinud. Isegi mitte purjuspäi. Ta ei osanud ujuda ja kartis vett.

"Ja kuhu jäid tema riided? Tema riideid ei olnud rannal. Tal oli seljas pikk lilleline seelik. Keegi ei lähe sellisega ujuma."

Teine oli Irmeli

Jõuame Viktoriga kruusatee lõppu. Siit algab jalgrada, mis viib randa. Kui puude vahelt meri paistma hakkab, jääb Viktor seisma. "Nemad saavad talle lilli viia. Kuhu oleks minul lilli viia? Arvasin, et ehk täna, teiega, suudan jälle randa minna," lausub Viktor ja vaatab helesinise riba poole.

Ta räägib teise tüdruku, Irmeli vanematest. Nemad teavad, kus nende tütar on.

"Võin mere äärde teie poolt kimbu viia," luban. Viktor noogutab. Ta hakkab teepervelt metsalilli korjama ja ümiseb Liszti. Ma võtan kimbu. Viktor kergitab sõnatult kaabut. Jätan hüvasti ja lähen mere äärde.

Meri ilmutab end kidurate kaskede vahelt. Liivariba on kitsamaks jäänud. Mu kingad vajuvad haisvasse lögasse. Ma ei olnud oma lühinägelike silmadega märganud, et see ei ole liiv, vaid pruunikas vetruv mass. Asetan Viktori kimbu lamedale kivile. Kivi kutsub jalga puhkama ja mulle tuleb pähe, et Mari võis just siin istuda ning viimast korda päikeseloojangut vaadata.

Tagasi külla lähen paljajalu, rikutud kingad näpus. Kruusateel on valus kõndida ja põikan kalmistule. Siin on pumbaga kaev, kus saan oma kingad puhtaks pesta. Asetan need kiviaiale kuivama ning jalutan natuke.

Irmeli haud on kaevust paarkümmend meetrit edasi. See on hästi hooldatud, järelikult elavad tema vanemad veel külas. Ka nemad ei ole pidanud vajalikuks lahkuda.

Hauakivile on raiutud: 12.05.1978 – 19.07.1992. Me oleme ühevanused.

Olen sulle, lugeja, selgituse võlgu. Nimelt jutustan siin oma kodukülast. Olen kolmikute lugu endaga alati kaasas kandnud ja kui ajakirjanikuna tööle hakkasin, tuli see mulle ikka ja jälle meelde. Ootasin õiget päeva, et tagasi tulla. Lõpuks olin selleks valmis.

Tol sügisel alustati kooliaastat leinaaktusega. Mäletan, et pillasin pastapliiatsi põrandale ja heli kärgatas nagu aatomi­pommi plahvatus. Nägin õpetaja huuli liikumas, aga ei kuulnud tema juttu. Hoidsime parima sõbranna Piretiga teine­teisel käest ja lubasime, et läheme õhtul koos koju – et kõige­pealt saadan mina teda ja ootan tema juures oma isa. Mu isa oli politseinik.

Meil oli hirm. Aulas ringi vaadates nägin otsekui iseenda silmade peegelpilti. Kõik tüdrukud kartsid olla järgmised.

Irmeli leiti veidi enne kooli algust kalmistu kõige vanemast osast keskaegse sarkofaagi kõrvalt, peas sügav haav. Politseisse viidi paar kohalikku poissi, keda oli väljaspool kooli Irmeli seltsis nähtud. Üks neist võeti vahi alla, aga ta pääses varsti vabaks. Avalikult ei räägitud rahvale kunagi, mis seisus uurimine on. Viimaks mõistis külarahvas, et politsei on juhtumiga tegelemise lõpetanud.

Kolmas oli Agneta

Järgmisena jäi kadunuks Agneta, kes käis gümnaasiumi viimases klassis, pidi varsti saama kaheksateist. Blond unelm. Lumivalged juuksed, suured sinised silmad, päevitunud sääred. Ümbruskonnas ei leidunud noort meest, kes poleks salaja Agnetast unistanud.

Agneta läks ühel hilissuvisel õhtul välja ega tulnud hommikuks koju. Tema ema ei muretsenud. Agneta ei tulnud tihti hommikuks koju. Seekord ei tulnud ta ka järgmiseks hommikuks. Ega ülejärgmiseks, ja siis hakkas ema muretsema. Agneta ei tulnud enam kunagi.

Ka politsei ei muretsenud. Oletati, et Agneta on kodust jalga lasknud. Poisse oli tal jalaga segada ja suurem osa neist ei meeldinud Agneta emale. Ühel õhtul enne kadumist tuli Agneta järjekordse noormehega koju. Mees oli purupurjus ja Agneta ema viskas ta välja. Agneta vihastas ja ähvardas kohe pärast sünnipäeva Tallinna kolida.

Minu lapsepõlvesõbranna Piret on Agneta noorem õde. Kui talle paar päeva tagasi helistasin, ütles ta, et ema on haiglas. "Arvasin kogu aeg, et ema on tugev naine. Isa oli mõnikord raske käega, aga ema ei kurtnud kunagi. Pärast Agnetat murdus ema prõksti pooleks. Ma ei teadnud, et Agneta on talle nii oluline, ema rääkis temast tihti halvasti. Tead, võib-olla ongi see tõsi, et ta läks lihtsalt ära? Ema ütles enne haiglasse­kukkumist, et Agneta on päris kindlasti surnud ja kusagil lähedal. Ta tundvat seda."

Alles pärast Agnetat hakati Tuulegil rääkima võimalikust sidemest kolme sarnase blondi tütarlapse vahel. Kohalikud hakkasid oma laste pärast kartma, koolimaja ees ootas tundide lõpul autode rivi.

Politsei ei avastanud midagi kahtlast. Uurimine lõpetati.

Arhiividest ei õnnestunud mul selle loo kohta leida peaaegu ühtegi ülestähendust. Ajalehtedes märgiti ära ainult Irmeli surm – paar lauset krimiuudiste veerus.

Sellepärast kirjutasin selle loo. Tahtsin, et te teaksite. Tõde peab päevavalgele tulema. See on külale vajalik. See on vajalik kõigile inimestele, kes on selle looga seotud. Ka minule.

Kas olete unes näinud, kuidas ekslete koridorides või tänavatel? Iga kord, kui arvate end kuhugi välja jõudvat, algab sealt lihtsalt uus koridor. Te ei pääse enne, kui ärkate. Näen tihti sellist und. Ma oleksin võinud olla üks neist tüdrukutest.

Mul on lugejatele palve: kui keegi teist teab midagi, mis juhtus neil kahe aastakümne tagustel suveõhtutel, palun kirjutage või helistage mulle toimetusse. Leiame tõe ja äratame mu koduküla jälle üles.

Toimetaja: Jaanika Valk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: